28. jaanuar 2010

Palju villa, vähe kära

Katusealune tehti ära ühe päevaga. Tulemus: Lepatriinu toas, kus eile õhtul oli 11 soojakraadi (2,7 kw huugava radika juures, tuba ise 12 ruutu) on praegu 19. Köögis ja toas neli kraadi soojem kui eile sama välistemperatuuri juures, ja seda tingimustes, kus enamus osa päevast polnud teisel korrusel poolt lage ja mehed käisid vatti tassides sisse-välja.
Raha läks rohkem kui paari saabaste peale, aga vähem, kui ma alguses hirmuga arvasin. Saapaid on mul nagunii liiga palju.
Fliisjakk on mul endiselt seljas, aga luku tõmbasin juba lahti :).
Tegelikke tulemusi näeb muidugi hiljem, sest praegu on veel nii maja kui mööbel maha jahtunud.
Külma lõõskavate seinaservade põhjus leiti ka üles. Mehed lammutasid väljas natuke ja fikseerisid, et maja alumise prussi ja vundamendi vahel on pea terve seina ulatuses tühi ruum. Mismoodi see maja niimoodi õhus ripub, jääb minu blondiinimõistusele arusaamatuks. Pragu nägin oma silmaga. Parandustehnoloogia koha pealt oli õigus nii Hilisel kui Trummil, ainult et seda tehakse väljaspoolt, alumine voodrilaud ja tuuletõkke serv võetakse lahti ja tühikud lastakse vahtu täis. Seda ei saa kahjuks teha seni, kui välisõhu temperatuur kümnest külmakraadist madalamal püsib. Kuna järgmiseks nädalaks lubab soojemat, siis saab isegi järgmisel nädalal ära teha.
Ja lõpuks on sama kamp lõpuks võimeline ära panema ka radiaatorid veesärgiga pliidi taha, sellele tööle olen ka vist viis aastat tegijat otsinud, tõsi küll, mitte väga järjepidevalt, kuna tol ajal selles majapooles keegi ei elanud. Elagu majanduskriis.
Nii et alati järgneb mustale triibule valge, aga aitäh kõigile lohutajatele. Vahel on tõepoolest väga vaja, et keegi natuke õlale patsutaks ja kõike ainult sissepoole ei saa ka elada. Pidavat tervisele hakkama.
Mis aga 2005/2006 aasta talve puutub, siis siinkandis pikalt külm ei olnud, jaanuar täies ulatuses nullilähedane. Ilmamärkmeid mul endal küll sellest ajast ei ole, aga kõikvõimsas netimaailmas on olemas selline koht nagu Weather Underground, kust saab iga kuupäeva kohta kohalikke temperatuure tagasi kuni aastani 1996. Fotode järgi saab samuti öelda, et meri oli kaldani lahti, tänavu on laht jääs. Ma pole seda varem vist näinudki, et põhimõtteliselt saaks otse üle lahe Laulasmaale jalutada. Mis ilmselt tähendab pikka ja külma kevadet, kuni kõik see jäämass ära sulada suvatseb.

