Thela aed ja kodu

Õige aeg rääkida soojast

2012-01-31T16:06:00.000+02:00

...kui hommikul näitas koduakna taga -15 ja sisemaa pool tööle jõudes -20 (jah, ma tean, et on külmemaid kohti,ma ei kadesta neid kohe üldse...). Aga kuna ma pole sel aastal veel ühtegi vingulitaaniat külmetamise teemal lahti lasknud, ei ole vist raske arvata, et ma väga ära külmunud ei ole. Kütmisest ja küttekehadest on küll paras aeg kirjutada.
Niisiis, omavahelises võistluses Unidare 2,5kW soojussalvesti ja soojuspump Fujitsu Asya LGC12 .
Unidare kütab umbes 36m2 suurust ja 2,5m kõrgust teist korrust, mille kolm seina on välisseinad ja aknaid üksjagu. Kuna tegu on uuema aja (täpselt 10 aastat tagasi) juurdeehitisega, peab see sooja - aknad ehk välja arvatud. Ja aknaid on palju. Lisaks on samas ruumis vannitoa põrandal 200W põrandaküte ja hädajuhtude, nagu elektrikatkestused, puhuks toas väike kamin.
Praegune seis: -20 kraadiste külmade ööde puhul juurde vaja pole olnud kütta, toas püsib stabiilselt +22 kraadi, mis minu jaoks on väga mõnus temperatuur.
Soojuspump kütab koostöös köögi 1,2kW põrandaküttega 112m2 esimest korrust kõrgusega 2,2m. Kuni -10 õuekraadini oli asi jonksus, toatemperatuur oli 18-21 kraadi, mis minu jaoks tähendas küll villast kampsunit ja sokke, aga oli siiski talutav. Nagu oligi ette arvata, kahanes kasutegur temperatuuri langedes oluliselt ja nüüd ilma ahju kütmata enam hakkama ei saa. Õnneks hoiavad kaks suurt ahju, elutoa- ja saunaahi, M abiga maja mõnusalt sooja. Küll ei taha ma sellele mõelda, et peaksin ainult soojuspumba hoolde maja jätma näiteks nädalase komandeeringu ajaks, kui külma oleks sama palju kui praegu.
Elektrikulu kohta ei oska ma kahjuks midagi öelda, pole nii kaugele jõudnud, et neid eraldi mõõta. Talvine elektriarve on mõrvarlik nagunii :(.
Stabiilse soojuse jaoks valiksin ikkagi soojussalvestid, kuigi ka nende kapsaaeda on üks kivi visata, nimelt läks mul üks väiksem, 1,7kW ja 77 kilo kaaluv Unidare sügisel rikki. Lihtsalt ei läinud enam soojaks, isegi minusugune blondiin oskas oletada, et mingi kontakti või relee viga peale seitset aastat truud teenimist. Maaletooja, Harju Elektri käest, sain vastuse, et neid ei parandata. Teisega juhtus eelmisel aastal see tulejama (kuigi see polnud radika viga). Selle tulemusl vedeleb mul nüüd kuuri all 154 kg spetsiaalseid ülikalleid soojussalvestavaid telliseid ja soojussalvesti pidin ikka uue hankima. Õnneks sain Lepatriinu käest talle mittevajaliku soodsa hinnaga ära osta, ei pidanud kaugelt tooma ka. Aga see, et mingi pisividina rikkimineku pärast tuleb suur asi prügimäele saata, on eraldi teema, millega ma end praegu vihastada ei viitsi, sel teemal võiks terveid köiteid kirjutada...

Külm. Valge. Ilus

2012-01-29T14:17:00.000+02:00

Tänaöiseks miinimumiks näitas kraadiklaas -17,4. Selleks ajaks, kui mina ärkasin, oli -15 ja keskpäeval -11,8. See-eest oli väga ilus aknast vaadata, päike sillerdas lumel. Väljas ei tahtnud paraku olla isegi koerad, rääkimata kassist, kes oma asjad kiirkorras ära ajas ja minu meelest vahetult peale õuelaskmist ukse taga kräunus.
Toas ajasin juba mõned päevad tagasi mingi võõra magusa lõhna allikat taga. Allikas oli kardina taga peidus:

M, kelle viimase aja põhitööks on olnud puudelõhkumine, rahuldab oma aiandushimu hüatsintide ja tulpide ajatamisega aknalaual ja on õitsema meelitanud ka mu amarüllise, mille ta mu töökabinetist pihta pani ja mis seal elus püsis ainult puhtast kangekaelsusest. Töökabinetis püsivad mul üldse hinges ainult kummipuu, havisabad ja agaavid, st.sellised tegelased, mille kolm nädalat kastmata unustamine midagi hullu ei tee.

Kevade ametliku alguseni on aega vähem kui kaks kuud ja tunne on selline, et kohe ongi käes...

Aiaettevõtmise kodulehekülg lahti!

2012-01-23T17:07:00.000+02:00

Aega läks, aga asja sai. Nädal aega kulus ühel IT-ettevõttel teisele miskise domeenikoodi edasiandmisega, no mis teha. Minu poolt oli asi sel tasemel juba nädal aega tagasi valmis, nii hästi-halvasti kui minu kesiste IT oskustega tegelane hakkama sai. Kõiki pilte muidugi pole, sest kaaperdamine pole viisakas. Loodetavasti hakkab äsjasündinud lapsuke kasvades ja arenedes ka viisakamaks ja tsiviliseeritumaks muutuma. Igatahes, astuge sisse:
www.aavikuemand.ee
ja igasugune kriitika on oodatud kasvõi siiasamasse kommentaariumisse. Meilile võib ka saata. Negatiivne kriitika kaasa arvatud, sest õpitakse ikka omaenese vigadest, teiste omadest oluliselt harvem :).

Päris mokkamööda talv

2012-01-22T16:39:00.000+02:00

Kui vahetpidamata lumelükkamise-ahjukütmise nõiaringis pöörlema ei pea, tuleb välja, et talv võib ka päris mõnus aastaaeg olla. Ilus pealekauba.

Lund tuli reede öösel vastu laupäeva küll oma paarkümmend sentimeetrit, aga mina polnud jõudnud veel öösärgist väljagi pugeda ja jõin alles kohvi, kui mehed ja massinad juba õues möllasid. M aiatraktori ja sahaga, naabrimees sai laenuks meie lumepuhuri. Lõunani polnud muud näha, kui tuiskavat lund ja kuulda mürinat, selleks ajaks oli maja ümbrus ka nii puhas ja korras, kui vist ei eales varem. Siis läks ka proua koertega õue jalutama ja pildistama, khm.
Meiekandis külma täna 5 kraadi lähedal ja vähemalt Accuweather lubab ka lähemaks kaheks nädalaks üsnagi samasugust ilma. Senine selle talve külmarekord on olnud -9,2 kraadi. Sellise talve vastu ei ole mul tõepoolest mitte midagi.

