Pikk talv ja kevadeigatsus on mu ilmselt peast lõplikult sassi ajanud, igatahes olen endale viimase paari nädala jooksul suutnud veel seemneid soetada. Kõigepealt Seemnemaailma tellimus, mille puhul muutis mind karvaseks asjaolu, et pakenditel puudus igasugune eestikeelne teave. Esiteks, kas meil keeleseadus enam ei kehti? Teiseks, mu aiandusalane vene keel on nullilähedane ükskõik mitme palli süsteemis. Nende kodulehel on küll põhjalik info olemas, aga arvutiga ma tavaliselt aeda ei roni. See-eest seemned on põnevad:
Seitse sorti saialilli, lisaks tavapärastele värvidele veel valged, punased, roosad ja rohelised.
Veel kuus sorti peiulilli.
Neli sorti dekoratiivkapsast - hea pottides kasvatada, meeldib küll jubedalt tigudele, aga sügisel on väga ilus kuni hiliste külmadeni.
Kolm sorti pruudisõlge.
Kaks astrite segu.
Püsikud: südajas aktiniidia, ängislill ja laialehine seahernes.
Nagu sellest poleks veel piisanud, jäi mul täna veel Horteses igasuguseid pakke näppu, peamiselt püsikuid: kaukaasia tähtpea, missuuri kuningakepp, mets-lõosilm (valge, roosa ja sinise segu), püsiklina, mugul-askleepias ja kukesaba.
Suvikutest ainult basiilik, mingi põnevate punaste õitega sort (nagunii ma kodus basiilikut toidu sisse panna ei või, vingumist kõik kohad täis...) ja riitsinus, mis, kui kasvama suvatseb minna, on lõpmata ilus.
Nüüd peaks endale vist käratama, et käpad seemneriiulitest ja kodulehekülgedest eemale. Kui need asjad peaksid kasvama minema, siis peenraid nende jaoks nagunii ei ole. Aga eks siis on vähemalt midagi sõpradele ära jagada :).
30. märts 2010
27. märts 2010
Näpud mullaseks!
Millega keegi märtsi viimasel nädalavahetusel tegeleb, mina istutasin näiteks puid ümber. Tõsi küll, mitte õues vaid toas. Magamistoas.
Magamistoas ei olevat küll hea üldse taimi hoida, aga kuna tegemist on suhteliselt suure ruumiga, üle 30m2, siis mõned taimed mul seal siiski on ja siiamaani pole nad kogu hapnikku nahka pistnud. Uued potid ja uue mulla said täna siis:
Sokotra tarasarik (Polys
cias scutellaria)
Ääris-draakonipuu (Dracaena marginata)
Lõhnav draakonipuu (Dracaena flagrans)
Käänd-noliina (Beaucarnea recurvata) muidugi mingi puu ei ole, aga ümberistutamist vajas seekord temagi, sest oli endale kolm jõmpsikat kasvatanud ja pott juuri paksult täis. Nii et nüüd on mul neli käänd-noliinat, millest ma kolm heameelega ära jagaksin. On soovijaid?
Ühesõnaga põrand mulda täis ja ise veel sealjuures õnnelik. Loodetavasti taimed kah.
Magamistoas ei olevat küll hea üldse taimi hoida, aga kuna tegemist on suhteliselt suure ruumiga, üle 30m2, siis mõned taimed mul seal siiski on ja siiamaani pole nad kogu hapnikku nahka pistnud. Uued potid ja uue mulla said täna siis:
Sokotra tarasarik (Polys
cias scutellaria)Ääris-draakonipuu (Dracaena marginata)
Lõhnav draakonipuu (Dracaena flagrans)
Käänd-noliina (Beaucarnea recurvata) muidugi mingi puu ei ole, aga ümberistutamist vajas seekord temagi, sest oli endale kolm jõmpsikat kasvatanud ja pott juuri paksult täis. Nii et nüüd on mul neli käänd-noliinat, millest ma kolm heameelega ära jagaksin. On soovijaid?
Ühesõnaga põrand mulda täis ja ise veel sealjuures õnnelik. Loodetavasti taimed kah.