27. jaanuar 2010

maeisuudaenam

Hommikul akna taga -27 kopikatega. Töölt koju jõudes köögis 11 ja toas ahju juures 8, taganurgas 3 kraadi. Ahi, seejuures täiesti soe alles. Enamike toalillede külmavõetud laibad võib pidulikult ära visata.
Elutuba on kasutamiskõlbmatu, sest ilma suusapüksteta ei saa enam ühelegi toolile ega diivanile istuda, nii mööbel kui seinad on niivõrd maha jahtunud ja jäised. Kabinetis pole olukord kuigivõrd parem. Köögis on temperatuur peale kahetunnist kütmist tõusnud 16 kraadini.
Nõud on mitmendat päeva pesemata, sest köögis pole sama kaua vett ja vee tassimiseks-soojendamiseks olen ma liiga apaatne.
Eile pidin maja põlema panema, ahju suitsutoru läheduses hakkas kahtlaselt kärsahaisu tulema. Jahutasin seina märgade käteratikutega ja ei saanud õieti magada. Meil on puumaja ja ma olen tulekahjude suhtes üsnagi paranoiline.
See, et sein kärssama läks, ei tähendanud sellegipoolest, et toas oleks soojaks läinud.
Aias tundub olukord ka kaunis katastroofiline olevat. Meretuuled on lumekihi õhukeseks ja kivikõvaks lihvinud ja lootust, et roosid selle temperatuuri juures ellu jäävad, eriti ei ole. Sama veigelate ja muu eelmisel aastal istutatud nänni suhtes, mille lumi on kõigele lisaks puruks muljunud.
Eesti Energia kella neljane pressiteade lubab kõigele lisaks elektrikatkestusi. Siis poleks meil enam ka vett ega kanalisatsiooni ja ülemine korrus on täiesti kütteta. Lisaks külmuvad ära kõik vee- ja kanalisatsioonitrassid, sest ilma dünamiidita meil neid sügavamale kui 80cm polnud võimalik paigaldada. Graniit või põldpagu, mis iganes, vahtis igast kraavist vastu. Praegu on kõigis trassides küttekaabel sees, muidu ei saaks siin üldse elada.
Detsembri algusest (varem oli elektrigagi piisavalt soe) on kulunud üle kümne ruumi puid ja tonn puitbriketti, seda lisaks kosmilisele elektriarvele. Radikaid juurde panna ei saa, peakaitse ei pea vastu. Brikett on praktiliselt otsas, kuivi puid on kusagil 2-3 m3. Kui need otsa saavad, läheb märg, midagi pole teha. Naabrid juba olevat selles staadiumis, et polevat vahet, kuiv või märg, peaasi et põlema läheb.
Millega me selle nuhtluse küll ära teenisime?
Kui ma praegu mõne mölaka kätte saaksin, kes siin vahepeal rahvusvahelistel konverentsidel rasket raha kulutades globaalsest soojenemisest leelotasid, topiksin ta ahju, ausõna.
***
Lisaks sain teada, et rootsi kolleegi ja hea sõbra maovähki ei saa ravida, kuna ta immuunsüsteem ei kannata keemiaravi.
Lisaks pean minema homme hommikul kohtusse vargaplikaga, kes nõuab kolme kuupalga ulatuses kompensatsiooni selle eest, et ta vargusega vahelejäämise eest töölt lahti lasti.
Hetkel on elu üksainuke must triip. Masendav.

24. jaanuar 2010

Ne imei sto rublei,

...a imei sto druzei, ütleb vene vanasõna ja nagu rahvatarkustel tavaks, on see õige. Segasin ja miksisingi reedel ja laupäeval sõprade nõuandeid ja lisasin oma väljamõeldisi. Panin tuult läbilaskvale tagauksele kilekardina ette. Lasksin suurematesse teadaolevatezse tühimikesse vahtu, mahus auk ja pudel. Oleks ilmselt rohkemgi mahtunud. Kleepisin kinni pistikupesad ja teipisin kinni põrandaliistude servad - see ei näe küll eriti ilus välja, kuid toatemperatuur tõusis selle tegevuse käigus kahe kraadi võrra. Üks headest sõpradest laenas oma kõige kallima varanduse, oma profiehitajast mehe. Kes tuli kohale, võttis lae lahti, sügas kukalt ja arvas, et selle pisikese laepealse jõuab ehk muude tööde vahel isegi järgmisel nädalal ära soojustada. Vundamendi ja seina vahelt sisse puhuva tuulega aga kahjuks ei saa sellise temperatuuri ja lumega midagi ette võtta, sest sein tuleb lahti võtta väljastpoolt. Seina ja vundamendi liitekoht aga on praeguse seisuga igal pool paksu lume all.
Täna hommikul oli väljas -24,8, magamistoas 16, köögis ja elutoas 12 soojakraadi. Esimese asjana tegin magamistoa kaminasse tule. Keetsin ühelt jalalt teisele hüpeldes kohvi ja tormasin kohvitassiga voodisse tagasi, selle ajaga oli seal mõnusalt soojaks läinud. Minu tuba on majast kõige soojapidavam ja erinevalt esimesest korrusest seal talve üleelamisega probleeme õnneks pole.
Päeva peale sai ikka väljaskäimist ka katsetatud, nööridel pooljäätunud-poolkuivanud pesu ära korjatud ja paar pilti kah - varjud kisuvad juba kevadepoolseks siniseks :), aga maja ei paista sellegipoolest hangede tagant õieti väljagi.