Teisel pool talve südant

2012-01-16T19:10:00.001+02:00

Lund meil väga palju ei ole. Mis on hea, sest ühtegi traktorit siinkandis küll nähtud ei ole. Sissesõidutee meie krundist väljaspool on küll kohutavas seisundis, sest seal oli enne poolde põlve vesi ja nüüd on poolde säärde ulatuv jääsulp. Selline, et minu mitte just väga väike auto käib põhjaga vastu jäätükke. Need naabrid, kellel madalamad autod, jätavad need juba maantee äärde ja üritavad jalgsi läbi pääseda.
Lumelükkamisest ei tea ma sel talvel midagi. Korra lubati puhurit proovida. Köögikatale vastuseks, et minu meelest rasket ei olnud seal küll midagi. Välja arvata, et nagu alati on kõik need mehhanismid meesterahvaste mõõtude järgi tehtud ja minu pisikesed näpud ei tahtnud kuidagi nende gaasipedaalide ümber ulatuda. M aga lükkab mõnuga, lumejuga taga. Eriti tore on see, et selle lumejoa saab sinna suunata, kus seda lund vaja, näiteks roosipeenardesse. Katsu sa lumelabidaga mitu meetrit visata.
Mul muidugi hea kõrvalvaatajana targutada. Ma ei tea isegi seda, kus lumelabidat hoitakse. Või millisest riidast puid tuuakse. Päris proua elu kohe.
Ilm ka suhteliselt minusõbralik, mulle sobib, kui külmakraade palju ei ole ja hambaid lagistama ei pea. Ka lähipäevade ilmateade on mõistlik, nädala lõpuks küll tuisku, kuid mitte palju külmakraade. Tuleb uus ports küünlaid soetada ja peaks vist ikka patareidega raadio ka hankima...
Talveunes ma siiski pole. Möödunud suvel õhku visatud mõte, et M hakkab aiapoodi pidama, hakkab vaikselt reaalsuseks saama. Sõlmisime eelmisel nädalal koostöölepingu soomlastega ja hakkame algatuseks väga vinges valikus pojenge pakkuma. Muud pudi-padi ka. Kodulehekülg peaks selle nädala lõpuks valmis saama. Oleks vist varemgi saanud, aga va torm Elfriede pani meil elektri pihta, terve laupäeva õhtupoolik romantilises küünlavalguses. Ja pool pühapäeva ühe faasiga, nii et ühtki elektroonilist riistapuud taha lülitada ei julgenud, kõik vilkus.
Nii et...oodake uudiseid :D

Meile on saabunud talv

2012-01-07T16:28:00.001+02:00

Hommikust saadik sadas laia lund ja tegelikult olin ma isegi rõõmus, et see sadu enam vihmana alla ei tulnud. Niigi on kõik metsaalused vett täis nagu kevadise suurvee ajal. Pildistama pääsesin ka alles hämaruse alguses.

M, kes väljas lumesaju tõttu midagi teha ei saanud, porises lõpuks köögis juba nii kõva häälega, et ma saatsin ta saunalava pesema, kui ta midagi teha tahab. Pesigi, korralikult. Kolm korda.
Siis jäi sadu järele ja oli esimest korda põhjust rasketehnika välja ajada. Mul lubati ka üks ring teha. Siis võeti käest ära.

Igatahes tundub väärt investeering olema, kui traktor jäi vähegi paksema lume puhul hätta, siis see tegelane läheb hangest läbi nagu nuga sulavõist. Ainult vastutuult sõitmisel kipub osa sellest lumejoast näkku tuiskama. Tundub, et selle riistapuuga saab hädakorral ka teed lahti ajada. Tuled on tal õnneks ka, et pimeduses tegutseda.
Ja valguskette ei kavatsegi ma niipea välja lülitada. Las põlevad. On valgem ja rõõmsam.

Üks isevärki aastavahetus

2012-01-01T14:11:00.000+02:00

Algselt olid plaanid natuke suuremad, naabritega taas kokku tulla. Aga siis juhtus ühel midagi ja teisel tuli midagi vahele ja lõppkokkuvõttes olimega M-ga kahekesi teleka ees diivanil, seapraad ja kohupiimakook laual ja koerad jalge ees tukastamas.
Kell 23:06 kadus plaksti elekter kogu külast. Kui jõulutormid olid meile halastanud, siis uusaastaöösel, täiesti vaikse ilmaga, olime äkki vooluta.
Egas midagi, küünlad põlesid nagunii, päris pime ei olnud. Pidasime vapralt haigutades kuni keskööni vastu ja lasksime siis ka ühe ilutulestiku taevasse. Lohutasime koeri, kes ümberringi toimuvast paugutamisest parajas pabinas olid. Mina üritasin juua mingit kellegi poolt kingitud vahuveini, mis asualt öeldes polnud suurem asi ja lõpetas oma maise teekonna kanalisatsioonis.
Kaua ei viitsinud küünlavalgel jorutada, läksin kell pool üks magama. Nägin mingeid painajalikke unenägusid.
Elekter oli tagasi tulnud kella nelja paiku hommikul, sai vähemalt pesta. See ongi elektrikatkestuste suurim probleem, et vett ei ole. Tavaliselt tormihoiatuste puhul varun, aga seekord oli ju täielik tuulevaikus ja selge taevas.
Hommikupoolikul olin jõudnud just maja korda sättida, süüa ja kõik vilkuvad kellad õigeks panna, kui vool täpselt kell üks päeval uuesti ära läks. Keset päikeselist tuulevaikset päeva. Õnneks vaid veerandtunniks.
Nüüd mõtlen, kas hakata uuesti kelli õigeks sättima või oodata veel natukene.
Väljas on see-eest imeline talvemuinasjutt.

Ja võrreldes nendega, kes jõuludest saadik elektrita, on meil ju suisa hästi läinud.
Imelist uut aastat!

Aiaaasta 2011

2011-12-30T19:02:00.001+02:00

Niisiis, lühike kokkuvõte ja aiaaastale jutt alla.
Jaanuar. Lund, rohkelt lund. Üle pea ulatuvad hanged ja hirm, et tuleb veel rohkem lund.

Lollid lubadused iseendale, nagu see tsitaat 8.jaanuari postitusest: "Ja üleüldse tuleb aiapidamises teadusliku arendamise ja hooldamise aasta. Ei mingeid uusi taime, ei mingeid katalooge ja netipoode. Igasuguste linkide avamine on rangelt keelatud. Näis, kui kaua ma vastu pean...seni kindlasti, kuni lumi üle pea on."
Pähh, ma ütlen, nii lolle lubadusi ikka täiskasvanud inimene anda ei tohiks, isegi mitte iseendale.
Õhtuti väike nokitsemine soojustustööde kallal, seente korjamine põrandaliistude vahelt. Muuseas, põrandaliiste ei ole siiamaani (teen endale häbi-häbi).
Veebruar. Kuu alguse tähistamiseks korraldasin elutoas ilutulestiku. Hea seegi, õnneliku lõpuga. Siis anti veel hoolega lund juurde, aga ainult kuu keskpaigani. Kuu keskpaiku asendati rohke lumesadu kõva külmalainega. No et ikka talve jooksul kõik asjad kätte saaks. Kuu lõpuks oli Lahepere laht kaldast kaldani jääs.