26. märts 2010
Ajalooline hetk
Linnaelanikud naeravad end selle peale muidugi poolsurnuks, aga võrreldes sellega, et veel kaks tundi tagasi olid need näitajad vastavalt 0,23 ja 0,07, on edasminek märgatav. Nüüd õnnestub isegi mõne kaasblogija juutuubi linki või slaidirida ehk vaadata.
Kuidas see siis teoks sai...eks ikka läbi otsese väljapressimise. Eesti suurim sideettevõte tahab kangesti meie ettevõtet tagasi oma kliendiks saada ja me esitasime lisatingimusi. Ja saigi Wimax ka meie kodusse.
22. märts 2010
Kevade tulemine
Kevad tuli meil sel aastal mürtsuga. Laupäeval kella kahe paiku rebis teise korruse räästast alla sadanud jäähunnik küljest majaesise ukse varikatuse ja lahutas selle sekundi murdosa jooksul tükkideks - katuseplaat koos plekiga eraldi, kaks jämedast vinkelrauast kronsteini eraldi ja õu kümnesentimeetriseid kruvisid täis. Jääkamakaid jatkus ka igale poole.
Jääb üle kõrgemaid jõudusid tänada, et ühtegi inimest, koera ega kassi ei sattunud sel hetkel väljas olema. Lepatriinu jõudis poest koju vist vähem kui viis minutit hiljem, olin juba jope selga saanud, et minna vaatama, mis tegelikult juhtus, aga välja polnud veel jõudnud.
Sein jäi ka enam-vähem terveks, ühest voodrilauast on natuke tükke väljas.
Vaatasin eelmise aasta blogist, et 21.märtsil olid lumikellukesed väljas. Sel aastal pole isegi sellist kohta veel näha, kus mingi lilleke nina välja võiks pista. Maja lõunaküljel hakkavad kääbus-mägimändide ladvad välja paistma, aga maapinnani on veel tükk maad sulada. Kuigi hanged on kõvasti kahanenud, basseini juures seisvast kusagil 75cm kõrgusest haigrukujust ei paistnud vahepeal midagi, siis hakkas paistma pea koos nokaga ja nüüdseks on keregi nähtaval. Välja on ilmunud grill ja aiamööbel. Nendeni pääsemiseks ilmselt läheb veel aega.
Üleeile sai Lepatriinu sünnipäeva peetud ja eile laiseldud. Poolest päevast sadas ladinal vihma, mis hilisõhtul lörtsiks muutus. Kuna selg ja õlavööde on juba paar nädalat paraneda saanud, suutsin täna hommikul värsket lumekihti lausa positiivse pilguga vaadata, päike paistis ja ilus oli. Ning ilmateadet vaadates võis eeldada, et sulab ise ära, pole vaja lumelabidat käppida. Hómmikune temperatuur -3,3 kraadi lubas päevapoole plusspoolele pöörduda.
Sama olid paraku mõelnud ka ilmselt need tüübid, kes maanteedel libedusetõrjet teevad, et küll sulab ise ära. Igatahes mööda sellist kiilasjääd ma veel sel aastal pole pidanud tööle sõitma, päris vastik oli. Ilmselt on teehoolduse eelarved täielikult lõhki ja raha otsas.
Jääb üle kõrgemaid jõudusid tänada, et ühtegi inimest, koera ega kassi ei sattunud sel hetkel väljas olema. Lepatriinu jõudis poest koju vist vähem kui viis minutit hiljem, olin juba jope selga saanud, et minna vaatama, mis tegelikult juhtus, aga välja polnud veel jõudnud.
Sein jäi ka enam-vähem terveks, ühest voodrilauast on natuke tükke väljas.