See pilt on aga tehtud paar päeva tagasi. Rooli tagant, hommikul tööle sõites. läbi mitte just kõige puhtama esiklaasi ja kiiruselt 90 kilomeetrit tunnis (kui mitte pisut rohkem). Seetõttu ka see kontuuride kokkusulamine. Aga see-eest millised fantastilised värvid. Posted by Picasa
Trummi mõõtmistulemuste järgi võib aga arvata, et Maa-ameti uued kaardirakendused on enam vähem-õiged (vähemalt on neil uued pildid, vanad olid kusagil viie aasta tagused ja neil polnud ei basseini, ega Helbekest) , basseinini on tõesti 10 meetrit ja Lumehelbekese passijärgne pikkus 5537 mm (äkki on külmaga kokku tõmmanud...). Kahjuks ei saa ma ise hetkel kusagilt vaadata, sest Kõuga rakendus ei avanenud ja töö juures on lood netiga isegi veel hullemad kui kodus, sest külm võttis meie Wimaxi saatja-vastuvõtja lihtsalt ära, asendust polnud pakkuda ja praeguse asendusseadme kiirus on selline, et näiteks wordpressis asuvaid blogisid lugeda ei saa, sest brauser ei suuda lehekülgi avada. Nojah, ja polegi vaja töö juures blogisid lugeda...
Vapper Lepatriinu aga käis isegi mere ääres jalutamas, ajal, kui mina kodus ühepajatoitu hautasin. Aga ehk ta kirjutab ise, mida ta nägi.

21. jaanuar 2010

Olukorrast külmarindel

koju jõudes väljas -15,8, köögis 15,4 (seal on 1,2 kw põrandaküte), toas 13,2. Eile õhtul oli samas toas ahjulahmakas nii tuline, et käega katsuda ei saanud ja leige oli ahi veel täna õhtulgi. Olen paaril korral mõelnud, et kui seda ahju poleks kevadel tehtud, oleksime vist täiesti külmunud, enne oli seal toas ainult väike valmiskamin.
Eelmise postituse jätkuks - ma olen seda termopildistamise värki varemgi uurinud ja mulle on jäänud mulje, et seda läheb vaja siis, kui ei teata täpselt külmalekete asukohta. Mina tean suurepäraselt, kuskohast lekib. No võib-olla on kõigi nende suurte kõrval ka mõni pisike, aga selle teadasaamiseks vähemalt esialgu pole küll vaja mitmetuhandekroonist uuringut tellida.
Aga mida ma ei tea, on see, mis nende pealtnäha 40cm paksuste seinte sees viltu või tegemata on ja seda ei näita ka ükski termopilt. Selleks tuleb seinad lahti võtta ja just sellele mu hammas praegu peale ei hakkagi. Sellise külmaga ei saakski seda teha.
Külmetame edasi.
See-eest sain Sarastroga kaubale ja oma upsujuure (ja üht-teist põnevat veel) ma ilmselt saan. Kui keegi nende uut kataloogi tahab, siis võin meiliga saata, võrreldes koduleheküljega on mõningaid väikeseid muudatusi. Midagigi positiivset suure masenduse vahele.

