Otsustasin, et tõstan need aiajutud eraldi blogisse. Endal hiljem hea otsida. Tänagi nikastasin aju, et millal sellega õieti alustatud sai, aga ikkagi tõsisemalt 2005.kevadel. Sest maja sai alles 2004.sügisel enam-vähem valmis (no päris valmis ei saa vist iialgi, aga see on juba hoopis teine teema).
Loodus on sel aastal kummaline. tavaliselt on pojengid jaanipäevaks pea lõpetanud, kuid eile avas õied roosa pojeng ja valge avab alles esimesi pungi. Ma ei tea nende sorte, need põõsad on päritud vanaemalt ja olnud meie peres minu lapsepõlvest alates. Ja sel aastal hakkavad esimest korda õitsema ka esimesed enda istutatud pojengid, mul on tõeliselt hea meel.
See-eest on oma värviplahvatust alustanud roosid, kelle aeg tavaliselt alles juuli esimesel nädalal algab. Ritausma ja Hansa õitsevad juba nädalajagu, täna on õide puhkenud ka aristokraatilikud inglased John Clare ja Clamis Castle. Clamis Castle fantastiliselt lõhnavate valgete õite taga on esimesed lillkapsasuurused õied avanud sügavpunane Rote Flamme.


Tagasihoidlikud eestlased Kurista ja Lumivalgeke on samuti oma esimesed õiekobarad avanud ja nende õitsemine kestab nüüd veel üle esimeste lumede. Meie enda ürgvana pargiroos, mille nime ei tea keegi ja mis õitseb kahjuks vaid korra suve jooksul (see-eest nagu roosa laviin ja paljuneb ka nagu umbrohi, sellist sõpra pole olnud, kellel see roos paljast maasse pistetud vitsast kasvama poleks läinud) on ka kohe-kohe alustamas, esimesed kaks õit (umbes kahest tuhandest) on lahti.
Nupud on küljes ka kõigil ülejäänutel, välja arvatud kevadel Plantexist ostetud jaaniroos, mille istikud nägid kättesaamisel täiesti laibastunud välja ja ma eriti ei lootnud, et neist asja saab. Aga nüüd on kõigil neljal istikul hing sees ja vähemasti lehed küljes, ehk saab järgmisel aastal ka õisi näha.
Ja kuigi mu absoluutseteks lemmikuteks on ja jäävad roosid, ei saa ma esimeses aiapostituses otse loomulikult üle ega ümber oma aia hitist, mis kõigi külaliste kulmud pealaele tõstab. Selle tegelase ostsin 2005.aastal väikese keelekesena Keila laadalt ja ega ise ka uskunud, et Eestis on võimalik õues kaktuseid kasvatada. Ja otse loomulikult tuli esimesel talvel külma -28 kraadi palja maa peale. Aga ellu jäid mu esimesed roosid ja ellu jäi ka kuuseokste alla tukkuma pandud kaktus. Nüüdseks näeb ta välja selline ja kasvatab usinalt uusi kõrvu.

Ning kui juba kiitlemiseks läks, siis selle aasta aiategemistest olen seni kõige rõõmsam hoopis ühe suhteliselt elutu tegelase üle. Olen juba aastaid sellist asja ihanud ja Tartu mees Ott Olesk sel aastal mu unistuse ka puusse saagis. Nüüd seisab ta kõigi selle talu kangete naiste auks kivil ja hoiab kõigel silma peal. Ma loodan, et kaua.