Vanaaastaõhtu retseptid

Kunagi muigasime eurooplaste üle, kes külla oma toidu-joogiga läksid. Nüüd oleme ise samas staadiumis, vähemalt meil on küll kombeks suurematel üritustel toidutegemise koormus omavahel ära jagada. Et miks ainult üks perenaine peab pliidi eest piinlema, las ikka piinlevad kõik :D. Retseptid oma tänaõhtuse panuse jaoks panen kirja eelkõige enese jaoks, sest blogi on ainuke koht, kust ma pärast need ka vajadusel üles leian...ja Muhedik küsis retsepti ka.

Singi.-juustu-petersellimuffinid:
3 muna
100 g võid (orginaalis oli margariin, aga ma ei kasuta hüdrogeenitud rasvu ja ei söö neid, kui võimalik)
2 dl hapukoort
2 dl vett
5 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
80 g riivjuustu
120 g pizzakatet
1 sibul praetud 1 spl õlis (oli originaalretseptis,ma ei pannud, sest osa seltskonnast sibulat ei söö)
0,5 dl kuivatatud peterselli, koduaias kasvanut (originaalis oli 2 dl värsket)
Originaalõpetus: 1. Sulata margariin (minul siis või).

2. Klopi munad vahtu ja sega juurde hapukoor ning sulatatud või ja vesi..
3. Sega jahu küpsetuspulbriga ja lisa munasegule.
4. Haki sibul ja prae kergelt pannil õlis läbi.
5. Haki sink, riivi juust ning lisa need koos praetud sibulaga taina hulka.
6. Viimasena sega tainasse hakitud petersell.
7. Tõsta tainas muffinivormisse ja küpseta 200 kraadi juures umbes 20 minutit. Kuna ma viimasel minutil avastasin, et ei suuda leida oma muffinipanni (pabervormid õnneks olid), tulid vähe lopergused, aga väga head.

Sinihallitusjuustu-rosinapirukad
Selle retsepti sain mingist naistekast, õigemini polnudki see retsept, vaid lihtsalt n-ö idee, mida pakkuda ootamatutele külalistele ja koguseid ei olnudki antud. Improviseerisin:
1 kg lehttainast (kasutasin Pagaripoiste oma) rullida, lõigata ca 10*10 cm tükkideks
200 g sinihallitusjuustu (kasutasin Danablud) pudistada näppude vahel,
100 g rosinaid leotada ja lisada juustule,
iga taignatüki vahele panna supilusikatäis juustu-rosinasegu, servad kinni näppida ja munaga pealt kokku,
ahjus olid 200-220 kraadi juures (katsuge ise puupliidiga ühtlast temperatuuri hoida...) umbes pool tundi. Kogusest tuleb 22 pirukat ehk kaks plaaditäit. Hoiatus: kui teil on mõni kodakondne, kes sinihallitusjuustu lõhna ei talu, las läheb parem selleks päevaks kodunt ära, lõhn on päris tugev.

Kausikook, peale mitmeid katsetusi selle parimal kujul (poisile on õnneks kõik katsetused alla läinud):
400 g külmutatud maasikaid (võib muidugi ka värskeid, kui on)
400 g 9% kohupiimapastat
400 g vahukoort
1 pakk digestive küpsiseid (muude küpsistega jääb liiga maguslääge)
2 dl suhkrut,
8 teelusikatäit zelatiini
Digestive küpsised pudistada koogipõhjaks. Maasikad püreerida suhkruga, lisada kohupiimapasta ja sulatatud zelatiin, kõige lõpuks kõvaks vahuks vahustatud vahukoor. Segu kallata küpsisepurule ja viia jahedasse kohta tarretuma. Parim on järgmisel päeval. Kogusest saab ühe suure klaasist ahjuvormitäie (koogil on toidukile peal, sellepärast pilt selline)

Nüüd kähku dushi alla (lund oli lükata rohkem, kui aknast vaadates tundus ja suurt traktorit pole ikka veel käinud ja homseks lubab jälle hullu sadu) ja ennastki korda tegema, kaunist õhtut ja head isu kõigile.