Vaatasin eelmise aasta blogist, et 21.märtsil olid lumikellukesed väljas. Sel aastal pole isegi sellist kohta veel näha, kus mingi lilleke nina välja võiks pista. Maja lõunaküljel hakkavad kääbus-mägimändide ladvad välja paistma, aga maapinnani on veel tükk maad sulada. Kuigi hanged on kõvasti kahanenud, basseini juures seisvast kusagil 75cm kõrgusest haigrukujust ei paistnud vahepeal midagi, siis hakkas paistma pea koos nokaga ja nüüdseks on keregi nähtaval. Välja on ilmunud grill ja aiamööbel. Nendeni pääsemiseks ilmselt läheb veel aega.
Üleeile sai Lepatriinu sünnipäeva peetud ja eile laiseldud. Poolest päevast sadas ladinal vihma, mis hilisõhtul lörtsiks muutus. Kuna selg ja õlavööde on juba paar nädalat paraneda saanud, suutsin täna hommikul värsket lumekihti lausa positiivse pilguga vaadata, päike paistis ja ilus oli. Ning ilmateadet vaadates võis eeldada, et sulab ise ära, pole vaja lumelabidat käppida. Hómmikune temperatuur -3,3 kraadi lubas päevapoole plusspoolele pöörduda.
Sama olid paraku mõelnud ka ilmselt need tüübid, kes maanteedel libedusetõrjet teevad, et küll sulab ise ära. Igatahes mööda sellist kiilasjääd ma veel sel aastal pole pidanud tööle sõitma, päris vastik oli. Ilmselt on teehoolduse eelarved täielikult lõhki ja raha otsas.
17. märts 2010
13. märts 2010
Aed aknalaual
Ega mul neid valgusküllaseid aknalaudu eriti palju pole. Esimese korruse aknalaudadest ühel resideerib mu hiigelaaloe koos talve üle elanud loorberipuuga ja sinna ei mahu rohkem midagi. Teine näeb hetkel välja selline:
Esiplaanil siis vasakult seemnest külvatud kress-salat ja lehtsalat, juba ninad roheliseks saanud tippsibulad ja tärkamisjärgus till. Paremal ajatatuna poest ostetud Iris reticulata Harmony, mis jõudis juba ära õitseda, nartsiss Tete-a-tete, mis täna hommikul esimesed õied avas ja puhkemisjärgus tulp Freeman. Lilled leiavad hiljem koha aias, aga praegu pakuvad hingerõõmu arvuti kõrval.
Purualgajana tegin seemnest istutamisel alati selle vea, et ei taibanud mulda korralikult kinni suruda. Nüüd kastan mulla enne seemnete panekut korralikult läbi, surun hoolega kinni, riputan seemned näpuotsast peale ja siis sipsutan veelkord kerge mullakihi peale, seda viimast enam ei kasta. Ka tõusmete kastmine on omaette probleem, targad soovitavad isegi algul ainult pritsida, et õrnu taimehakatisi mitte kahjustada. Kuna mina pole suutnud välja mõelda, kuidas toas pritsida nii, et mitte rikkuda täispuidust aknalaudu ja mööblit, siis ma siiski kastan, aga hästi ettevaatlikult poti servast.
Valgust on aga ikkagi vähe, tõusmed venivad pikaks.
Tagaplaanil on aga aknalaua püsielanikud, kuukingad ja kaktused.
Postituvi aga tõi eile pakiga kolm imeilusat raamatut, Elle Ahse "Iiris" ja Aarne Kähri "Kevadlilled" ja "Päevaliilia". Iirisekasvatajat minust ei saa, mu enda aediirised on neli aastat ainult lehti kasvatanud (raamatust loetu põhjal kahtlustan, et meie muld on liiga aluseline, ükski hapulemb ei pea siin vastu), kuigi jah, siberlased meeldivad mulle järjest enam ja pole välistatud, et ma endale neid ka hankima hakkan. Pildid olid küll imeilusad. Kevadlillede raamatust sain nii mõndagi enda jaoks üllatavat teada näiteks sinilillede kohta ja ega ma sedagi teadnud, et võililli on üle saja liigi. Päevaliilia-raamat on veel avamata. Koht päevaliiliate peenra jaoks on mu peas planeeritud, näis, millal lumi sealt pealt lõpuks ära sulab ja enne, kui peenar valmis, ei soeta ma sinna mingeid taimi. Aitab Sarastro tellimusest ja Aiasõbrast sai songermaale ka puid-põõsaid tellitud, neid ma küll ei viitsi mööda Euroopat taga ajada. Kõigepealt aga on mulda ja turvast vaja. Ühesõnaga, nagu alati - enne kui midagi teha, on vaja ära teha midagi muud.
