Kusagil neljapäeval hakkasin juba tõsisemalt närveerima. Pealegi olid mul täielikud hallusinatsioonid, kuulsin kusagilt aeg-ajalt kassi kräunumist. Kurtsin veel Lepatriinule, et ta ei saa ju ometi kuhugi seina sisse kinni olla jäänud, meil pole sellist kohta. Lepatriinu vastas. et tal samad hallukad, kipub ka kräunumist kuulma. Tegelikult on maja suhteliselt helikindel, tihtilugu ei kuule sedagi, et autod maja ees sõidavad. Otsisime maja ümbert ja metsastki, ei midagi. Teede ääred vaatasime üle. Naabreid informeerisime. Keegi polnud meie kiisut kohanud.
Iga päevaga jäi lootust vähemaks, kahtlustasime peamiselt rebaseid ja kährikuid, kelle arvukus olevat ümbruskonnas kõvasti kasvanud. Kassi toidulaud sai koristamise käigus kokku korjatud.
Eile, pühapäeva hommikul ütles just trepist alla tulnud ja kohvitassi täis kallav Lepatriinu, et nägi unes, et meie kiisu tuli koju. Ohkasin, et selle aja peale on see ikka üpriski ebausutav.
Täna vinnasin parasjagu Laagri Maksimarketis viieteistkilost koeratoidukotti ostukärusse, kui taskutelefon helises. Esimese ähmiga ei saanud ma mukitki aru, mida mulle vene keeles seletatakse, et mis naaber ja mis kass. Siis sain aru, et helistas naabrimees, kes meie lähedal suvitajaks käib. Et tema tulnud vaatama, kas külm polevat torusid lõhki löönud ja esimene asi, kes kuu aega suletud maja uksest välja ilmus, oli meie äranälginud ja luukõhn kiisu.
Lepatriinu startis ülehelikiirusega kodu poole ja sealt nälginud kassiga kohe Maxi väikeloomakliinikusse. Kass kuulati-vaadati üle ja tunnistati suhteliselt terveks. Kui nad koduteelt mulle helistasid, võisin ka ise konstanteerida, et kopsud ja häälepaelad on täiesti korras. Nüüd lesib 28 päeva kütmata majas söömata-joomata olnud ja viiendiku kaalust kaotanud Monte-Cristo diivanil ja naudib kodusooja. Koerad käivad teda aeg-ajalt ninaga sõbralikult tonksimas. Selg on vaesekel nagu dinosaurusel ja üleüldse pole peale luu ja naha temast suuremat alles, aga liigub, vähehaaval sööb ja joob ning nurru lööb ka.
Loodetavasti on enda võõrastesse majadesse peitmise isu tal pikemaks ajaks kadunud.
Ja küll on hea, et naabrimees suvemaja kontrollima tuli, täna on väljas 12 kraadi külma ja selleks nädalaks suurt soojemat ei lubatagi. Pisiasi, et kööki tulev külmaveetoru külmunud on, on kassi tagasisaamise rõõmu juures täiesti tühine.
Mul on hea meel. Minu kass läks kunagi kaduma Tartus Annelinnas paneelmajade vahele ja seda enne külmade tulekut. Kass, kes kunagi väljas polnud käinud. Kukkus vaeseke aknast alla ja jooksis suurest hirmust minema. Ja nii 2 nädalat käisin otsimas kuniks ikka maja eest auto alt kätte sain. Vaeseke magas päris mitu päeva.
VastaKustutaMul on ka hea meel, et järjekordne jooksik koju sai. Aga Sul oleks tänavu nagu mingi hulguste aasta:)
VastaKustutaOhhh, vaene nälginu! Aga lõpp hea, kõik hea! :o)
VastaKustutaJama nende kassidega! No mida nad ronivad igale poole! Meie kass Vuhvel istus vist kah ükskord kuu aega kuskil kinni.
VastaKustutaAga hea, et ikka õnnelik lõpp oli lool! Loodetavasti on teil seal suvemajas hiirigi
oh kui tore!
VastaKustutamul tuttav sulatas külmaveetoru nõnda ära, et pani põleva elektripirni 1 mm kaugusele segistist ja keeras kraani lahti.. pikapeale soojendas see toru ikkagi üles. muidu oleks puhuri pannud, aga tal ei olnud puhurit selles kohas kusagilt võtta
VastaKustutakui muidugi õues või vundamendi läbiviigus külmunud, siis on suurem jama... aga ega muud ei aita kui sulatamine :/