Aia- ja koduaasta 2010

Tagantjärele postitusi lapates võib öelda, et sel aastal sai ikka kõike kapaga, keskpäraseks ei saa seda aastat ikka kuidagi nimetada.
Jaanuaris anti ohtrasti külma. Kaasa arvatud toas. Selle sai korda. Praegu istun samas nurgas, kus jaanuaris oli 9 kraadi toas, praegu on õues -8, toas +21 ja ma pole täna ühtegi ahju veel kütte pannud.
Veebruaris anti muudkui lund juurde ja see mõte tekitab mus kerget õõva, sest piltide järgi otsustades on praegu juba sama palju lund kui veeburaris ja muudkui tuleb juurde. Õnneks olen erinevalt eelmisest talvest paremini varustatud.
Märtsis saabus meie maile lõpuks ometi kiire internet. Hetkeseis on 4,76 Mb alla ja 0,97 üles. Kuigi istun koduses WIFIs. Maksab see lõbu linnaga võrreldes muidugi kõvasti rohkem, Maaelu rõõmud.
Aprillis anti ohtrasti vett. Nädal aega elasime nagu saarel. Ilmselt on järgmisel kevadel kordusetendust oodata.
Mais sai palju kodunt ära oldud ja aed-kodu vaeslapse seisundis.
Juuni oli külm ja sirelid õitsesid alles juunis.
Juulis anti see-eest sooja ja nii et vähe ei olnud. Pean tunnistama, et mulle meeldis.
Augustis anti palju toredaid üritusi. Aalujate kokkutulek, palju sõprade kallistusi ja häid soove. Taimi kah. Sellest hetkest läks mu aianduslik raamatupidamine täiega aia taha ja pole siiamaani korda saanud, lihtsalt pole aega olnud sellega tegeleda.
Sest septembris, oktoobris ja novembris anti ohtrasti tööd. Isegi blogida polnud aega.
Detsembris kah veel natuke tööd. Ja jälle ohtrasti lund.
Ja ongi aasta täiesti ootamatult läbi saanud.
Nuriseda pole millegi üle. Mõnus kodu, kaunis aed ja head sõbrad annavad elule imelised värvid.
Nüüd pean end kööki vedama ja hakkama õhtuseks ürituseks singirulle veeretama ja sinihallitusjuustupirukaid küpsetama. Kausikoogi tegin juba eile valmis. Uus aasta tuleb kodunt saja meetri kaugusel mõnusa omakülaseltskonnaga.
Kaunist aastalõppu kõigile!

Pika hoovõtu pisike tulemus

Ma pole kunagi teinud saladust sellest, et olen sündinud kobakäpp. Asjade väljamõtlemine edeneb mul oluliselt paremini kui nende teokstegemine. Ja mida pisemate ja täpsemate asjadega on tegemist, seda hullem on tavaliselt tulemus.
Mingil ajal said maha võetud tubade vahelised uksed, esiteks, et soojus paremini leviks. Teiseks, ehitajate pandud valged uksed ei sobinud mu puidusesse elamisse. Üritasin värvi maha võtta, aga tulemus ei jäänud ikka selline, mis mulle meeldinud oleks. Mõned kuud tagasi aitas ekskaasa maha võtta ka allesjäänud piidad ja lävepakud. Millest aga jäi kahe toa parkettide vahele tobe auk. Sellist parketti, nagu 2004.aastal ostetud sai, pole enam müügil, mustrist poleks ehk midagi olnud, aga paksus on erinev ja ei suutnud välja mõelda, kuidas seda tükki sinna vahele sobitada. Mõtlesin keraamilisele plaadile, aga augu suurus 13*96 cm ei haakunud ühegi plaadiga.
Kusagil kuu aega tagasi jäi K-rautas silma klaasmosaiik nimega Irish Moss. Algul mõtlesin terve ava sellega täis panna, aga hakkasin kõhklema, et paarimillimeetrine klaas põrandal ja suured koerad...leidsin sobiva väikese plaadi ka. Segud on tänapäeval lihtsad nagu pakikeeks, lisa vett ja sega...