Teine postituvi aga tõi Apollo internetipoest kastitäie muud lugemist, nii et las see talv kesta. Natuke on küll rahutust hinges ja tahaks õue, aga kannatab ära. Terve järgmise nädala jooksul lubab ilmateade veel tõsiseid külmakraade ja lumesadugi.
Esiplaanil siis vasakult seemnest külvatud kress-salat ja lehtsalat, juba ninad roheliseks saanud tippsibulad ja tärkamisjärgus till. Paremal ajatatuna poest ostetud Iris reticulata Harmony, mis jõudis juba ära õitseda, nartsiss Tete-a-tete, mis täna hommikul esimesed õied avas ja puhkemisjärgus tulp Freeman. Lilled leiavad hiljem koha aias, aga praegu pakuvad hingerõõmu arvuti kõrval.
Purualgajana tegin seemnest istutamisel alati selle vea, et ei taibanud mulda korralikult kinni suruda. Nüüd kastan mulla enne seemnete panekut korralikult läbi, surun hoolega kinni, riputan seemned näpuotsast peale ja siis sipsutan veelkord kerge mullakihi peale, seda viimast enam ei kasta. Ka tõusmete kastmine on omaette probleem, targad soovitavad isegi algul ainult pritsida, et õrnu taimehakatisi mitte kahjustada. Kuna mina pole suutnud välja mõelda, kuidas toas pritsida nii, et mitte rikkuda täispuidust aknalaudu ja mööblit, siis ma siiski kastan, aga hästi ettevaatlikult poti servast.
Valgust on aga ikkagi vähe, tõusmed venivad pikaks.
Tagaplaanil on aga aknalaua püsielanikud, kuukingad ja kaktused.
Postituvi aga tõi eile pakiga kolm imeilusat raamatut, Elle Ahse "Iiris" ja Aarne Kähri "Kevadlilled" ja "Päevaliilia". Iirisekasvatajat minust ei saa, mu enda aediirised on neli aastat ainult lehti kasvatanud (raamatust loetu põhjal kahtlustan, et meie muld on liiga aluseline, ükski hapulemb ei pea siin vastu), kuigi jah, siberlased meeldivad mulle järjest enam ja pole välistatud, et ma endale neid ka hankima hakkan. Pildid olid küll imeilusad. Kevadlillede raamatust sain nii mõndagi enda jaoks üllatavat teada näiteks sinilillede kohta ja ega ma sedagi teadnud, et võililli on üle saja liigi. Päevaliilia-raamat on veel avamata. Koht päevaliiliate peenra jaoks on mu peas planeeritud, näis, millal lumi sealt pealt lõpuks ära sulab ja enne, kui peenar valmis, ei soeta ma sinna mingeid taimi. Aitab Sarastro tellimusest ja Aiasõbrast sai songermaale ka puid-põõsaid tellitud, neid ma küll ei viitsi mööda Euroopat taga ajada. Kõigepealt aga on mulda ja turvast vaja. Ühesõnaga, nagu alati - enne kui midagi teha, on vaja ära teha midagi muud.
Teine postituvi aga tõi Apollo internetipoest kastitäie muud lugemist, nii et las see talv kesta. Natuke on küll rahutust hinges ja tahaks õue, aga kannatab ära. Terve järgmise nädala jooksul lubab ilmateade veel tõsiseid külmakraade ja lumesadugi.
10. märts 2010
Suured aiad, väikesed aiad
Mitte kunagi pole keegi rahul. Ei need, kelle krunt liiga väike,ega ka need, kellel liiga suur. Kui osadel pole enam ruumi, kuhu istutada, siis minul on järjekordselt tunne, et ükskõik mida ma ka ei istutaks, ikka näeb ta krundil välja nii, nagu oleks sinna juhuslikult lennuki pealt pudenenud.