20. jaanuar 2010

Külmetamisest väsinud

Kui inimene seisab töökoha fuajees ja kurdab, et ei taha enam tööl olla, aga ka mitte koju minna, siis on ikka midagi tõsiselt viltu. Ma olen tõesti sellest külmetamisest pööraselt väsinud. Koju jõudes oli köögis 15 kraadi ja toas 11 kraadi, ning seda olukorras, kus köögi, esiku ja sauna eesruumi põrandakütted huugavad täisvõimsusel 24/7 ja magamistubades, kus ahjukütet polegi, töötavad öösiti salvestavad suured radikad. Kuu elektriarveks tegi see detsembris viis ja pool tuhat krooni, aga sooja sellegipoolest ei saa, ka siis mitte, kui kõik õhtud ahjude kütmisele pühendada. Vahel on tunne, et nende Klooga põmmutamiste tõttu on viimanegi 2004.aasta kapremondi käigus paigaldatud seinte soojustus maha kukkunud või kokku vajunud.
Kuigi jah, sel ajal vist kõik uskusidki globaalsesse soojenemisse, nii ehitajad kui järelevaatajad. Meie naabritel samal ajal ehitatud tuttuues palkmajas on sama külm ja samamoodi torud külmunud.
Või siis ei tulnud ehitusvead enne välja, sest eelmised talved olid suhteliselt soojad.
Mu mõistus on kas täiesti hangunud või lihtsalt otsas. Kõige uuesti alustamisele ja seinte lahtivõtmisele ei suuda mõeldagi, sest selleks pole ei jõudu ega vahendeid. Minu diagnoosi ja vanuse juures pangalaenu juurde küsima minna pole mõtet, ja ega eriti ei taha ka. Niigi unistan päevast, milleni on veel üle kahe aasta, päevast, kui see laenukoorem seljast ära saaks.
Ainuke lahendus ongi ilmsel see, et järgmiseks aastaks planeeritud kanalisatsioonitööd tuleb määramatusse aega edasi lükata ja puud võivad ka kuuri asemel õues seista.
Kui üle miinus kahekümne peaks minema, siis enam vist vastu ei peaks ja koliks kabinetti. Seal on isegi diivan ja tööliste riietusruumis saaks pesta ka. Iseasi on kogu loomaaia büroosse kolimine, kaukaasia lambakoer kabinetis oleks kindlasti väga distsiplineeriv element, aga vist hakkaks ikka pikapeale segama.
Jah, see talv on kaunis nagu Mozarti muusika. Ainult et kui ikka kaks kuud järjest külmkapis Mozartit kuulata, ei taha lõpuks enam mitte ühtegi nooti kuulda.
Jääb loota, et minu eluaja ülejäänud talved tulevad soojemad. Kevadeni on 59 päeva.

18. jaanuar 2010

Nukrad uudised roosirindelt ja natuke muud ka

Jaanuarikuise mõtlemise tagajärjel on olukord Bealesi roosidega täpselt nii kurb kui on, tänase seisuga enamik mu soovitud roosidest otsas. Selle vähem kui kümnekonna roosi pärast, mis kamba peale oleks alles jäänud, pole mõtet tellimust teha, sest postikulud 38 naela oleksid moodustanud ligi kolmandiku tellimuse maksumusest ja niimoodi pole mõtet. Nii et jätan sel talvel roositellimise ära ja ausõna, järgmise kevade roosid tellin ära juba novembris. Aianduses ei näi mingit masu olevat ega tulevat.
Sarastro kataloogiga jõudsin lõpuks nii kaugele, et sain kogu 116 leheküljele eestikeelsed nimetused taha. Saksa keel on mul kaks miinusega ja ladinakeelsete taimenimedega pole sugugi parem. Kuigi jah, osasid asju polnud ka eestikeelsete taimenimede andmebaasis olemaski.
Kui keegi veel annaks hea vihje, kuskohast saada infot püsikute sobivuse kohta meie kliimatsooni, võiks vist midagi ära tellida. Enne, kui sealt ka kõik otsa lõpeb :(.

