Tatsume tasakesi

soojema ja valgema aja poole, mina ja kevad käsikäes, koerad ja kass saatmas. Mitu päeva on olnud päikeseline, aga niivõrd lõikava külma tuulega, et väljas ei oleks saanud ka siis midagi teha, kui oleks aega olnud.
Eile käisin Jänedal avatud talude infopäeval, sest ka seekord on plaanis osaleda ja osa nänni nagu turvalindid ja õhupallid sai juba kätte ka. Häid tuttavaid aiainimesi sai kallistada, päris mitmeid. Tagasiteel tegin telefoniga varakevadisest Harjumaast mõned klõpsud. Jäneda paisjärv

Jägala jõe vesiveski

Põld ja pilved Peningi lähedal

Tänaseks oli kirjatööde kuhi üle pea kasvanud ja enne lõunat arvuti tagant püsti ei saanud. Siis aga läksin ja tõin omakülakalurilt ühe alles hommikul võrgust välja võetud meriforelli filee, mis sai kahekümne minutiga hõrguks ja küpseks ning pärast lõunat lubasin enesele tunnikese aias hullamist. Päris mitu roosipeenart sai pika sooja sügise jooksul vohanud umbrohust puhtaks. Aiatiiger suutis end ka pildile sokutada :)

Tommasianuse krookus on õitsema hakanud, teised veel mõtlevad

Sinililli on juba päris palju, nende hiilgeaeg, kui terve pärnadealune sinetab, on siiski alles ees.

Puškiiniad ka veel päriselt ei õitse, tulevad esimesed õied lahti. Kuigi päevad on olnud päikeselised. 

Lumeroos pole ka lahti läinud, kuigi lubab, lubab sel aastal. Oli pildistamise ajal nii puu varjus, et pilt jäi tegemata. Võrkiiristest õitseb endiselt ainult Alida. Teised alles tulevad.

Selle aasta moto on, et hoia ennast ise ja siis hoiab sind ka jumal. Sellepärast ühegi tööga üle ei pinguta. Tegelikult peaks selle moto välja trükkima ja mitmesse kohta seinale panema :)

Ninad maas ja näpud mullas

Tänasest võib vist aiahooaja ametlikult avatuks kuulutada. Hommikul oli vinge tuul ja välja eriti ei kiskunud, poleks aega olnud ka, töö vajas tegemist. Aga pärast lõunat muutus tuul tiba vaiksemaks ja enam toas püsida ei suutnud. Koristasin ära neli kärutäit püsikupealseid ja ega rohkem poleks tohtinud ka, randmed ja selg hakkasid tunda andma, ja õnneks on vanainimene nii targaks saanud, et peale kuude kaupa diivanil ja laua taga istumist ei tohi end kohe rihmaks tõmmata.
Hommikul olid sinililledest ainult nupud, aga pärastlõunal hakati juba nägu ka näitama.

Võrkiiristest paistab kõige varajasem olema eelmisel aastal hangitud Alida. Kui teised sordid alles poevad maast välja, siis tema juba õitseb.

Võrkiirised on üldiselt väga hästi paljunenud ja neid tuleb peale õitsemist harvendama hakata. Mis on hea, sest ma tahaksingi, et neid varakevadisi õitsejaid väga palju oleks, saab teistesse peenardesse ka panna. 

Mõnikord on lumikellukesed kuusest kõrgemad :), paremal siis kääbik "Hiiumaa"

Mul pole suurte samblavaipade vastu aias midagi, paraku on samblaga kattuma hakanud ka peenrad ja see enam nii armas ei ole

Siidpöörised on veel kevadelgi nii ilusad, et lausa ei raatsi kääridega kallale minna. Nagunii läheb aega ka, kuni ma sinna aiaotsa jõuan, kõigepealt tahaks majaümbruse vaikselt korda saada, seda näen ma kõige rohkem. 

Tiigid ja metsaalune on alles jääs, selline lodukoht ümbritseb meil kogu küngast. Arheoloogid arvasid, et ilmselt on see muistsetel aegadel oja olnud, mis maapinna tõustes enam ojana ei toimi. Üks põhjustest, miks meil nii palju sääski on.

Kui päikest jagub, tulevad kohe ka puškiiniad.

Üleval künka otsas pole lumest juba ammu märkigi. 

Üks suur kevadtöö, rooside lõikamine, jääb sel aastal ära, sest roosid, kuigi katmata ja muldamata, on praktiliselt igasuguste kahjustusteta. Roniroose mul eriti ei ole, sest mul lihtsalt pole jaksu sügiseti nende painutamisega jännata, seda parem on meel selle üle, et Alchemyst ja Veilchenblau on kuni viimaste tippudeni rohelised ja need tipud ulatuvad mulle üle pea, tuleb uhke õitsemine. Peab vist varakult minema metsa sarapuutüvesid tooma, sest kui Alchemyst õitsema hakkab, ei pea seda pirakat roosi kinni ükski poest toodud tugi, proovitud.
Horteses käisin ka sel nädalal, kuna minust vahepeal poodlejat ei olnud, olid sünnipäevaks saadud kinkekaardid laiaks löömata. Toataimede letis olid müügil paar väga ägedat raunjala sorti, ostsin küll ainult ühe, Hercules, pilt ei tulnud väga hea, aga leherootsud on täiesti purpurpunased. 15-eurone tükihind pani koonerdama

, aga Osaka jäi ikka kripeldama ja vist ostan ikka järgmisel nädalal, kui kontorisse lähen, ära...
Ühesõnaga, kui laulusõnu tsiteerida, siis ilus oli olla, sest kole oli möödas. Kui nüüd Selverii toidukuller mu mineraalvee ja muu nänniga ka kohale jõuaks, võiks tänaseks jalad seinale lüüa.