Sai paigaldatud soojuspump, millest algselt rikkis ventiili tõttu suuremat tolku ei olnud. Kuu lõpuks sai ikka töökorda. Selleks ajaks olin ka täielikult alla andnud ja esimesed seemned-taimed ära tellinud :D.
Märts. Boilerivahetuskuu. Laisklemiskuu, sest tänu soojuspumbale enam puid tassima ja kütma ei pidanud. Esimeste taimejuurikate ostu- ja potistamiskuu. Esimese õuesjoodud kohivtassi kuu.
Aprill. Porikuu. Esimeste õite kuu, mida kuu lõpus juba ka esimese lillevaibakuuks võis nimetada.
Algas lumikellukestega ja lõppes õitemerega.

Esimesed aiatööd. Perekondlike kokkusaamiste kuu.
Mai. Seljavalukuu. Ringirändamiskuu. Umbrohuga hädasolemise ja jännisolemise kuu. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, ütleb vanasõna. Leidsin endale abilisi rohimiseks ja suurteks töödeks tuli appi M, kes jäigi. Kuu lõpuks oli kõik juba imeilus. Imeilus oli ka Inglismaa aiareis koos Chelsea lillenäitusega (mille DVD-d pole ma siiamaani suutnud ära vaadata, kas pole aega või pole tuju).

Juuni. Hullumeelselt produktiivne, igas mõttes. Tagantjärele ei suuda ise ka ära imestada, kuidas sai aias nii lühikese aja jooksul nii palju ära tehtud. Sest samal ajal tuli ju ka tööl käia ja ei jäänud käimata taimemüügid.ega külastamata või vastu võtmata sõbrad.
Juuli. Ka üks produktiivne kuu. Tiigiehituskuu. Roosilaviinide kuu. Veel üks Inglismaa aia- ja kultuurireis (no ei tüdine ma sellel maal käimisest, juba tahaks kevadel uuesti, kuigi paar nädalat tagasi ma olin seal sel aastal kolmandat korda...). Puhkus ja oma aia nautimine.

August. Taas palju kolamist ja võõraste aedade nautimist. Enda aia nautimist ka. Istutamist, laiendamist, õitsemist, kõike seda, mis aiapidaja elu nauditavaks teeb.
(vaatasin just pilte ja leidsin, et mul on ikka tohutult ilus aed, ennast kiitmast ju ei väsi, eks...)
September. Taas nii ringituuseldamist võõrastes aedades kui asjatamist omas aias. Imelised leiud Võhma Juurikalt. Valmis sai maja idakülje aiaosa ja suurem osa põhjapoolset majaesist.

Oktoober, endselt soe ja päikeseline. Viimased aiatööd, endiselt palju õisi.

November, endiselt soe, kuid märg, niiske ja vihmane. Üldiselt jäi see kuu mu aia- ja kodumõtetest välja, sest palgatööd oli niivõrd palju, et kodus käisin peamiselt ainult magamas. Isegi pilte pole novembrist, natuke sai kirjandust hangitud ja ka blogi ei jäänud päris unarusse.
Detsember, ikka veel soe. Sügisesed porikuud on sel aastal olemata, rohi haljendab. Leidub veel üksikuid õisi isegi jõulupühade ajal. Kasvuhoone sai valmis (vahepeal tundus see olevat nagu Tallinna linn, kogu aeg oli jutu järgi midagi täiuslikkusest puudu...praegugi on puudu sinna viiv plaattee, aga selle tegemiseks on maa liiga märg)

Aiale ei pruugi see hea olla, inimesed aga saavad kahest eelmisest rängast talvest hinge tõmmata. Said lumelükkajad traktoristidki üle tüki aja perega ehk jõule pidada ja valdade kõhnukesed rahakotid natuke kosuda.
Uus aasta tuleb vaikselt kodus kutsade ja M seltskonnas. Pärast südaööd ehk lööme mõne naabriga klaase kokku. Kaunist aastalõppu!

Neljas mõõde

2011-12-28T20:15:00.000+02:00

Juba paar nädalat enne jõule teatas M, et ta leidis kiviaia juurest veel ühe vundamendi ja püüdis mind sundida meelde tuletama, mis seal olla võis. Mina ei teadnud, esivanematelt polnud ka midagi kuulnud. Kui, siis midagi nii vana, mis isegi mu vanaisa-vanaemaga jutuks polnud tulnud. Emast rääkimata.
Asukoha järgi (majast kaugel eemal, isegi teisel pool endist kaevu, otse krundi ajaloolise piiri ääres) oletasime esialgu, et äkki võis kunagi ürgsetel aegadel seal olla talu saun. Need kui tuleohtlikud hooned ehitati tavaliselt õlgkatustega rehetaredest kaugemale. Kuna esialgu paistis vundamendist vaid nurk, ei osanud rohkem midagi arvata.
M muidugi ei saanud jätta ja kaevas vundamendi välja, see osutus väga väikeseks, vaid ehk ruutmeetrisuuruseks müürimoodustiseks. Saun langes ära, nii väikesed need ei olnud.
Mõned päevad hiljem tuli võsa likvideerimise käigus välja veel teine täpselt samasugune vundament, natuke paremini säilinud, sama suur ja eelmisest 10-15 meetri kaugusel samamoodi kiviaia ääres.

Siis sai M pihta, et tegemist on ilmselt I Maailmasõja aegsete laskepesadega. Igaks juhuks sai pilte näidatud ka perekonna piirivalvespetsialistile, too arvas sama.
Et kunagine kogukonna karjamaa on risti-rästi vanu kaevikujäänuseid täis,seda ma muidugi teadsin lapsest saadik. Seal oli ilmatult põnev mängida. Aga neist laskepesadest ei teadnud ka mina midagi.
Mingil ajal oli keegi igatahes neid auke prügikastina kasutanud, igatahes tuli sealt välja vanaaegseid potte ja kastruleid

Grupp harrastusarheolooge tööhoos

Igatahes otsustas M need pesad korda teha. Mitte küll kaitseeesmärkidel :D, lihtsalt ajaloo mõttes. Kurtis küll, et kaevab ja kaevab, aardekirstu ei kusagil. Mina ironiseerisin, et aadrekirstu siin vaeses kaluritalus küll vaevalt oli. Heal juhul leiab paar roostetanud õngekonksu. Kuigi, kui need juhtuvad piisavalt vanad olema, võib neil isegi väärtus olla.
Aga las mees teeb, mis mees tahab. Peaasi, et tal igav ei ole.