Krattisin Maa-ameti serverist ortofoto ja joonistasin natuke. Kollane joon on krundi piir. Roosaga ümbritsetud see ala, mida me meeleheitlikult ikka vähemalt niita püüame - kuna tegemist on täieliku kivikangruga, kus praktiliselt mitte kusagil sirgelt niita ei saa, siis võtab sellegi niitmine vähemalt kaheksa tundi aega. Maastikuplaneerimisest pole suurt tolku, sügisesese võsavõtmise käigus sai proovitud mõnda väiksemat kivi nihutada, aga selle asemele oleks siis sellistes kogustes mulda vaja, et see kujuneks elutööks. Pealegi mulle need rändrahnud meeldivad ja kogu krundi siledakslükkamine rikuks kogu loodusliku miljöö.
Kollasega viirutatud alad on need, kust sai sügisel võsa hävitatud. Ma pole kindel, et mu vastu veel sellepärast keegi väärteomenetlust ei algata, sest nagu kuu aega tagasi selgus, elame me valla detailplaneeringu järgi tiheasustusalal. Pildi pealt on ju näha ka, kui hirmtihe asustus meil on...lähema naabri väravasse üle saja meetri.
Sinisega viirutatud alad on kevadeti vee all ja kui praegust lumeuputust vaadata, siis jäävad sel aastal vee alla vist kogu suveks. Kunagised vee äravoolukraavid kasvasid umbe juba nõukaajal ja midagi eriti teha ei saa, sest meie krundi ja lähima maanteetruubi vahele jääb kakssada meetrit üle võõra krundi, mis on juba viiendat aastat müügis ja kuhu omanikud isegi jalga pole tõstnud. Rääkimata sellest, et keegi seda isegi buumi osta tahtnud oleks.
Hall ala on lihtsalt võsa ja võsastunud mets. Poolsoine pealekauba. Sääskedele väga meeldib.
Tavaliselt käibki istutamine nii, et ma käin põõsaga mööda krunti ringi ja püüan kuhugi auku sisse saada. Esimesel kolmel juhul üldiselt ei saa, sest kümnesentrimeetrise mätta all lesib järjekordne mitmetonnine rändrahn, mille olemasolu maapinnalt isegi mitte ei aima. Lugesin kusagilt blogist, kui suurt auku oleks mustika jaoks vaja - no sellise augu saaks meil maasse ainult dünamiidi abiga.
Tumelillaga värvisin ala, mille kordategemine mulle küll meeldiks, aga minust jääb vist tegemata. Õigemini on juba korra proovitud, aga kasvas paari aastaga uuesti võssa, seal on veel rohkem kive kui õue peal ja traktor lihtsalt ei mahu igale poole vahele.
Lepa- ja toomingavõsa ei sega kivid see-eest põrmugi.
Oehh.
Vahel oleks päris tore, kui oleks kena pisike mõnesajaruutmeetrine ridamaja aed. Seda suudaks vähemalt korras hoida.
Krattisin Maa-ameti serverist ortofoto ja joonistasin natuke. Kollane joon on krundi piir. Roosaga ümbritsetud see ala, mida me meeleheitlikult ikka vähemalt niita püüame - kuna tegemist on täieliku kivikangruga, kus praktiliselt mitte kusagil sirgelt niita ei saa, siis võtab sellegi niitmine vähemalt kaheksa tundi aega. Maastikuplaneerimisest pole suurt tolku, sügisesese võsavõtmise käigus sai proovitud mõnda väiksemat kivi nihutada, aga selle asemele oleks siis sellistes kogustes mulda vaja, et see kujuneks elutööks. Pealegi mulle need rändrahnud meeldivad ja kogu krundi siledakslükkamine rikuks kogu loodusliku miljöö.Kollasega viirutatud alad on need, kust sai sügisel võsa hävitatud. Ma pole kindel, et mu vastu veel sellepärast keegi väärteomenetlust ei algata, sest nagu kuu aega tagasi selgus, elame me valla detailplaneeringu järgi tiheasustusalal. Pildi pealt on ju näha ka, kui hirmtihe asustus meil on...lähema naabri väravasse üle saja meetri.