Väga lähedalt mu elu esimest plaadipanekut vaadata ei kannata, aga mulle endale meeldib. Ja ikka parem kui auk põrandas, kust betoon parketi vahelt vastu irvitas. Teine ukseava oleks veel vaja teha, aga segu sai otsa ja ma pean välja mõtlema, kuidas seda koerte eest kuni kivinemiseni kaitsta...tehtud uksega oli lihtsam, seal on koeravõre juba olemas.

Autovaba elu võimalikkusest maal

Mõtlesin, et läheks korra vabal päeval linna. Jätaks auto üleüldse koju (nagunii pole kuhugi parkida) ja sõidaks rongiga ning jalutaks niisama. Vanalinnas näiteks.  Logisin end Elektriraudtee kodukale sisse ja...

Paldiski - Klooga vaheline lõik 29. detsember suletud


29.12.2010
29. detsembri varahommikul kiilus Paldiski jaamas lumme kinni elektrirong. Hetkel on saadetud Tallinnast vedur elektrirongi lumest välja tõmbama.
Seejärel alustatakse mainitud teelõigu lumekoristustöödega.
Kuniks need tööd on lõppenud, on täna Paldiski – Klooga lõik elektrirongidele suletud.
Klooga ja Paldiski vahel sõidavad pause pidamata TAK liinibussid, mis reisijad Paldiskisse toimetavad (ning sealt Kloogale).
NB! Laoküla, Põllküla ja Klooga-aedlinna peatusi bussid ei saa läbida, kuna antud peatusteni viivad teed on liinibussidele läbimatud.
TÄIENDUS: Asendusbussid enam liinil ei sõida, kuna Klooga jaamani viiv tee on liinibussidele läbimatu.

Hmm. Kui tee on liinibussile läbimatu, ei pääse ma jaama ilmselt ka autoga.
Egas midagi, jääme koju. Siingi tegemist küllalt.

Lumevangis vol.....

Eile sai kaks tundi lund lükatud. Täna hommikul otsast peale. Siis tuli küll korraks kassiahastus peale, kui juba kuurist välja sõites praktiliselt kohe traktoriga kinni jäin. Lumi oli lihtsalt nii paks, et käis põkale selgelt üle jõu. Aga kuidagi nõkshaaval sai hakkama, mingil hetkel ärkas ka noorem generatsioon üles ja tuli labidaga appi.
Paari tunniga sai kahekesi õue puhtaks. Hullem lugu oli sissesõiduteega, sest ühtegi traktorit ei ole siinkandis juba nädalajagu näha olnud. Algselt tundus, et see hang keset teed on natuke üle põlve. Kui ma seda lahti kaevama hakkasin, selgus, et ikka kõvasti üle põlve, umbes puusadeni.
Valla koduleheküljel oleva lumekoristusfirma telefoni ei suvatsenud keegi vastu võtta. Pühad jõulud ju. Laenasin naabritele paki suitsu, kui nad olid poodi minna üritades autoga keset teed kinni jäänud ja tagasi ukerdanud. Laenasin naabrimehele traktori, sest nii paksu lund, nagu sissesõidutee meiepoolses otsas, ei saanud traktoriga nagunii lükata.
Peale viit tundi lumelükkamist ja kümmet liitrit bensiini ja mitme naabri üksmeelset labidatööd sai 300 meetrit teed läbitavaks. Ja siis kui ma olin dushi all käinud, pea puhtaks pesnud ja lõpetasin noortega õhtusööki, tuli suur traktor....Mõtlesin just sellele, et keegi kirjutas, et vald peaks majani puhtaks lükkama, meil pole küll ühelgi aastal isegi mitte maja ligidale suvatsetud lükata, seda viimast viitkümmet meetrit on ikka ja jälle pidanud ise kühveldama, lisaks veel ala, kus prügiauto ümber pöörata saaks, sest me oleme viimane maja. Selg vajab ööseks ilmselt Olfeni plaastrit, parema käe ranne on enam kui kahtlane ja õmblused kipitavad, nagu oleks keegi nendele hapet valanud. Ilmselt ongi, piimhapet. Aga küllap läheb millalgi üle.
Üldiselt on siiski karta, et väljend "valged jõulud" tekitab minus edaspidi tugevat allergiat. Ja vähemalt kaks kuud seda valget p***ka seisab veel ees. Öäk.
Aga vähemalt ühes suhtes oli see tsüklon Scarlett üks ontlik tütarlaps, nimelt pühkis ta katused täiesti korralikult puhtaks. Üks mure vähem selleks korraks.
Kui nüüd öösel uut laviini alla ei saja, on hommikul lootust tööle saada. Kaks tööpäeva sellel aastal veel jäänud. Aasta lõpus saab mõned vabad päevad. Kui just lund juurde ei tule...

