Plaanitud ja plaanimata

Kui aias ringi vaadata, siis ei tundu seda talve kusagilt tulevat. Eelmisel aastal sel ajal uppusime lumme, istusime elektrita ja lumevangis. Sel aastal kasvab rohi alles usinasti ja vajaks tegelikult niitmist, paraku ei kanna läbivettinud maa traktorit. Tuleb kevadel kuluga rohkem tegemist.
Kassi aga ei ole endiselt ja kuigi väike lootus on ikka hinges, muutub see iga päevaga veel väiksemaks. Nüüd on juba pea kaks nädalat sellest, kui ta kaotsi läks.
Selle aasta suuremad tegemised kõik kõrvalveerus kenasti üleval. Kõige rohkem olen ikkagi rahul elutoa suurepärase ahjuga, mõnusa katusega terrassiga ja majaesise sillutamisega. Kaks esimest tööd olid kindlalt plaanis, kolmandast küll unistasin, aga nii-öelda plaani ei pannud, sest ei teadnud, mis sügiseks tervisest (ja sellega seonduvalt ka majanduslikust olukorrast) üldse saab. Tehtud siiski sai ja tulemusega olen rahul.
Algses plaanis polnud ka võsalõikamist ja sellega kaasnenud küttepuude kuhilatest, aga tegelikkuses päris hea meel, et see ettevõetud sai. Mida ma tekkinud lennuväljaga (tsitaat Trummilt) pihta hakkan, seda veel ei tea. Mingeid peenraid sinna igatahes ei tule, majast liiga kaugel ja kastetavat pinda ma keeldun juurde tekitamast, niigi läheb vajadusel kogu aia kastmisega kaks tundi ja seda kahte tundi pole sagedasti kusagilt võtta. Mõte liigub madalamakasvuliste okaspuude suunas, mis allesjäänud kaskedega koos kenasti ka talvel ilusad oleksid ja omajuurseid pargiroose pole kah kunagi liiga palju. Täpsemaid plaane hakkan tegema jaanuaris, kui juubeli- ja jõulukiire mööda saavad.
Tegemata jäid grillimisala korrastamine, esiku põrand ja külalistemaja remont. See-eest sai aeda juurde istutatud ligi kuussada erinevat püsikut, põõsast või puud.
Järgmise aasta plaanid võib põhimõtteliselt jagada kolme gruppi, ehitustööd majas, ehitustööd väljas ja aiatööd. Ehitustöid majas pole õnneks enam palju, neist kõige olulisemad seesama esiku põrand, mis nüüdseks näeb juba tõeliselt rõve välja ja ikkagi katuse ja lae vahelise osa soojustamine. Seal kunagi olnud saepurust on alles ainult tolm ja mälestus ning tänu sellele kipuvad talvisel ajal elektriarved 5-6 tuhande krooni kanti, puudega kütmine lisaks. Seisab asi selle taga, et kogu masust hoolimata pole ma leidnud puistevillafirmat, kes 30m2 pinna pärast viitsiks tulla objekti vaatama. Peale puistevilla aga ma ise muud lahendust küll välja pole osanud mõelda, sinna vahele roomama ja rull- või plaatvilla panema nagu hästi ei mahu.
Ehitustöid aias on rohkem. Kõigepealt kanalisatsioon - meestega on räägitud, asi on umbes aprilliks planeeritud ja sõltub eelkõige ainult rahast. Siis puukuur. Algselt mõtlesin ainult varjualuse peale, aga kuna meil on tekkinud uus probleem, nimelt käib naabrinaine puid varastamas (töömehed rääkisid ja ka ise nägin, et kuuris on puitbriketti oluliselt vähemaks jäänud), tuleb teha ikkagi midagi sellist, mida annab lukku panna. Päris õiget ideed veel ei ole.
Siis tuleb kaevata tiik, kah tegijaga räägitud, aga praegu sinnakanti ei pääse, liiga vettinud. Isegi puid ei saa sealt kätte.
Lisaks mõned koormad kruusa teedele, tänavune ülivesine sügis on nõrgad kohad kätte näidanud ja ma pelgan, et ühel päeval jääb prügiauto siia kohe väga kinni. Lõppematu töö see teedetegemine...
Aiatööd aga - eelkõige siis "lennuvälja" planeerimine ja taimestamine. Nagu juba öeldud, alustan põhjalikumat mõtlemist uuel aastal. Igasuguseid ideid on veel, mis settimist vajavad. No ja nagunii hakkab uus hooaeg sellega, et seda-tuustakat-on-mul-hädasti-vaja. Teadagi.
Ja seekord on kindlasti vaja kõik toalilled ümber istutada. Panin endale selle märtsi lõpuks kirja. Kipuvad teised vägisi pottidest välja.
Nüüd aga tirin riided selga ja ronin kuuri lae alla advendikaunistusi otsima.