Kolm erinevat jõuluilma

2011-12-26T12:08:00.000+02:00

Jõululaupäev oli hall ja sombune. Nii hall, et õieti ei märganudki, millal hommik sujuvalt õhtuks muutus. Väljas ka ei käinud. Valvasin pool päeva seapraadi, mis madalal tulel puupliidi ahjus küpses. Hea sai, isegi väga hea. Õhtu tegid soojaks ja valgeks pereliikmed. Kuusk sel aastal selline, mis kohe peale jõululaupäeva terrassile kolis, uueks aastaks veel korra tuppa tuleb ja siis kusagil krundil koha leiab. Päkapikkudele meeldis, olid teised hulganisti pakke toonud.

Esimese jõulupüha hommik oli karge ja kirgas. Maa härmas, paar külmakraadi. Päike pesast piilumas. Ilus oli. Selleks ajaks, kui ma õue jalutama jõudsin, oli tõsi küll, juba pilve tõmmanud. Ikkagi oli ilus.

Täna painutab tuul suuri puid ja kangutab katuseid. Päike paistab, niipalju kui ta puude vahele tõusta jaksab ja kraadiklaas näitab kaheksat soojakraadi. Välja ei kipu, majast seest on seda tormi lõõtsumist päris vahva vaadata, Peaasi, et elektrit on.
Kaks viimast päeva olen peamiselt üksinda olnud ja seda täiega nautinud. Korraldanud kümnetunniseid magamismaratone. Vaikinud. Mõelnud. Muusikat kuulanud. Arvutis kõõlunud. Lugenud.
Ilusad jõulud on.

Mida meie lemmikutele süstitakse

2011-12-20T09:54:00.000+02:00

Ma tean muidugi suurepäraselt, et piisava keeleoskuse ja tuhnimisvõime korral leiab igaüks enesele internetist sobiva tervise- või toitumisteooria. Kuid kui mu kiisul augustis kasvaja ära lõigati ja mõni nädal hiljem labor selle sarkoomiks (ehk üheks vähi vormiks) tunnistas, hakkasin ikkagi netist asja uurima. Sest kusagilt mujalt veterinaarinformatsiooni minusugune vaevalt leiab.
Tulemus ehmatas mind ikka päris korralikult. Sest päris mitu autoriteetsena tunduvat allikat alates Wikipeediast kuni näiteks selleni on üsnagi üksmeelselt veendunud, et sarkoomi peamiseks põhjustajaks on vaktsineerimine. Oma kassi näitel võin sellele vaid kaasa noogutada. Eelmisel nädalal lõi välja uus kasvaja, ja taas täpselt samas piirkonnas, kuhu elukas kõik oma vaktsineerimissüstid saanud on.
Eile kiisut uuelt operatsioonilt ära tuues (arve 88 eurot), küsisin otse ka loomaarsti arvamust vaktsiinide ja vähi omavahelise seose kohta. Arst ei hakanud keerutama, vaid ütles, et nii see ongi.
Olen end siiani korralikuks ja kohusetundlikuks lemmikloomapidajaks arvanud. Loomad kiibistatud, alati õigeaegselt vaktsineeritud.Kuid teadmine, et igal aastal süstitakse mu lemmikutele vaktsiini, mis kuni 32% tõenäosusega nad lõpuks tapab, tekitab küll küsimuse, mis on ohtlikum...hea küll, marutaudisüst kord kahe aasta tagant on kohustuslik, kuigi marutaud on tänu söötvaktsiinidele vist otsa saanud (ja kõik kohad pidid olema täis nüüd hoopis kärntõbiseid rebaseid ja kährikuid, veel üks näide looduse tasakaalu vahelesekkumisest).
Õnneks ei pea ma ühtegi looma lähiajal vaktsineerima viima. Ja kui viin, teen erinevate vaktsiinide omadused endale nüüd põhjalikult selgeks.

Neljas advent, polaaröö

2011-12-18T14:49:00.001+02:00

Viimaks ometi üks nädalavahetus, kui pole pidanud kodunt välja minema. Õues korra siiski käisin, tõin kuurist mõned jõulukaunistused tuppa ja panin veest tilkuvale õuekuusele kohmetanud sõrmedega elektriküünlad külge. Viimane valguskett ilmselt jääbki sel aastal räästasse kinnitamata, sest paduvihma käes ei ole nõus ma seda tegema ja vihmavahed on vist ainult siis, kui mind parasjagu kodus ei ole.
Jõulutunnet ei ole, mitte mingisugust. Sellel, et aina sajab vihma, rohi on täiesti roheline ja ilm üleni hall, võib-olla polegi mingit tähtsust, on neid poriseid jõule ennegi olnud. Pigem on lihtsalt pea muid pulki täis, nooremat põlvkonda ka peres ei ole ja puhtalt enda jaoks nagu ei viitsigi seda kila ja kola üles riputada (pärast tuleb ju uuesti maha võtta). Kööki suutsin ikka mingi jõuluvaniku tekitada.
Muuseas ei saa ikka veel raporteerida, et aias ei õitse midagi, võõrasemad õitsevad. Kuigi olid nii läbi vettinud, et pildistada neid ei saanud. See-eest pildistas M metsa all kasvavaid seeni.

Vett on peaaegu nagu suurvee ajal ja ka teine auk, mille M majast kaugele kiviaia äärde kaevas, on ääreni vett täis. Aga ega seda ka ette kujutada ei tahaks, et see kupatus oleks lumena alla sadanud nagu eelmisel aastal.

Nüüd saab aru, kui asja eest on maja ümber laotud kiviteed, sest neilt kõrvale astuda peaaegu ei saagi, jalg vajub pahkluuni porri.
Kasvuhoonesse on tekkinud töölaud ja riiulite karkassid

Jõulutunde asemel on tunne, nagu algaks varsti kevad. Ainult et millal siis puhata saab...

Kallile Muhedikule!

2011-12-13T09:52:00.000+02:00

Et kõik päevad oleksid lilli ja armastust täis ja et seda va tervist ikka jätkuks, sest siis tulevad muud asjad iseenesest!!!

(pildilolev kuukinga sordinimega "Royal Blue" kinkis M mulle sünnipäevaks ja ma pole üldse kade, jagan seda kaunitari teistele ka)

Ekskursioon koduõuele

2011-12-04T18:57:00.001+02:00

Kuna ma olen juba paaril nädalal kodu vaid pimedas näinud (ja see tendents kestab veel paar nädalat), siis tegi M täna ettepaneku koduõuel ekskursioonile minna.
Esimesena avastasin hoolimata teisest advendipühapäevast ikka veel õitsevad roosid.