Tuisumöll

Hommikul ärkasin tuule ulgumise peale. Pugesin sügavamale patjade ja teki sisse ja magasin edasi. Kuni peaaegu kella kümneni.
Varem või hiljem tuleb muidugi lund lükkama minna. Pigem hiljem, kuigi nüüd juba tekib tunne, et see tuisk ei rauge niipeagi ja tuleb seda trotsides õue minna. Kui poiss nüüd labida kuuri unustas, siis...siis on huvitav, sest kuuri ukse ees on ukselingini ulatuv hang.
Õnneks polnud plaanis kodunt kusagile kaugemale minna, nii et las möllab. Elekter ka senini vähemalt alles. Toad on soojad.
Ühtegi sahka pole ka näha olnud. Kui uudiseid kuulata, on nad maanteedel tegutsemisega hõivatud. Minu koduni tulev metsatee on mingis kuueteistkümnendas järjekorras.
Tuleme toime. Alati on tuldud,

Neljas advent

Nii paljukest seda päikest siis pesasolemise aegu näha ongi. Pilt tehtud kell kaks päeval.

Aga muidu on ilus. Eriti siis, kui lund traktoriga saab lükata. Tunnistan ausalt, et kulutan lumelükkamisele vähemalt esialgu oluliselt rohkem aega ja bensiini kui hädapärast vaja oleks. Sest nii lõbus on. Vabandan end sellega, et praegu peabki rohkem lükkama, talv alles ees ja kui tuleb veel meeter lund, peab olema vaba ruumi, kuhu lükata. Mägesid kokku lükata ma veel ei oska, pean end vist Deia juurde täienduskoolitusele möllima :D. Traktor aga näeb kettide ja uue sahaga igavesti edev välja.

Selle tunni-pooleteisega, mis ma lund lükkasin, sõid sulelised õgardid linnumaja tühjaks. Eks neid oli palju ka, vähemalt paarkümmend tuuseldas ringi. Panin toitu juurde, aga iga tunni aja tagant ma neid küll söötmas ei kavatse käia.  Pildile nad eriti jääda ei soovinud.

Tuba on soe ja nädalajagu puid ette tassitud. Väljas -13 kraadi.

Lumi, nagu öeldud, lükatud, vähemalt selleks korraks.

Jõulukaunistused paigas ja kingitused pakitud.

Advendiküünlad põlevad.

Jõulud võivad tulla.

Temperatuurid

Väljas -16,1
Köögis peale siibri sulgemist +26,4, läks natuke paljuks, aga katsu sa puupliidi all tuld vähemaks keerata.
Väikeses arvutitoas kusagil +24, siin elektroonilist kraadiklaasi pole.
Elutoa diivanil kusagil +23, sama lugu.
Elutoa tagumises, kõige külmemas nurgas. +20,2.
Igatahes oli akendele ja ustele uute tihendite panemisest ja mõningate pragude silikoonimisest tolku.
Kodukleidi väel on igatahes täiesti paras olla.
Homme vaatan veel viimase seina aknapraod üle.