Sinisega viirutatud alad on kevadeti vee all ja kui praegust lumeuputust vaadata, siis jäävad sel aastal vee alla vist kogu suveks. Kunagised vee äravoolukraavid kasvasid umbe juba nõukaajal ja midagi eriti teha ei saa, sest meie krundi ja lähima maanteetruubi vahele jääb kakssada meetrit üle võõra krundi, mis on juba viiendat aastat müügis ja kuhu omanikud isegi jalga pole tõstnud. Rääkimata sellest, et keegi seda isegi buumi osta tahtnud oleks.
Hall ala on lihtsalt võsa ja võsastunud mets. Poolsoine pealekauba. Sääskedele väga meeldib.
Tavaliselt käibki istutamine nii, et ma käin põõsaga mööda krunti ringi ja püüan kuhugi auku sisse saada. Esimesel kolmel juhul üldiselt ei saa, sest kümnesentrimeetrise mätta all lesib järjekordne mitmetonnine rändrahn, mille olemasolu maapinnalt isegi mitte ei aima. Lugesin kusagilt blogist, kui suurt auku oleks mustika jaoks vaja - no sellise augu saaks meil maasse ainult dünamiidi abiga.
Tumelillaga värvisin ala, mille kordategemine mulle küll meeldiks, aga minust jääb vist tegemata. Õigemini on juba korra proovitud, aga kasvas paari aastaga uuesti võssa, seal on veel rohkem kive kui õue peal ja traktor lihtsalt ei mahu igale poole vahele.
Lepa- ja toomingavõsa ei sega kivid see-eest põrmugi.
Oehh.
Vahel oleks päris tore, kui oleks kena pisike mõnesajaruutmeetrine ridamaja aed. Seda suudaks vähemalt korras hoida.
6. märts 2010
Miinus kolmteist
...näitas kraadiklaas köögiakna taga, kui ma hommikul kell pool üheksa trepist alla tulin. Accuweatheri pikk ilmateade lubab järgmisel nädalal natuke sula, siis järgmisel nädalalõpul taas mitu päeva järjest kuni -11 ja ülejärgmise nädala algul veel lund kah. Iseasi, kui tõsiselt nii pikaajalist ilmateadet võtta saab.
Ei taha see talv järele anda.
Aga pole viga. Sees on soe, pliidi all pahiseb tuli, ime küll, aga me vist ikka tuleme puudega välja. Kõht on praemuna ja peekonit mõnusalt täis ja kohvitass lõhnab käeulatuses. Valgus akna taga on vägagi kevadine, kuigi päikest otseselt ei paista.
Loodetavasti saavad täna pottidesse eile Hortesest ostetud tilli- ja salatiseemned ning tippsibulad, väetatud orhideed ja muud toataimed. Kui õues midagi teha ei saa, siis teeme toas.
Vähemalt lund ei pea täna kühveldama :), saab natuke selga kosutada.
Ei taha see talv järele anda.
Aga pole viga. Sees on soe, pliidi all pahiseb tuli, ime küll, aga me vist ikka tuleme puudega välja. Kõht on praemuna ja peekonit mõnusalt täis ja kohvitass lõhnab käeulatuses. Valgus akna taga on vägagi kevadine, kuigi päikest otseselt ei paista.
Loodetavasti saavad täna pottidesse eile Hortesest ostetud tilli- ja salatiseemned ning tippsibulad, väetatud orhideed ja muud toataimed. Kui õues midagi teha ei saa, siis teeme toas.
Vähemalt lund ei pea täna kühveldama :), saab natuke selga kosutada.
3. märts 2010
No suur tänu...
...nendele jõududele, kes täna jälle seda kena valget asjandust 15 sentimeetrit maha puistasid ja lubavad läbi ilmateadustuse sama tegevusega jätkata ka kahel lähemal päeval. Inglaste pikk ilmateade lubab sula alles järgmise nädala algul, vahelduseks rõõmustatakse nädalavahetuse öödel ka 15 külmakraadiga. Nii armas.