Rohi oli täiesti roheline, tiik ajas üle ääre ja lumemarjad pidasid pidu.

Kasvuhoone oli valmis saanud ja nagu näha, peab ka vett. Ka katuseluuk.

Vett on meil sel sügisel pisut liiga palju, kasvuhoone ette pole mitte veel üks tiik planeeritud, sealt jõudis M kõnniteeplaadi paigaldamiseks pinnase just enne suuri sadusid eemaldada, nüüd võiks sinna ajutiselt kalakasvatuse rajada...ehk läheb kevadel ikka kuivemaks.
Edasi läksime laudavaremete taha, kust oli veel võsa kadunud, välja ilmunud vana talukaev ja kartulikeldri katuselt kadunud sinna kasvanud toomingad. Kunagi talu piiriks olnud kiviaed, mis vahepeal oli täiesti padrikus, on taas nähtaval ja M leidis sealt isegi mingi iidse jalgvärava posti koos ühe allesjäänud väravahingega, isegi mul polnud aimu, et sellises kohas kunagi mngi värav oli. Pilti kahjuks enam teha polnud mõtet, sest uuesti hakkas ladinal sadama.
Ja peab tunnistama, et lumest ei tunne ma endiselt vähimatki puudust.

Väike nõiaköök

2011-12-02T12:12:00.001+02:00

Meie suurtel rahvusvahelistel nõupidamistel üritatakse end poolsurnuks töötanud inimestele pisut ka õhtust meelelahutust pakkuda ja õnneks ei seisne see viimasel ajal ainult meie oimetukssöötmises (kuigi ka seekord on tunne, et keegi on mu soolestikku portsu munakive sokutanud...).
Seekord pakuti naistekarjale looduskosmeetika töötuba ehk saime endale kõik sobiva kreemi kokku möksida. Põnev oli, pilte kahjuks panna ei saa, võõrad inimesed peal.
Kuna mul on paha kalduvus igasuguseid paberilipikuid ära kaotada või kogemata minema visata (mis teeb sama välja), panen need retseptid endale blogisse kirja.
Endale tegin sellise kreemi normaalsele nahale:
magusmandliõli 7 ml
aprikoosiõli 7 ml
kurgirohuõli 6 ml
emulsioonvaha 5,3 g
...need komponendid pannaks kõik ühte nõusse ja veevannile soojenema, teise nõuga samasse soojenema 30 ml roosivett. Kui vaha on õlis sulanud, valatakse komponendid kokku ja hakatakse kloppima. Küsisin verejanuliselt, kas mikserit ei võiks kasutada, aga segu ei tohtivat metalliga kokku puutuda. Plastmassist vispel oleks sellegipoolest hea mõte, sest lusikakesega kestis see kloppimine üsna tüütult kaua, enne kui möks hakkas kreemjaks muutuma.
Kui segu on kreemjaks muutunud, lisatakse
kummeliõli 4 tilka
lavendliõli 4 tilka
vitamiin E õlilahust 4 tilka
greibiseemneekstrakti 4 tilka
Tulemus oli igatahes päris mõnus, määrisin segamiskausi seintele jäänud mögina kätele (väärt kraami ei saa ometi raisku lasta) ja käed olid pehmed ja siidised ka peale mitmendat kätepesu. Näol tundus ka mõnus olevat.
Teine näokreem kuivale ja ärritunud nahale (mida mul õnneks pole)
makadaamiaõli 6 ml
aprikoosiõli 6 ml
saialilleõli 6 ml
emulsioonvaha 5,3g
lavendlivesi 25 ml
palmarosaõli 3 tilka
lavendliõli 3 tilka
vitamiin E 4 tilka
greibiseemneekstrakti 4 tilka

Mõned aga tegid hoopis kehakreeme ja kiitsid ka neid hiljem. Esimene retsept:
mesilasvaha 2 g
kakaovõi 5 g
kookosõli 10 g
sheavõi 15 g
mangovõi 10 g
makadaamiaõli 10 g
ylang-ylangi õli 1 tilk
mandariiniõli 2 tilka

ja teine retsept
mesilasvaha 4 g
kakaovõi 10 g
kookosõli 25 g
kibuvitsaseemneõli 6 ml
astelpajuõli 4 ml
seesamiõli 4 ml
ylang-ylangi õli 1 tilk
piparmündiõli 1 tilk

Kui te nüüd küsite, kuskohast neid imelisi komponente saab, siis selle töötoa korraldanud firmal on praegu kahjuks ainult veel leedukeelne kodulehekülg. Aga kui tellimisabiks tuttav leedukas leida, siis saadavad nad hea meelega üle kogu Euroopa. Inglisekeelne kodulehekülg pidi ka peatselt valmima.
Võimalik, et neid asju on ka Eestis saada, pole selle temaatikaga seni kokku puutunud. Aga huvitama hakkas küll.
Lõpuks üks asjaomane nali ka, peale kreemitegu üks kolleeg kiidab teist, et sa näed selle kreemiga kohe kümme aastat noorem välja...teine vastu, et see pole veel midagi, vaatame siis, kui ma seda veel endale peale ka määrinud olen.

Advendi tormine algus

2011-11-27T18:37:00.001+02:00

Tuul ulub ümber maja ja päev läbi on vihma kallanud nagu oavarrest. Sooja 8,8 kraadi. Igatahes pidin end ettenägelikkuse eest õnnitlema, et valguskettide ülespanek eile sai lõpetatud, tänase ilmaga pole ma end niigi palju viitsinud välja vedada, et vaadata, kuidas tulemus välja näeb. Eks homme õhtul töölt tulles vaatan.
Peale valguskettide esialgu rohkem jõulukaunistusi ei tule, kuna ma kahel lähemal nädalal peaaegu et kodus ei viibi ja M ja koerad neist eriti ei pea, siis pole mõtet sellega vaeva näha. Aega jääb nagunii pidevalt puudu ja see tekitab rahulolematustunnet. Iga kord, kui tunnen end tööasjadest piisavalt väljapuhanuna ja võiks hakata midagi meeldivat tegema, kasvõi mõnedel taimelehekülgedel surfama, selgub, et kell on juba nii palju, et järgmiseks tööleminekuks väljapuhkamiseks peab magama minema.
See-eest on meil nüüd turvanõuetele vastavad koerad. Pärast seda, kui M leidis esmaspäeva õhtul meie koervanuri heitunult maanteelt hulkumas, said mõlemad penid endale väljaskäimiseks helkurvestid, kusjuures kannavad neid südamerahuga. Koeraplikale tundub lausa meeldivat, et talle uus hilp osteti :D.