Hingetõmbeaeg

Loitsimisest oli vist tolku, juba kaks päeva pole helvestki alla sadanud ja pole vajadust olnud lumelabidat kätte võtta. Ning kui ilmajaam.ee - d vaadata, pole siiakanti veel üheksa päeva sadu oodata. Nii suurt õnne kohe ei taha uskudagi.
Muuseas, kui ma seda loitsu teha üritasin, jäin jänni. Peale "lõpe, lõpe, lumekene, taltu, taltu tuisukene..." kaugemale ei jõudnud, sest sõnale lumi ei ole eesti keeles sünonüümi. Võib-olla murretes, ei ole asjatundja. Isegi ÕS ei aidanud.
Tegelesin sellega, millega oleks ammu tahtnud, sättisin kodu natuke jõuluehtesse. Natu-natukene. Võtan sel aastal tagasihoidlikult. Valgust olen küll iga päevaga juurde lisanud. Valgust ei ole sellel aastaajal kunagi liiga palju. Kuna õuekuusk jääb sel aastal ilmselt toomata, ma ei taha metsaminemisele mõeldagi ja meenutasin nostalgiliselt, kuidas eelmisel aastal me kuidagi õues kuuske sirgeks ei saanud, sest see kippus mudases ja vedelas mullas kaldu vajuma, siis panin õuetuled paradiisiõunapuu otsa. On sel aastal niimoodi.
Muidu on hästi. Tuba soe (kuigi on ilmnenud mõned uued kohad, kust tuul läbi puhub, neid eelmisel aastal veel polnud...). Advendituled säravad. Õues mõnus ilm. Kuum tee ja kutsad jalge ees norisemas. Sellise talve vastu pole mul midagi.
Töölt kodu poole lennates (teed puhtad, libedustõrje tehtud, õnnestus maksimaalne lubatud kiirus saavutada üle tüki aja...) mõtlesin kõikidele nendele tublidele inimestele, kes selle tormi ajal ja järel tegid oma tööd kella vaatamata ja palganumbrile mõtlemata ja tänu kellele on maanteed jälle puhtad ja korras (Tallinna kesklinnast ma parem ei räägi midagi). Mõtlesin kõigile neile, kes võhivõõrastele omakasupüüdmatult appi läksid. Sellele, et meil on ligimesearmastust vist isegi rohkem kui enamjaolt omaettenohisev eestlane eneselegi tunnistada julgeb.
Ja viimaks ometi on aega mõelda ka sellele, et nädala pärast murdub pimeduse selgroog ja päev hakkab vähehaaval jälle valgemaks minema.

Lõpe, lõpe, lumekene...

No vähemalt pausi võiks pidada küll. Kui saaks ainult kodus olla, võiks ju end lõbustada päevad läbi lund lükates, Aga kui käia täiskohaga tööl ja siis veel viis tundi päevas lund lükata...minu aritmeetika kipub siinkohal alla andma. Tööpäeva pikkus 9 tundi, 1-2 tundi tööle ja tagasi sõitmiseks, vähemalt seitse tundi tahaks magada, sööma peab ka, selleks kulub kah päeva peale koos toidutegemisega paar tunnikest, kui sellele nüüd otsa virutada viis tundi lumelükkamist, ongi 24 tundi täis. Aga muid asju tahaks ka ju teha...
Täna tuli küll juba korra masendus peale. Hommikul kell kümme panin traktori käima. Lükkasin kaks tundi. Siis käisime naabriperega kirikus advendijumalateenistusel, naabrinaine laulis. Kella kolme paiku jõudsin koju, lükkasin veel kolm tundi, seda enamjaolt traktoritulede valgel - au sellele geeniusele, kes leidis, et murutraktoril võiks ka tuled olla, siiani pole mul neid vaja läinud. Ja lõpptulemusena näeb õu täpselt samasugune välja ńagu hommikul, sest kogu aeg sajab seda valget p...ka juurde.
Lohutus seegi, et maa hakkab ära külmuma ja traktor ei jää enam mudasse kinni.
Loodetavasti saab homme ikka tööle, rohkem luuserdada pole võimalik.
Lähen ja logelen tunnikese vahuvannis, ehk läheb tuju paremaks.

Monika, Monika...