16. jaanuar 2010

Taliharjapäev

...oli kalendri järgi eile ja vanarahvatarkuse järgi peaks talvevarudest pool alles olema. Kui see ilm samas vaimus jätkab, siis puudega me küll kevadeni välja ei vea. Sügisel mahavõetu on alles liiga toores. Õnneks on lähim puitbriketti müüv pesa napi kümne kilomeetri kaugusel ja Lumehelbekese tervis peaks kah nüüd korras olema.
Ainukesed talvevarud, mis sisse tehtud said, olid kümme kilo kurki ja sellest on alles tugev enamus :). No ei ole meie majas konserveeritud toidu sööjaid.
Taliharjapäevaga kipub otsa saama ka minu talvetaluvus ja väike virin kipub kallale. Minu ideaalne elu oleks vist alates märtsi lõpust kuni oktoobri lõpuni Eestis ja talvekuud kusagil oluliselt soojemas kohas. Kahjuks pole ma suutnud välja mõelda tööd, mida sellise eluviisi puhul teha saaks. Külmetamisest. pudetassimisest ja ahjukütmisest on kõriauguni ja hea seegi, et viimastel päevadel pole lund juurde tulnud. Vähene allesjäänud energia kulub tööl ära ja kodus tahaks ainult pikali olla.
Tselluvillapoisid jäid ka uuesti talveunne ja ega ma neist hetkel eriti puudust ka ei tunne, sest majale tehnikaga juurde pääsemiseks tuleks visata kümneid, kui mitte sadu kuupmeetreid lund ja paraku pole kedagi, kes seda teeks. Töötuid, kellele juhuotsa pakkuda, meie kandis kah pole.
Lohutan end taimekataloogidega. Sarastrole vist ikka vastu ei pea, see pagana upsujuur ja mõned põnevad maikellukesed. Khm. Liiale ei lähe.
Siberi iirised ja Bealesi roosid - esialgu veel tellimata, sest meil polnud reedel internetti. Kui Kõu lubab, katsun sellega nädalavahetusel tegeleda.
Aiasõbrast peaks põõsad ette tellima, valik põhimõtteliselt tehtud.
Siis vist ongi esialgu kõik. Nagunii hakkab juhuslikke tuustakaid jalgu jääma.
Mõtlemine oli nii suur pingutus, et ma pean uuesti pikutama minema :).
***
Täiendus: peale kahte tundi tudumist ja puudetassimist (me teeme seda kord nädalas, aga just täna oli see päev, kui toas polnud enam ainsatki halgu) leidsin endale koha, mida aprillis vaatama lähen: Paradise Park Newhavenis. Jõudsin sinna Briti Kuningliku Aiandusseltsi kodulehekülje kaudu. Ainuke häda, et seal on ka suur aianduskeskus, see võib kehvasti lõppeda.