Ööseks lubab tõsist tormi, igaks juhuks sai vett varutud ja taskulambid käepärast pandud.Praegu just öeldi telekast, et juba üle kuue tuhande majapidamise on elektrita.
Ja Hiline, kui sa seda lugema juhtud, palun pane oma blogisse kommenteerimisvõimalus tagasi, nii tahaks Su uuele koerabeebile virtuaalse kalli saata :D.

Kivikasukad

2011-11-22T21:45:00.001+02:00

Pühapäevasesse postitusse unustasin panna paar pilti kividest, mis endale tõelise talvekasuka ülle on tõmmanud:

...ja ma ausalt ei saa aru, miks osa inimesi peab oma kive käima riisikeeduvee, jogurti või keefiriga pintseldamas, sest mina näen vastupidist vaeva neilt aeg-ajalt tekki maha kaapides, muidu poevad päris peitu. Äkki peaks soovijatele järgmisel aastal sammalt jagama?

Sõbralik november

2011-11-20T16:31:00.001+02:00

Tahtmata kuidagi ära sõnada, on minu jaoks selleaastane november küll inimsõbralik olnud. Mõtlesin sellele just ühel õhtul koju sõites, päevad venivad niigi pikaks ja kui peale väsitavat tööpäeva peab veel koduteel lume ja libedusega võitlema, on see ikka päris tüütu. Siiani on kuivadel maanteedel päris mõnus suhistada olnud. Kui reedene uduvihm välja arvata, pole siinkandis pea kolm nädalat midagi sadanud. Mis aga pole tiigivee tasemele küll mingit langetavat mõju avaldanud - eks kevadel ole näha, mis kaldataimedest ellu jäi ja mis mitte.

Üle tüki aja üks nädalavahetus, kus mul natuke tegutsemistahet oli ja mida ei sisustanud valgumine ühelt lösutamisasendist teise. Kaasa andis ka kaks päeva põgusalt piilunud päike, niipalju, kui ta end veel puudelatvadest ülespoole upitada jaksab. Kasutasin eilset päeva maja vana katkise valgusketi mahavõtmiseks ja uue paigaldamiseks. Päris tüütu töö, kuivõrd looduse poolt pole seda pikkust just ju palju antud ja iga töö, mis seostub käed ülespidi, redeli otsas kurnimisega, on minu jaoks keeruline. Aga hakkama sain, kuigi aega läks, lisaks tuli käia vahepeal toas näppe üles sulatamas. Löödagu maha, aga vat elektritöid ma kinnastega teha ei oska, algul katsetasin, aga kõik pisikesed kaabliklambrid pudenesid näppude vahelt maha ja enamus neist maandus kuskil vihmaveetünni põhjas.
Lisaks jäi eile kaks meetrit valgusketti puudu, ehk üks kahest, kas on maja vahepeal suuremaks kasvanud või ei olnud selles hiina valgusketipakis ikkagi nii palju meetreid, kui kirjas...
Täna sai Bauhofist järgmine jätkukett toodud ja töö ära lõpetatud. Testitud, põleb - advendiaeg võib tulla. Tegelikult läksime hoopis teist asja ostma - ja ei saanud. Tegemist siis M järgmise sajandi ehitisega

ehk kui algselt oli plaanis sinna terrassipikendusele vana alumiiniumraamiga kasvuhoone sokutada, siis töö käigus selgus, et see pagana raam on nii kõver, et seda soojapidavaks saada oli suht lootusetu. Seega siis uus raam ja uus kate, mulle igatahes väga meeldib. Kuigi jah, M võimetus omaenda projektist kinni pidada ei ole muidugi mingi uudis ja tavaliselt ma tellin kohe materjale 20% rohkem, kui tema mulle ütleb. Seekord aga olin parasjagu vist nii üle töötanud, et tellisin pleksiklaasi täpselt nii palju kui härra soovis ja otse loomulikult on nüüd viis tahvlit puudu. Bauhofis aga pleksiklaasi ei olnud ja linna sõita me ei viitsinud.
Kui täna hommikul oli kraadiklaas nullis ja katustel kerge härmatis, siis eile õitsesid veel roosid...

...astrid, saialilled ja hortensiad...

Muhedikult kevadel tillukese taimekesena saadud puju on end suureks kasvatanud ja peab järgmisel aastal ilmselt titepeenrast kolima kuhugi, kus rahulikult laiutada saab

Lumimari Ametüst särab rõõmsa roosa laiguna

aga täna hommikul oli õhus juba talve lõhna. Viisime viimased asjad terrassilt katuse alla ja keerasime vihmaveenõud kummuli.Järgmisel pühapäeval algab advendiaeg ja on põhjust süüdata tuled.

Projekt, millest ma palju ei tea

2011-11-13T16:51:00.000+02:00

Eesti Rahva Muuseumist saadud fotode põhjal oli siin talus 1940.aasta suvel selline väike laut-tall, pildil vasakule jäävas osas ühehobusetall ja paremal laut. Sellest, et meie õuelt meri paistaks, nagu pildil, pole muidugi ammu enam mõtet mõeldagi, terve mets on vahele kasvanud.

Praegu läheb umbes sel kohal, kus need võrgud lattaial kuivavad, tee naabermajja ja meie enda parkimisplatsile. Ja maja poolt vaadates üle tee asetsevad meie kuulsad lõppematud kuhilad nagu muld, liiv, killustik, sõnnik ja muu hädavajalik. Pildil olnud hoone aga põles 1963.aastal välgulöögist maatasa ja minu mälestuses on sellel kohal kogu aeg vaid varemed olnud. Aasta-aastalt rohkem mullakihi alla mattudes.
Tee ja kiviaia vahelist ala pole ma kunagi aiana kavandanud, kui õnnestus keegi leida, lasin kord kuni kaks aastas trimmeriga üle niita. Mõni aasta jäi niitmata ka. Olen endale aru andnud, et üle jõu käivaid projekte pole mõtet kaela võtta, hea, kui ma majast lõuna pool asuva alaga kuidagi hakkama saan.
Aga kuna roosi- ja püsikuaias pole praegusel aastaajal enam midagi teha ja tiigi juures ei saa veeuputuse tõttu midagi teha, tekkisid M-l energia ülejäägid ja ta hakkas varemeid välja kaevama ning nende ümbrust korrastama. Mina jõuan juba nädalaid koju kottpimedas, nii torkasingi autorile fotoka pihku ja käskisin tööst pilti ka teha, ajaloo annaalide huvides.
Välja on ilmunud ilusad vanaaegsed müürid

Varemete otsast sai kask igaks juhuks maha saetud, aga tegelikult on ikka ime, kuidas puu suudab müüri otsas kasvada ja juuri kivide vahele ajada

Ehitusjärelvalve kontrollretkel

Välja on tulnud mitu vannitäit vanaaegset metallikola - riive, lukke, hobuseraudu, söetriikraudu ja mida iganes. Eestiaegseid klaaspudeleid. Nõukaaegset okastraati.
Laudvaremete tagant on kadunud kümned ruutmeetrid mustsõstrapadrikut, osa alleskäänud põõsaid on istutatud sirgetesse rividesse.
Mis sest kõigest edasi saab, eks aeg näitab. Praegu on lihtsalt ühest kohast taas võsa ajaloo prügikasti rännanud.
Natuke sai täna aias ka kolatud, aga pildimasin jäi tuppa. Võtsime koos Rein Joostiga talle silmastamiseks materjali, vastu pidin saama kevadel roose :). Valida anti 110 sordi hulgast. Nüüd on mõtlemist. Mulle hakkab tunduma, et kõige selle jaoks, mida ma talvel ära teha tahaksin, peaks töölt puhkust võtma. Lähikuudel ei tule see paraku kõne allagi. Ehk millalgi kevade poole.
Aga roosid õitsevad veel reipalt. Kressid on öökülm ära võtnud, kõik muu on üsna samamoodi nagu nädal tagasi. Soojakraade praegu, kell kolmveerand üheksa õhtul, 6,6.

