Omaenda ürgmetsas

Pärast mitmepäevast katkematut vihmasadu, mis mulle tegelikult väga meeldis, oli tänane ilm vihmatu. Tiigid on viimaks ometi täis ja üheks saanud.

Ilm oli tuuletu ja mahedalt mõnus ja üle tüki aja jalutasin lihtsalt ringi, toas igavlemisest üle ääre ajav Jasmminiõieke ümber minu kiiremaid ringe kihutamas. Sellel kagunõlval ei ole ma vist aastaid käinud, kuigi majast on siia otsejoones vast ainult viiskümmend meetrit. Lihtsalt suvel on siin rinnuni naadi- ja putkepadrik, kuhu ma sisenema pole nõus. Kevadel krundil ringikolamiseks pole lihtsalt aega ja sügisel olin ma varasematel aegadel kodus ainult pimedas. Avastasin vaat et valmis samblaaia - kui vaid mõtleks välja, kuidas seda korras hoida, et võpsikusse ei kasvaks.

Sellest, et ma ise seda kohta hooldada jõuaksin, ma parem ei unistagi. Me ei jõudnud siia ka kahekesi mitte, Kunagi on M siin võsa võtnud, aga osa puidki koristamata jäänud ja samblaga kattunud, Rääkimata juba taas paarimeetriseks kasvanud võsast.
Aga olgu enese jaoks see koht lihtsalt jäädvustatud.
Lõbusama poole pealt sai jäädvustatud ka noorelukate eileõhtune madin.

Lõpuks sai ära tehtud ka üks suur töö. mida ma ise ei teinud,  vaatasin pealt. Tellisin vanametalli äraveo ja lasin minema viia M rallisõitmise aegadest (loe: aastaid) parkla servas vedelenud metallikolu, automootorid ja muu minu jaoks nimetu kola. Üks inetu soolatüügas krundi näol jälle vähem, kui homme ilma peab, üritan sealt ka muu sodi koristada, täna läks liiga hämaraks. Ja ongi üks koht jälle korras ja nauditav.

Kui elektrit ei ole,

on alati võimalus seda võtta mitte kui hädaolukorda, vaid võimalust teha midagi muud, kui pühapäevasel päeval arvutis kõõlumine. Õnneks läks vool ära mitte pimedal ajal, vaid hommikul kell üksteist ja päikesevalgust oli piisavalt. Õues eriti olla ei tahtnud, tuul ähvardas kõrvad peast rebida. Seega võtsin kruvikarbi ja akutrelli ning parandasin kõigepealt ära kõik logisevad kummutisahtlid, see töö oli ripakil juba kuid. Oma aja perenaiseks olemine on tegemata kodutööde nimekirja juba üpris lühikeseks kulutanud ja nii võib juhtuda, et talve jooksul leiab aega lõpuks ka nende asjade jaoks, mida teha tahaks. Mitte ainult nende jaoks, mida peab tegema.
Kapid korras, võtsin käsile raamatud. Lugemiseks oli ka valgust piisavalt.

Merilen Mentaali "Aia kujundamine mõtetes ja praktikas" lugesin tegelikult läbi juba paar nädalat tagasi ja tegemist on raamatuga, mida mul oleks seitse aastat tagasi hädasti vaja läinud. Tõeliselt julgustav ja inspireeriv raamat igale algajale. Suur "Iluaianduse käsiraamat" on muidugi oluline iga aiapidaja raamatukogus, aga kui ma aus olen, on mul väga hea meel, et ma seda kohe aiandushuvi tekkides ei ostnud, sest algajale ajab see raamat hirmu peale. Ja kui see algaja veel kõigi loetletud tööde maksumuse ja ajamahukuse kokku arvutab, jääb aed tõenäoliselt rajamata. Merileni raamat aga kirjeldab aia rajamist just nii, nagu algaja mõtleb ja teeb ja nii need esimesed hingeaiad teoks saavadki.