Nojah, oleks selliseid vihmaseid nädalavahetusi nagu viimane, veel olnud, oleks ju võinud juhtuda, et selg ja käed ei valutagi enam vahetpidamata. Ja siis oleks kevadel jälle tekkinud hirmus kihu hakata auke kaevama ja neisse midagi istutama.
Praegu, kui ma peale kaht tundi lumelükkamist jaksasin suure surmaga teisele korrusele dushi alla roomata, tekitab isegi labidasarnase eseme vari minus vastupandamatut tahtmist kuskile teise riiki põgeneda. Suveunistus aga on aianduse asemel pigem kusagil terrassil lösutada ja raamatut lugeda.
See-eest jõudis Ameerika Autos lõpuks terveks ravitud Lumehelbeke täna õnnelikult koju ja peab mainima, et neliveo, lukus diferentsiaali ja laiade rehvidega oli äraütlemata mõnus mööda libedat maanteed tuisata, isegi sellist tunnet ei tekkinud, et kuhugi kisuks. Bensiinikulu ma omaenese vaimse tervise huvides igaks juhuks ei vaadanud ja pidurdama hakkasin seda kahte ja poolt tonni igaks juhuks pea kilomeeter enne õiget teeotsa. Muidu oli mõnus ja kui raatsiks selle autoga tööl käia, poleks mingit traktorit vajagi ja prügiauto vaadaku ise, kuidas omadega hakkama saab.
Ahjah, ja siis oleks mul veel hädasti vaja inimest, kes teeks mõistliku tasu eest ammu valmisoleva kuuri mõõdistusprojekti. Minu joonestusoskus praagiti välja ja õigusega, ega mul seda eriti olegi. Kolm aastat tagasi öeldi vallast, et projekti pole olemasoleva kuuri renoveerimiseks vaja, nüüd siis äkki on. Kui kellelgi on töötu tuttav joonestaja või ehitustudeng, las saadab mulle meili.
Nojah, oleks selliseid vihmaseid nädalavahetusi nagu viimane, veel olnud, oleks ju võinud juhtuda, et selg ja käed ei valutagi enam vahetpidamata. Ja siis oleks kevadel jälle tekkinud hirmus kihu hakata auke kaevama ja neisse midagi istutama.
Praegu, kui ma peale kaht tundi lumelükkamist jaksasin suure surmaga teisele korrusele dushi alla roomata, tekitab isegi labidasarnase eseme vari minus vastupandamatut tahtmist kuskile teise riiki põgeneda. Suveunistus aga on aianduse asemel pigem kusagil terrassil lösutada ja raamatut lugeda.
See-eest jõudis Ameerika Autos lõpuks terveks ravitud Lumehelbeke täna õnnelikult koju ja peab mainima, et neliveo, lukus diferentsiaali ja laiade rehvidega oli äraütlemata mõnus mööda libedat maanteed tuisata, isegi sellist tunnet ei tekkinud, et kuhugi kisuks. Bensiinikulu ma omaenese vaimse tervise huvides igaks juhuks ei vaadanud ja pidurdama hakkasin seda kahte ja poolt tonni igaks juhuks pea kilomeeter enne õiget teeotsa. Muidu oli mõnus ja kui raatsiks selle autoga tööl käia, poleks mingit traktorit vajagi ja prügiauto vaadaku ise, kuidas omadega hakkama saab.
Ahjah, ja siis oleks mul veel hädasti vaja inimest, kes teeks mõistliku tasu eest ammu valmisoleva kuuri mõõdistusprojekti. Minu joonestusoskus praagiti välja ja õigusega, ega mul seda eriti olegi. Kolm aastat tagasi öeldi vallast, et projekti pole olemasoleva kuuri renoveerimiseks vaja, nüüd siis äkki on. Kui kellelgi on töötu tuttav joonestaja või ehitustudeng, las saadab mulle meili.
Tellimine:
Postitused (Atom)