Esimene öökülm

2011-11-11T10:51:00.001+02:00

...saabus meiemaile siis ööl vastu mardipäeva. Hommikul kell 8 oli veel 2,8 kraadi külmakraadi ja maa härmas. Kolmkümmend kilomeetrit sisemaa pool olevast töökohas koguni miinus viis kraadi.

Täna öösel ilmselt ei külmetanud, sest autoaknad olid lihtsalt märjad ja ka kraadiklaas näitas õrnalt üle nulli, +0,3. Mida öökülm aias tegi, ei tea, sest juba nädalaid lähen hämaras ja saabun kottpimedas.

Käisid esimesed päkapikud

2011-11-07T16:48:00.001+02:00

Ei teagi kohe, kas Tsiili, kes bookdepository.co.uk lingi oma blogisse sokutas, kiita või kiruda, Vist ikka rohkem kiita, sest täna saadud pakk tegi meele ikka rõõmsaks küll. Mis siis, et oma krediitkaardiga kinni makstud, ikka on tore pakki saada. Eriti siis, kui sees nii toredad asjad:

Nüüd on vist tudeerimist terveks talveks, kolme raamatu peale oma 2000 lehekülge imelisi taimepilte ja kirjeldusi. Ja saatmine puha tasuta - poleks tahtnud mitte mõeldagi, et selliseid ränkraskeid raamatuid näiteks lennukipagasis Inglismaalt koju tarida.

6.november

2011-11-06T16:51:00.000+02:00

Ma olen eelmise aasta novembris nii laisk blogija olnud, et ei suuda nüüd isegi enam tuvastada, millal siinkandis lumi maha tuli. No nii soe igatahes ei olnud, nagu sel aastal.

Eile kohtusin peale nädalapikkust vaheaega taas aiaga. Ma käisin ikka vahepeal ka kodus magamas, aga ega pimedas suurt midagi ei näe. Vahva oli tõdeda, et roosid õitsevad endiselt vapralt:

Pink Cover

Hope for Humanity

Chinatown

Sahara

Rheinaupark

Võõrasemad on end külvanud kohtadesse, kus nad mitte kasvama ei peaks, näiteks peenra äärekivi ja sillutise vahele ja õitsevad vapralt. No las õitsevad, sügisel on see lubatud:

Tõelise vau-hüüatuse aga kutsusid esile hoopis kirju siberi kontpuu Variegata marjad, marju kannab see põõsas esimest aastat ja ma ei teadnudki, et nad nii fantastilist värvi on:

Rohumaalt aga leidsin sellise huligaani, endalt polnud vart ollagi, aga muudkui õitseb:

Täna puhus nii vinge tuul, et õues asjatama eriti ei kippunud. Käisin vaid pesu nöörile viimas ja ära toomas, seegi tegevus pani sõrmed külmetama.
Mutid on taas terve roosipeenarde taguse üles kündnud ja see näeb välja nagu kuumaastik. Kevadel ostetud superlõksuga pole me igatahes ühtegi peletist kätte saanud.
Ja sügiseste helide hulka kuulub nüüd siinmail ka kukkede kiremine :). Ületee-naabrimees otsustas hakata väikselt kanu kasvatama, paraku osutusid hangitud tibud kõik kukkedeks ja sügiseses vaikuses käib äge kukeleegu üle kogu küla :). Tegelikult päris vahva, sest aastakümneid pole siin külas olnud mingeid loomi-linde olnud peale koerte ja kasside. Tekib tunne, nagu elaks maal :).

Õhtud on varakult pimedad

2011-10-30T20:19:00.000+02:00

...juba kella viiest oli üsna pime. Oma roll selles nii öisel kellakeeramisel kui oktoobrilõpul. Niisiis on käes see aeg, kui töölt koju saab sõita ainult pimedas ja nii lähimad neli kuud. Prr, ma vihkan seda. Aga tuleb üle elada, eks on varemgi elatud.
Öökülma pole endiselt olnud, kraadiklaas näitas miinimumiks 0,5 plusskraadi. Puud on lehtedest lagedad, rohelisena need sel aastal maha langesidki, ei mingit värvilist sügist. Sirelitel ja äädikapuul on vaid veel lehed küljes ja needki täiesti suviselt rohelised. Natuke lustakat sügist leidsin ainult Rosa rugosa "Red Pavement" põõsastest.

Eilset kaunist sügisilma nautisime kõik, pildil üritab meie koerpensionär kuus aastat nooremat kaukat mürama meelitada, viimane aga ei võta kuidagi vedu...

Värvi leiab veel lillepeenardest ja mõned vaprad roosidki õitsevad novembri lävepakul:

ja värvilisi marju on ka igal pool

Tänane ilm oli kõle ja tuuline, siiski sai maha pandud veel mõned krookuse- ja tulbisibulad, mis eile Paldiski Maximast iseenesest näppude külge kleepusid :). Siis aga sooja kööki, söögitegemine oli selle ilmaga päris mõnus. Mulle iseenesest meeldivad vanad klassikalised toidud, millele mõni väike kiiks külge tekitada. Nii näiteks olen avastanud, et ristõielised, mida mu seedimine tavaliselt üleüldse ei talu, on võimalik seeditavaks muuta rohke tshillipipra lisamisega, nii saigi tavalisest värskekapsasupist keedus, mis suu õhkama pani ja suur potitäis kadus pea päevaga, kuigi M süüdistas mind ilmses kavatsuses teda uuesti paksuks sööta. No mina ei valanud talle nelja taldrikutäit,eks...ega sundinud ähvardustega lisaks ära sööma poolt plaaditäit kohupiimakooki, mille retsepti leidsin küll ürgvanast Ida Savi koogiraamatust, kuid tavalise kohupiima asendamine ricottaga ja paari peotäie erinevate rosinate lisamine tegid koogi eriliselt hõrguks ja tavapärase kohupiimakoogi kergelt nätske olek kadus täiesti, tulemus oli mure ja maitsev. Igatahes kulus mulle üks loid ja laisk nädalavahetus peale eelmise nädala masendavaid sündmusi, millest teises blogis rohkem juttu, marjaks ära...