Sakslaste Andreas Barlage ja Frank M.von Bergeri "Suur püsikuraamat" võiks ka iga aiapidaja koduses raamatukogus olemas olla. Korralikud taimekirjeldused, info iga taime kasvutingimuste, hoolduse ja paljundamise kohta - kuidas ja millal. Plussiks see, et Eha Kõrge on raamatu toimetanud ja kohandanud Eesti oludele vastavaks. Roosad märkmepaberid näitavad, et läbi sai töötatud korralikult ja märgistatud taimed äratasid erilist huvi, mis vajab interneedusest lisainfo otsimist.

Piet Oudolfi "Landscapes in Landscapes" nüüd igaühe raamatukokku kuuluma ei peaks. Kuid 23 aeda suurmeistri loomingust suurusega 350m2 kuni 25 000 m2 on tõeliselt inspireerivad ja väärivad vaatamist vähemalt korra. Nauditav on see, kuidas on mõeldud taimekoosluste väljanägemisele igal aastaajal, ka sügisel ja talvel. Tõsimeelsele aiakujundajale on boonuseks üksikasjalikud istutusplaanid. Mõtteid äratas kõvasti, kui ainult poleks kahte probleemi, kesse teeb ja mille eest teeb...

Viimasel ajal olen märganud, et vahin rohkem sillutatud alasid, kui taimi, sest kuigi rajades väga ilusad ja taimi veel rohkem esile tõstvad, on nende korrashoid minu jaoks muutunud tõsiseks peavaluks. Ohakad, võililled, põldrõigas ja veel üks tegelane, kelle nime ma pole leidnud, edenevad ühtviisi hästi ilma mullata nii kivide vahel, kergkruusas kui killustikus. Mis tähendab, et peenarde rohimisele lisaks tuleb rohida ka killustikualasid. Siiani pole ma eriti mürgitamise poolt olnud, aga vist muud üle ei jää, sest lihtsalt ei jõua.

Aga talv on veel ees ja päris paras pakk raamatuid ootab veel lugemist ja süvenemist. Täna hommikul olid katused valged ja maa ka.

Elekter tuli tagasi just parajal ajal, kella nelja paiku, kui hämarus maad võtma hakkas. Malati, kes parasjagu mu kaenla all minuga videvikku pidas, ehmatas end ootamatust tuledesüttimisest haukuma. Pärast oli mul arvuti juures kaks assistenti. Sel suuremal ei ole tegelikult lubatud diivanil olla, aga ta vahel ikka üritab.

Lavalkäimise vahelugemised

Hommik algas actioniga. Olin just karvased õue ajanud ja kohvitassiga diivanile Kodusaadet vaatama lösutanud, kui telefon helises ja naabrimees teatas, et mu mõlenad koerad õlg-õla kõrval suundumas mere poole. Muidu poleks selle vastu ju midagi, kahjuks on meie ja mere vahel hullumeelse liiklusega Tallinn-Paldiski maantee. Riietusin vist 30 sekundiga ja sööstsin penisid koju tooma. Kätte sain tüübid kolmanda naabrimehe hoovist oma 500 meetri kauguselt. Homsest alates lähevad ühekaupa välja, siis püsivad õue peal, ei lähe kahekesi küla peale laiama.
Peale pealesunnitud kilomeetrist metsajooksu lõõtsutasin mina ja lõõtsutasid penid. Sulnis laisk hommik oli tuksis, seega jõin kohvi lõpuni ja läksin õue. Lõikasin mõningaid põõsaid ja tegin sedagi, mida ma eales varem teinud pole, lõikasin püsikuvarsi. No pole varasematel sügistel selliseks asjaks aega olnud. Ja tavaliselt on mul sügiseks ka aiasmässamisest nii kõrini olnud, et ma ei taha aeda minnagi. Sel sügisel oli ka, vist mingi nädalane periood, kui ma majast rohkem jalga välja ei tõstnud kui tööle ja poodi.
Täna viitsisin välja tõmmata isegi priskemad umbrohud, kuigi tuul oli vinge. Vihma on nüüd lõpuks piisavalt tulnud ja tiigid on tiikide moodi.