Tegelikult mulle päris meeldib, et ilmanähtustele nimesid pannakse. Hoopis vahvam on mõne aasta pärast meenutada, et see oli vaat siis, kui meil Monika möllas, kui et hakata seletama, et see 2010.aasta detsembri lumetorm....
Kerged kahtlused reedese töölemineku suhtes olid tegelikult juba neljapäeva õhtul ja kui reedel üles tõusin, need ainult süvenesid. Raadiost edastati uudiseid kinniolevatest maanteedest ja paluti ilma hädavajaduseta välja mitte minna. Vaatasin õue, vaatasin üle oma päevakava ja jõudsin järeldusele, et ei midagi sellist, mida ei saaks kas edasi lükata või kaugtöö korras ära teha. Sest elekter ja sellega koos ka internet olid alles.
Helistasin, skaipisin, kirjutasin vajalikele inimestele, et ei tule. Kuni valgeksminemiseni tegin tööd, siis otsustasin lumelahingusse astuda. Vaatepilt oli selline:
Selle ukse taga oli auto. Selle ukse taga oli sahaga murutraktor. Lumelabida olin õnneks taibanud tuppa tarida.

Esimesed tööd olidki tagumise terrassi puhtaks lükkamine, et koerad jalutama pääseksid, ja kuuriukseni raja väljakaevamine. Siis sai juba traktori käima panna.
Olin juba parkla enam-vähem puhtaks lükanud ja prügikastini jõudnud, kui traktor kinni jäi. Vaatlusel selgus, et üks kett kadunud. Tirisin traktori käsitsi künka otsa tagasi. Must masendus tuli peale, sest enamik lund oli endiselt enamus lükkamata. Puhurist polnud tolku, sest lumi oli märg, raske ja hakkas tükki.
Hädas tuleb teatavasti helistada sõbrale. Mina helistasin Eksile. Kellel oli õnneks aega mulle appi tulla ja kuna Lumehelbeke oli ka parasjagu tema valduses, polnud ka juurdepääsemisega probleemi.
Helistasin Lepatriinule, kes lubas igaks juhuks uue ketipaari tuua.
Eks jõudis kohale ja õnneks leidis keti, mida mina olid pool tundi tagajärjetult taga otsinud, pea silmpilkselt paksust lumest üles. Rallisõitja vaist, midagi pole öelda.
Traktor sai uuesti ketid peale ja liikuma. Möllasime eksiga kahekesi mitu mõnusat tundi, mina põhiliselt traktoriroolis ja tema labidaga kaasa aitamas. Hiljem käisime veel korra Paldiskis, teed olid ikka hullult jäised ja libedad. Ning siis tegime sauna. Oli mõnus päev.
Traktor lükkas meie sissesõidutee puhtaks laupäeval, kell 9.30.
Ja nüüd üllatus-üllatus, sajab jälle lund. Laia lund.
Talveks tundub ikka täiesti mõttetu olevat endale mingeid plaane teha, sest kogu vaba aeg kulub lumelükkamisele ja kütmisele :(. Vähemalt täna katsun lumelükkamise vahele jätta ja seljale natuke puhkust anda.
Aga ise olen ma enesele selle maaelu valinud. Kui peaksin kunagi ümber otsustama, eks siis valin uuesti. Viimasel ajal võtan nagunii päeva korraga. On lihtsam.

Loodus on vihane,

tundub mulle. Mitte ainult meil, vaid igal pool Euroopas. Olen küll juba mitmeid aastaid maal elanud, ja otse loomulikult on igal talvel olnud päevi, kui koju tuleb sõita praktiliselt mälu järgi. Aga seni on neid päevi olnud paar-kolm tükki talve jooksul, mitte peaaegu iga päev ja kindlasti ammu mitte talve õiget algustki. Kas see ongi see kliimasoojenemine?
Pole vähe neid kordi, et olen mõttes saatust tänanud, et töökoht pole enam kuuekümne, vaid kõigest kolmekümne kilomeetri kaugusel, Niigi tuleb õhtuid, kui kodus autost välja astudes on suurest pingest põlved lihtsalt pehmed. Nagu tänagi, kui praktiliselt keset Keila linna (hea küll, Keilast mööduval maanteel, aga siiski linnatulede valguses), äärepealt mulle samas sõidusuunavööndis vastu tuleva rekkaga laupkokkupõrkesse sattuma pidin. Mingi 5 meetrit jäi puudu, aga ABS pidurid kraapisid päris tõsiselt. Seda, et rekka ronis vastassuunavööndisse veel paarkümmend meetrit kaugemal oleva kolme auto kokkupõrke tõttu, nägin alles hiljem, sest tuisk varjas kõik. Seekord läks hästi ja põlved hakkasid korralikult võdisema alles kodus.
Praegu ei näe enam aknast ka viie meetri kaugusel asuvat kuuri, tuisk on nii tihe. Suure tõenäosusega kaob peatselt ka elekter, aga õnneks jõudsin enne koju ja kõik on valmis, küünlad, vesi, taskulambid, tikud, puud. Lumelabidas toas. Laetud akuga telefon. Koera-, kassi- ja inimtoitu kasvõi pikema piiramise ajaks :D. Peaasi, et sinna neetud maanteele ainult selle ilmaga enam minema ei peaks...
Tuleme toime. Ega see esimene torm pole. Ega jää ka viimaseks.