2. jaanuar 2010

Aiaaasta alanud, esialgu mõttes

Nojah, millest see aia-aasta ikka muust algab. Paraku on nii, et kui midagi konkreetset tahta, tuleb sellega hakata üpriski varakult tegelema. Praegusel hetkel, kui aed on varsti meetrise lumekihi all, on raske ette kujutada, mis seal on ja mis seal olla võiks. Õnneks on mälu ja pildid.
Üks idee, mis kõrvade vahel sügeleb, on majaesise hostaala laiendamine. Kui tervist on, saab hakkama. Paekivi on veel eelmisest aastast alles, taimedega aitaksid kindlasti Franseni hostad ja kergkruusa laialiajamine pole füüsiliselt väga raske. Sellega on aega, enam ma seda viga ei tee, et hostad liiga vara ära tellin, nagu eelmisel aastal.
Millega aga läheb kiireks, on Peter Bealesi roosid. Eelmisel aastal läks nende veebipoest tellimisega vähe viltu, sel aastal olen kontrollimisega hoolikam. Tellida tuleb paari järgmise nädala jooksul, kuigi teist nii meeletult suure roosivalikuga veebipoodi pole ma leidnudki, kipuvad ka neil osa asju vastu kevadet otsa saama. Samas tuleb tellimisega hoogu pidada, sest paljasjuurseid taimi väljastavad nad ainult märtsi lõpuni, kui meil võib veel lumi maas olla, seega peab arvestama, et paljasjuursed tuleb potti panna ja potte tuleb kusagil maikuuni hoida. Pean nende käest veel talvekindluse kohta üle küsima, aga mu esialgne valik on selline:
Rugosad: Agnes, Dr. Eckener, Hunter, Parfum de l´Hay, Scabrosa;
Centifoliad: Petite de Hollande, Pompon de Bourgogne, Robert le Diable;
Roniroosid: Mermaid (mäletan, Deia), Rosa banksiae lutea, Rosa multiflora carnea, Rosa multiflora platyphylla.
Nii et kui kellelgi veel huvi on, andke mulle meilile teada. Sest kusagil jaanuari teisel nädalal kavatsen ära tellida.
Roosidest kipitab hingel veel eelmisel aastal nähtud Ombree Parfait, aga ma pole hetkeseisuga ühtegi kohta leidnud, kus seda müüakse.
Aiasõbra uue aasta valikust leidsin mitmeid põnevaid põõsaid, mida uudismaale istutada.
Püsikutest püüan mitte mõelda. Kui välja arvata upsujuur, mis mul peast lihtsalt lahkumast keeldub. Huvitav, millal selle Savisaare käest ära tellima peaks, kohe? Mõned sõnajalad on ka plaanis.
Kui Lepatriinu seda lugema hakkab, hoiab ta arvatavasti kahe käega peast kinni. Tema arvates on meil niigi juba liiga palju taimi. Noh, rohitava ala suurendamisest kavatsen ka mina hoiduda.
Uudismaale tahaks veel okaspuid, aga mitte selliseid, mis suureks kasvavad. Peaks pilgu vist ikkagi sinna Baltezersi poole pöörama, pidavat odavam tulema.
Et kevadeootus libedamalt läheks, kavatsen esmaspäeval Paverpoli juurde tellida. Nende jaanuaripakkumine on 2=3, kui ühte toodet tellida kaks, saab kolmanda tasuta. Seda ei saa ju ometi kasutamata jätta :).
Metsatöö jääb sel talvel nagunii ära, isegi osa puid jäi ladumata. Vööni lumes pole võimalik midagi teha. Kaks tünnipuuriita sai Lepatriinu valmis, aga puid on veel kolmanda ja vist neljandagi jaoks. Praeguseks kõik paksu lume all.
Vana-aasta viimase imena ärkasid talveunest ka tselluvill.ee poisid ja lubasid uue aasta esimesel nädalal vaatama tulla. Paraku on nii, et vaadata ju võib, aga millegi tegemiseks tuleb oodata lume sulamist, mis arvatavasti juhtub kevadel. Hetkeseisuga ei pääse majale küll ühegi tehnikaga ligi.
Kuigi kogu see järjest juurde langev lumeõnnistus on silmale nauditav ja hingele armas, hakkab asi niigi varsti füüsiliselt liiga raskeks muutuma. Kasutan lumelükkamiseks valesid töövõtteid, sest õigeid ei saa opiõmbluste tõttu kasutada ja viimastel päevadel hakkavad õlad ja selg juba lumelabidat nähes kõva häälega nutma. Ja ega seda lund pole ka enam kuhugi panna, vallid ulatuvad juba praegu rinnuni ja kõrgemaks visata enam lihtsalt ei jaksa.
Aga mis siin ikka piriseda, ilus on. Järgmine taoline lumeuputus jõuab Loode-Eestisse nagunii alles mitmekümne aasta pärast, nii et asi see üle elada :). Küll see seljavalu üle läheb.