Mõningad tegelased aias punnitavad iga hinna eest õitseda

Õitsema on otsustanud hakata ka üks alles sellel sügisel Eurobulbi ühistellimusest maha pandud sügislill. Silt selle juures ütleb Harlequin, aga pigem on Alboplenum.

Natuke ka aalujakass Aalust. Arvasime ta leidmise ajal olevat kusagil kuu-pooleteise vanuse tillukese kiisupoja. See pilt on tehtud juba uues kodus 11.augustil

Kolm kuud hiljem on Aalust saanud endaga rahul olev ja läikiva karvaga noorkass

kelle üheks lemmiktegevuseks on perenaise kõhul lesimine ja kõrvulukustav nurrumine. Kui ta siis maha tõstetakse, on ahastav pilk silmis: saeiarmastamindenam!!! Uuesti maha istudes toimub kiire tagasiimbumine sülle, nurrmootori töölepanek, perenaise üksisilmi armunud näoga vahtimine ja aeg-ajalt miskipärast katsutakse käpaga õrnalt mu nina või nägu.
Hommikused rutiinid on ka muutunud. Magamistoast kolis Aalu ammu allakorrusele, minu ja tema nägemus hommikustest ärkamisaegadest ei klappinud. Pealegi, kui risti üle kaela magab poolekilone kassipoeg, on see mõnus. Kui risti üle kaela lamab kolmekilone kass, kaasneb sellega lämbumistunne. Seega magab Aalu nüüd koos koertega all. Kui aga hommikul oli enne esimene asi kohvimasin tööle panna, siis nüüd tuleb kõigepealt leida kassikonserv, sest seda haledat piiksumist nälgnälgnälg ei kannata küll keegi välja. Alles siis, kui kass oma portsu kätte saanud, saab endale kohvi tegema hakata. Söömisele järgnebki tavaliselt nurrumissessioon, kohvitass käes ja mörisev kõutsihakatis süles. Söögi suhtes õnneks noorsand eriti valiv ei ole, konservid on muidugi paremad kui krõbinad, aga suure hädaga käivad viimased kah.
Õhtuste lemmiktegevuste hulka kuulub ka Malatiga möllamine, õnneks saavad kaks hiidkoera ja kass omavahel kõik hästi läbi. Bella mängida ei viitsi, aga kahel noorloomal käib omavahel selline möll, et tihtilugu tuleb mööblit oma kohale tagasi lükata.

See ei tähenda, et ka Bellaga läbi ei saadaks, aga suhted pole siiski nii lähedased :)

ja kui muuga meelt lahutada pole ja kumbki koer ei viitsi, sobib ka tennisepalliga mööda tuba triblamine

Postituse pealkiri aga tuli sellest, et ma kütsin sauna. Igalaupäevane rituaal, mille käigus minu jaoks ei puhastu sügavalt mitte ainult keha, vaid ka hing ja vaim. Vahepeal oli küll tunne, et äkki ma ei viitsigi sauna minna,,,aga kuna leiliruum oli juba soe, oleks narr olnud seda kasutamata jätta. Ei kahetse.