Sünnipäeva- ja jõulusoovid

No kõigepealt tänud kõigile õnnitlejatele, tuli neid soove täna nii isiklikult, näguderaamatut pidi, blogimaailmast ja skaibist, ja mingitest sellistest kanalitest, mille olemasolugi ma peaaegu unustanud olin,  kokku ikka kümneid ja kümneid, igatahes sain lõpuks sellest nii hea tuju ja nii palju pauerit, et lükkasin terve õue lumest puhtaks, suuremalt jaolt küll traktori abiga, aga kohati tuli trakale ka natuke labidaga abiks olla, sest kõige jamam on see, et lume all on pehme maa ja muda sees pole neist lumekettidest küll midagi tolku, ratas käib ringi ja pori pritsib, nalja kui palju, põlvekõrgused hanged ümberringi, aga traka hoopis mudas kinni :D.
Nii et kõigepealt sooviksin ma natuke soojakraade. Et seda valget jama natuke vähemaks sulaks. Aga seda ma ilmselt ei saa, kui ilmateadet vaadata.
Siis paluksin vähemalt niipalju külmakraade, et maapind külmaks ja kangeks muutuks, siis saaks trakaga veel mõned rajad sisse lükata ja pääseks ka maja taha...külmakraade ilmateade ka lubab, aga kas see ka maapinnani jõuab, on iseküsimus muidugi.
Ning kõigile mu headele ja siirastele sõpradele kuhjaga head tagasi. Aitäh, et te mul olemas olete.

Raskerelvastusega talvele vastu

Kuna tundub, et selleaastane talv pole eelmisest sugugi seljasõbralikum, sai seekord ettevalmistusi tehtud ja raskerelvastust soetatud. Kõigepealt bazuuka ehk Stihli õhuluud,

millest ma sattusin juba esimesel kasutamiskorral sulaselgesse vaimustusse. Päris suuri platse sellega muidugi ei puhasta, aga väiksemaid radasid mõnuga, eriti hea kerge lumega ja igasugustes kitsastes kohtades nagu uksealused jms. Ja ei ole üldse raske, pigem võib sellega töötades külm hakata. Nahka soojaks küll ei saa.
Täna juurde sadanud raske lume jaoks jäi sellest puhujast muidugi väheks ja lahke naabrimehe abiga sai lumeketid traktori ratastele peale pingutatud. Tulemusena oli lumelükkamine puhas lust ja lillepidu, pisike traktor sai lumest hõlpsasti jagu ja kuna sain täna oma suureks rõõmuks varakult alustada (polnud kedagi poole päevani magamas), oli vaat et keskpäevaks lumi igalt poolt koristatud ja traktor tänutäheks naabrimehele laenutatud, et too oma õue ka kerge vaevaga puhtaks saaks.
Nüüd saab rahulikult imemõnusat pühapäeva pidada ja lumi ei aja mind üldse enam närvi. Vahva.
Ilm oli ka tegelikult imeline, vaid paar kraadi külma, kerge tuuleke ja aeg-ajalt pistis isegi päike nina pilvede vahelt läbi ja lõi lume sillerdama. Imeilus.