November, november

Eile hommikul näitas kraadiklaas akna taga järjekordselt ligi üheksa kraadi sooja. Täna kuue kraadi ringi. Puudel ja põõsastel on suured pungad ja mis mulle üldse ei meeldi, on hostade ninaotsakesed, mis maast välja tungivad. Talv tuleb, kullakesed, mitte kevad...
Sellest, et kõik lirtsub ja vajub, pole mõtet enam kirjutadagi. Monotoonseks muutub.
Värviline sügis jäigi siinkandis olemata-nägemata. Kui me oktoobri lõpul lõunamaale lendasime, olid puud täiesti rohelised. Kui nädal aega hiljem tagasi tulime, olid puud raagus. Rohi on aga endiselt roheline ja kasvab hoolega, hakka või niitma. Roosid on kah rohelised, ja ei kavatsegi lehtedest lahti lasta.

Üks pereliige on meil ilmselt sellest nädalast vähem. Kass läks esmaspäeval kaotsi ja ei ole siiani välja ilmunud. Kahe-kolmepäevastest kadumistest pole me numbrit teinud, kuigi kastreeritud, on meie kollane kiisu olnud eelkõige ikkagi looduslaps, kes oma kassiöid põhiliselt õues veedab ja päeval toas põõnutamas käib. Nii pikalt aga pole ta kadunud olnud. Kuuldavasti olevat ümbruskonnas ka rohkelt rebaseid ja kährikuid liikvel.
Kahju ja kurb muidugi, aga selline see elu on. Võib-olla tuleb kunagi uus kiisu, aga mitte enne kevadet.

Esimene puuriit aga sai täna valmis, pildil veel küll mitte nii valmis, sest pärast oli pildistamiseks juba liiga pime. Tundub päris kindlalt ühes tükis püsivat ja Lepatriinu on aplausi väärt, sest ausalt öeldes oleme me mõlemad selliseid ümmargusi riitu ainult pildi pealt näinud. Õpetajaks puhas talupojaloogika. Kõrgemaks meiesugused käblikud seda laduma ei ulata. Puid aga jagub veel vähemalt kahe samasuguse jaoks, osa veel metsa alt välja toomata-lõhkumata, sest nii tüma maaga ei pääse ligi.
Nii et kes workshoppi tahab, pöördugu Lepatriinu poole :).

Ilus pühapäev

Viimase aja graafik on kulgenud peamiselt hommikuses hämaruses tööle ja õhtuses pimeduses koju. Teadmata õieti midagi ilmast ega loodusest. Kuid tänahommikune taevas oli sinine ning patuasi oleks olnud sellist päeva õues veeta. Tegelikult sai ka eile juba õues askeldatud, kangekaelselt õitsemakippuvatel roosidel õied ja õienupud maha lõigatud -pildil õitsev Malicorne 14.novembril. Osa nupus roosioksi tõin tuppagi, väheusutav, et nad õide puhkevad, kuid lõhnavad sellegipoolest suurepäraselt.

Õitsevad veel viimased saialilled ja sügisastrid. Ning osa suvelillede laipu sai lõpuks ära koristatud.

Ruumi on meil nüüd kohutavalt palju, äkki peaks golfiraja rajama...

Lumimarjad Amethyst ja Magic Berry on kõige võluvamad just hilissügisel, kui nende põõsad on roosasid marju täis.

Vapper Lepatriinu aga alustas elu esimese ümmarguse puuriida rajamist - pärast seda, kui minu laotud tavaline puuriit kuu aega tagasi ümber kukkus, mind enam nii keeruliste tööde juurde ei lubata.

Esimene lumi

Lumesadu jõudis siis ka põhjarannikule. Tööle sõites olid esimesel viiel kilomeetril kaks autot kraavis. Ega ise ka eriti kihutama kippunud.
Hommikul näksisid kaks esimest kitse roosipõõsaid. Ähh, roosid jäid nagunii tagasi lõikamata, las söövad. Nagunii näkitsevad peamiselt lehti. Ilus oli vaadata vähemalt.
Aiatööd jäid sel aastal kuidagi mürtsuga pooleli, isegi äraõitsenud suvelilled koristamata. Enne Tuneesia-sõitu ei jõudnud, tagasi tulles oli maa külmunud. Daaliate ja pelargoonide juurikad võttis külm ära, aga ega mul nagunii neid kuhugi talvitama poleks olnud panna.
Aga eks kevadel olegi vauhti ja energiat rohkem. Ja kui lumi maha tuleb, ei paista koristamata aed välja kah. Pime on ka nagunii kogu aeg, nii kodunt minnes kui koju jõudes.