Otsekui inglise sügis

Kraadiklaas näitab sellise kangekaelsusega väljas +7,4 ktaadi, et ma arvasin peaaegu olevat ta rikki läinud. Toas siiski temperatuur vastavalt ahjukütmise tsüklile muutub, seega asi pole kraadiklaasis.
Pealelõunast lubati sadu, seega asutasin end varakult õue. Tubaste tegemata tööde nimekiri on küll pikem kui väliste, aga vahepeal tahaks värsket õhku ka saada.
Vedasin ja ladustasin ära teise lavatäie mulda. Osa kotte sai kasvuhoonesse pandud. Mäletan jubedusega, milline töö oli kevadel sauna eesruumi põrandaküttel kasvuturba ülessulatamine. Ja suur hunnik õues minu meelest sulas lõplikult pehmeks alles jaanipäevaks. Kasvuhoones ehk teeb kevadine päike osa tööst ära.
Aalu ja Malati olid vedamisel pidevalt abiks (loe: jalus). Tehtud siiski saime.
Vahepeal läks kõht tühjaks. Söögitegemine ja söömine on üksi elades üks suur nuhtlus ja ajaraiskamine. Seda enam, et isu pole nagunii mitte millegi järele. Kui saaks nii, et neelad mingi kapsli ja saad sellest kogu vajaliku kätte ja kõht ka enam ei korise...külmutatud pitsade ülessoojendamiseni ma õnneks veel jõudnud ei ole, katsun ikka tervislikumalt ja mahedamalt.
Jõudu ja sitkust on selle suvega meeletult juurde tulnud. Ükspäev keerasin ühe käega hajameelselt ümber 80-liitrilise veenõu. Hea, et mu arst seda blogi ei loe. Liiale siiski ei maksa minna. Olen enda jaoks välja töötanud terve liigutuste kompleksi, kuidas asju tõsta nii, et jõudu võimalikult vähe rakendama peaks.
Kasvuhoone lakke vahtides mõtlesin kevadeks välja kastmissüsteemi. Ikka sellised lahendused, kus oma vaeva ja aega vähem kuluks. Kasvuhoone töölaud tuleb madalamaks teha. Natuke on kahju, ülikorralikult tehtud nagu M tööd ikka. Aga kui tööpind on mul rinnakõrgusel ja lillepoti ülaserv ulatub lõua alla, siis ei ole see eriti ergonoomiline potistamisasend. Lihtsalt jalgade lühemakssaagimine ka ei toimi, sest laud on üks osa riiulitesüsteemist.
Sel ajal kui toit puupliidil podises, jalutasin Jasmiiniõiekese ja fotokaga aias ringi. Värvi ja lehti on veel küllaga.

Tiik hakkab lõpuks ometi meenutama veekogu, mitte kolmveerandkuivanud hiidauku.

Muru on kummalises konserveeritud seisundis. Kui oleks suvi, hakkaksin seda niitma. Praegu, novembris ei niidaks ka siis, kui murutraktor terve oleks. Paraku pole pea kuu aega tagasi remonti viidud traktorijubinast kippu ega kõppu. Saestuudio on muidu head tehnikat müüv koht, aga nende klienditeenindus longab mõlema vasaku jalaga ja on ahh ja möhh tasemel. Või näeb seal majas naisklienti nii harva, et nad ei oska sellega midagi pihta hakata.
Mahalangenud kõrgest rohust on välja ilmunud M vanarauahunnik, millele tuleb äravedaja leida. Ise ma neid vanu automootoreid liigutada ei jõua.
Okkalised on kevadisest rebaserüüst üllatavalt hästi välja tulnud, lõplikult on omadega läbi üksainuke looduslik kadakas eemal metsa ääres. Ma peaaegu kahetsen, et oma kolmemeetrise Blue Carpeti lõkkesse ajasin. Ka see tilluke oli kevadel täielik rebane, aga mul hakkas sellest kahju, nokkisin kõik rebasetükid ära, lasin fungitsiidiga üle ja nüüd tundub, et jääb ellu.

Eesõue aga on end õitsema asutanud isekülvanud tegelane, kelle õitsemist vahepealsed öökülmad ei seganud. Lehtede järgi otsustades võiks olla tegemist mingi karikakraga. Otsisin abi FB-st ja sain kohe ka vastuse, et tegemist on kollase karikakraga (anthemis tinctoria). Peab ära märgistama ja kevadel kuskile mujale panema, hilissügise õitsejad on teretulnud.