Kalendritalve viimane päev

Sest homme hommikul kell 10:28 hakkab kevad. Kuigi ilmateade lubas täna paariks tunniks päikest, jäi see saabumata ja ilm jäigi halliks ja niiskeks. Väljas sai siiski natuke tegutsetud, kaks kärutäit koerte sedasamust ära koristatud. Ja kuigi olin lubanud, et enne ilma soojenemist mina aiatöödega ei alusta, lisandus sellele siiski ka kaks kärutäit püsikupealseid, vähemalt maja eest sai hostalaga kokku tõmmatud, sõnajalad jätsin veel rahule.

Roosid pole sel talvel praktiliselt üldse viga saanud, kuigi muldamata ja katmata. Kõik külmahellikud tunduvad ka elus olevat. Vulkaanitaguses hakkavad padjandid üksteisele selga ronima, peab millalgi harvendama hakkama.

Okkalised maja ees on juba mõnusalt suured ja pakuvad aastaringselt midagi silmale ja hingele.

Mägisibulad aiavaasides on kadudeta talve üle elanud, sordinimesid ei tea, nimetu mix ehituspoest.

Tiikides on veel jääd, kuigi servad on lahti.

Tulbid tulevad toore jõuga ja pojengide punaninasid ka eelmisel pühapäeval veel ei olnud.

See lumeroos on ainuke, mis mitmetest katsetustest on ellu jäänud ja õisi näeb sel aastal loodetavasti esmakordselt.

Sinililledest ei olnud veel märkigi, aga esimene lumekupp oli pärastlõunaks nina välja pistnud.

Toa poole suundudes otsisin pilguga koera, no pole...otse loomulikult istus Malati puuriida otsas. Kui mul udupeeneid tõupabereid poleks, siis kahtlustaksin juba kutsikaeast saadik, et mulle on tiibeti mastifi pähe müüdud musta pantri ja šimpansi ristsugutis, paindub ja ronib täiesti ebakoeralikul kombel. Pilditegemise ajaks oli jõudnud juba riida otsast alla hüpata.

Plirtsplärtsmärts

Öösiti külmetab ja hommikuti on väga libe, peab ettevaatlik, et koeri õue viies pikali ei lenda. Päeval tõuseb temperatuur plusspoolele ja lumekiht kahaneb, tuues välja samblakihi. Pori meil ei ole, peale võsa mahavõtmist kas kuivabki paremini kui varem või oli sel aastal lihtsalt lund vähem. Samblavaibad paljanduvad. 

Kivilas on ka veel lund, aga kaktused tunduvad elus olevat.

Kuna aias midagi huvitavat peale endiselt jäätunud maa ei olnud, lumikellukestele ja nõiapuudele uusi õitsejaid pole lisandunud, siis läksin mere äärde. Huvitav, eelmine kord ma neid tuulepesasid ei näinudki.

Jääpurikad on suuremaks ja pikemaks kasvanud, aga on nii mõmelgi aastal veel uhkemad olnud.

Meri oli tüüne ja rahulik

tagasiteel avastasin esimesed pajutibud, pilt jäi udune, aga jäädvustamist vajab sellegipoolest.

Seda võsavaba vaadet kodule imetlen ikka iga kord koju saabudes

Suured pungad on näsiniinel

ja ronival hortensial on minu meelest pungad detsembrist saadik

Kändudele olid talvega mingid lahedad seened kasvanud, neid peaks proovima ka vaiku panna. Kui millalgi vormid saab.

Näoraamatust vaatan, et mõned juba riisuvad ja koristavad, no mind sellise temperatuuriga küll aiatöödele ei aja ja kavatsen veel mõne nädala mõnusas aianduslikus talveunes veeta. Isegi ühtki taime pole tellinud sel aastal peale nende, mis poodi tulevad.

Õhus on kevadet

sellest hoolimata, et täna olid väljas päev läbi külmakraadid ja hommikupoolikul ka vinget tuult. Hommikused õuetegemised olid kõik füüsilised tööd, puudevedu, prügikotid jms. nädalavahetuse rutiin. Eelmine nädal oli töiselt tihe ja päevad pikad, aga selle-eest sain peaaegu kolm töövaba päeva järjest. Millest kaks esimest veetsin peamiselt raamatutega diivanil. Täna oli juba päris väljapuhanud tunne ja sai üks jalutuskäik tehtud. Peamiselt õitsevad lumikellukesed, nõiapuudest on nüüd avanenud ka Aphrodite

Kevadises kaktuses pole küll midagi ilusat :)

 Võrkiirised ronivad ka juba välja

 Sel kevadel õnnestub vist esmakordselt lumeroosi õitsemas näha, olen neid korduvalt kodustada püüdnud, aga see on ainuke, mis ellu jäänud ja õitsenud varem ei ole.

 Võsast vabastatud lõunanõlv on imeline koht

 Metsa all on isetekkelised järvekesed, meie küngas on kolmest küljest otsekui vallikraaviga piiratud.

Isetekkeline samblaaed kattub suvel kahjuks naadiga

Pärast jalutuskäiku nakitsesin vormidest välja esimesed katsetused kristallvaiguga, päris vahvad jäid. Kuna vormide valik oli kohalikus kaubanduses olematu, tuli leppida silikoonist muffinivormiga.