Õhtul hakkaski sadama. Vaatame, mida toob homne päev. Kui on ilus, tuleks noorendada ebaküdooniat ja lõigata tagasi vahepeal padrikus olnud ligustrid. Viimastele peab kevadel ka uue kasvukoha leidma, olid mõeldud kunagi kompostihunnikut varjama, aga nüüd on kompostihunnik juba mitu aastat hoopis teises kohas.

Ringi vaadates tekkis tunne, et kohati peaks ka rohima. Peaasi, et see pikk soe sügis endaga taas vastikult külma kevadet ei tooks.

Käisin mardilaadal

Kuna sattusin eile parasjagu Õismäe kandis viibima, otsustasin ka Saku Suurhallis peetavat Mardilaata külastada. Ehk jääb mingi jõulukingitus näppu ja ma polnudki varem kõvasti reklaamitud Mardilaadal käinud.
Pilet maksis 5 eurot. Muljed olid vastuolulised. Oli tõepoolest imeilusat käsitööd ja oli täielikku kitši ja haltuurat.
Kingitused jäid ostmata, sest mul olid ilmselt liiga kõrged ootused. Et asi peaks lisaks ilus olemisele olema ka praktiline ja mind kingisaaja nimel ka kõnetama. Kui aus olla, siis nii mõnelgi suvisel laadal olen palju põnevamat käsitöövalikut näinud. Aga eks sellisel suurel laadal paneb arvatavasti müügikoha kaunis krõbe hind müüjate seltskonna paika.
Ostsin kaks kilo peipsi sibulat ja kaks pakki väidetavalt ökoloogiliselt puhast marmelaadi, ühe mustika- ja teise metsmaasikamaitselise. Kodus selgus pettumust, marjamaitset polnud kummalgi ja suhkru maitse käis üle kõige. Jäävad külmikusse mõnda maiasmokka ootama.
Tänasel päikeselisel novembripäeval paistis tolm nii hästi silma, et oli lausa rõõm koristada. Uskumatu, kui palju tolmu, karvu ja seemneid suudavad tuppa ajada kaks koera ja üks pisike kass. Aga ilma nendeta oleksid pikad pimedad sügisõhtud väga kurvad.

Soe sumune pühapäev

Kõik on suhteline. Südasuvel oleks kaheksa soojakraadi kahtlemata häbitult vähe. Täna tundus see tänu tuulevaikusele täiesti soe. Kuna enamus möödunud nädalast sai veedetud arvuti taga, siis andsin endale kõva korralduse täna välja minna ja end natuke liigutada.
Painutasin ilma suurema verevalamiseta maha roniroosid ja imetlesin hiliseid õitsejaid.

Kui roosid teevad viimaseid pingutusi, siis nõiapuu alles alustab.

Nõiapuudega on sel aastal veider lugu. Pildilolev on ostetud Juhanist ja kannab originaalsilti Hamamelis virginiana ehk virgiinia nõiapuu. Ühe hamamelis virginiana aga sain Mati Laane käest, istutasin juba olemasoleva kõrvale, et suuremat efekti saavutada - möödunudaastane uustulnuk on aga täiesti lehes ega pole seda nägugi, et kavatseks õitsema hakata.
Aialehe artikkel tuletas meelde, et aeg on viinapuid lõigata, lõikasin enda kaks õnnetukest siis ära. Rõõmu on neist küll ainult lindudel, aga olgu siis neilgi.
Vedasin parklast ära 48 kotti ehk 2640 liitrit mulda ja ladustasin kohta, kust ma need varakevadel loodetavasti kätte saan. Käsikäruga mäest üles oli päris hea trenn. Oleks võinud ju traktori välja ajada, aga trakaga oleks olnud vaja ringi sõita ja kärutrenni mõte oligi natuke trenni teha, muidu jääb toas logeledes lonti.
Kell pool viis oli väljas täiesti pime. Toas õnneks valge, soe ja mõnus.