Koera juubel ja natuke sügist

2011-10-23T19:19:00.000+03:00

Kuigi võiks mõelda, et kolmteist pole ju juubel, aga sellises vanuses kolli jaoks on iga sünnipäev juubel. Ja kuigi juubilar on natuke hambutu ja kurdivõitu, on ta endiselt rõõmsameelne ja naudib õuesolekut täiega:

Millega siis veel ühe shoti lambakoera sünnipäeva tähistada, kui mitte lambapraega. Lammas on mu suur lemmik, kahjuks seda meie kaubanduses just tihti ei liigu, kui siis hingehinnaga. Seetõttu keksisin reedel rõõmust, kui vastavatud Sütiste toiduturult täiesti mõistliku hinnaga ilusat lambakarbonaadi leidsin. Laupäeval aga seisin silmitsi tõsiasjaga, et ma vist ei olegi ise kunagi lambapraadi küpsetanud, põhiliselt olen teiste tehtut nautinud. Aga liha on liha, mis seal ikka keerulist. Panin selle 1,3 kilose käntsaka klaasist ahjuvormi, umbes pool liitrit vett, peoga meresoola peale, siis veel uhke kiht teravat maitseainet ja küüslaugupulbrit, fooliumiga pealt kinni ja 220-kraadisesse ahju tunniks ajaks. Tunni aja pärast võtsin fooliumi ära, keerasin ahju 200 kraadi peale ja lasin veel tunni küpseda. Tulemus sai tõeliselt hõrk, ei mingit kasukamaitset ja tänaseks on sellest alles veel paar kondikest, mida veel pole raatsinud koertele ära jagada.
Hämmastav sügis on tegelikult, täna oli meil 11 kraadi sooja ja ühtegi öökülma pole endiselt olnud. Seetõttu on need puud, mis veel raagus ei ole, nagu sirelid, sarapuud, äädikapuu ja tamm, täiesti suviselt rohelised. Ülejäänud puud aga täiesti raagus. Isegi mõned hostad näevad veel täiesti kobedad välja.

Õitsevad peamiselt suvikud, kosmosed, saialilled ja kressid. Mõned roosid.

Raitaster on täies hiilguses, nimetu roosa krüsanteem ei paista selle kuhja alt enam väljagi ja tuleb ilmselt kevadel kuskile ära kolida:

ja mu lemmikhortensia on isegi õitsemise viimases staadiumis veel ikka väga ilus:

Suvel uhkeid kõrvakesi kasvatanud kaktused aga valmistuvad talveks, on vee välja lasknud auruda ja näevad krimpsus välja:

Seda pilti vaadates jõudsin ka järeldusele, et järgmisel aastal ilmselt ikka tuleb hakata maja üle värvima...oli plaanis juba sel aastal, aga suure aia ümberkujundamise hasardiga ei jäänud nii maiseteks asjadeks lihtsalt aega.
Ja ainuke koht terves aias, kus ma tõelist sügisvärvi leidsin, on forsüütia:

16.oktoober pildis

2011-10-16T20:28:00.000+03:00

Kirjutada ma eriti ei jaksa, pea on töömuresid nii täis, et need ei jäta ka nädalavahetusel rahule. Paar tiiru sai ikka õues ka tehtud, aga terve õhtupooliku vaatasin netist Kättemaksukontori vanu osi...
Lihtsalt ajaloo tarbeks, ühtegi öökülma pole meil endiselt olnud.

Et selline sügis siis

2011-10-09T16:42:00.000+03:00

Värviline sügis jääb siinkandis sel aastal vahele. Kuni tänaseni pole olnud ühtegi öökülma, mis puulehed kirjuks värviks. Küll aga on ohtrasti jagunud tormituuli, mis lehtpuid kõvasti rüüstanud on. Täiesti paljad on toomingad ja saared, mõni üksik lipendav leht on veel vahtratel ja kaskedel ning pärnade ladvadki on üpris kiilaspäiseks jäänud:

Linnuparved on teel

See-eest on veel küllaga õisi ja marju, mis värvi annavad

Terrassikastist said begooniad välja võetud ja kodumetsa kuuse-kadaka-männijütsid asemele. Kulu minimaalne, pole väga kahju, kui kevadeni vastu ei pea, nagunii vajab see metsaalune tõsist korrastamist.

Kaks imeilusat päeva olen lihtsalt mööda aeda ringi kakerdanud, oskamata midagi erilist teha. Istutada pole ammu enam midagi. Koristada kah mitte, aianänn sai juba eelmisel nädalal talvekorterisse ja äraõitsenud püsikupealseid korjasin eile kokku vaid ühe kärutäie. Rohida ehk leiaks midagi, aga esiteks on peenrad väga läbivettinud ja teiseks nagu väga ei viitsi ka. Vett aga on meil sel aastal tõsiselt liiga palju, eks kevadel näeb, mis neist tiigiservale istutatud taimedest järele jääb.

Varjud on pikad ka südapäeval

Toas oleks tegemist küll, aga lihtsalt veel ei raatsi toas olla, kui päike paistab...vastik pimeduse aeg on nagunii kohe tulekul.

Istutushooajale joon alla

2011-10-02T19:46:00.001+03:00

Ei tea, kes see küll oli, kes möödunud sügisel rääkis midagi teadusliku arendamise aastast... noh eks arendatud on ka muidugi ja ise arenetud ka, vähemalt on see olnud aasta, kus ma esmakordselt olen suutnud järjekindlalt kevadest sügiseni hankimis- ja istutuspäevikut pidada ja nüüdseks peaksid vähemalt selle aasta taimed olema eeskujulikult ka Exceli tabelisse kantud.
Igatahes näitavad need tabelid mingeid imelikult suuri numbreid...roosisortide koguarvuks on hetkel 218 ja jääb üle ainult loota, et nad ka ilusti talvituksid, lubatakse sama külma ja lumerohket talve kui eelmisel aastal. Püsikutest-puudest-põõsastest on sel aastal aeda kolinud 308 uut sorti ja erinevate sortide koguarvu aias ma tegelikult ei teagi, sest eelmistel aastatel pole mu "raamatupidamine" sugugi nii korras kui nüüd. Ja see asjade kaardistamine kipub alati viimasesse järjekorda jääma, s.t. enne tuleb lumi maha, kui selle tegevuse järjekord kätte jõuab.

Aga selle kaunitari nime leidsin oma pahna seest ikka üles, kirjuleheline virgiinia tonditupik (Physostegia virginiana variegata)

ja hirmlahedaid kanarbikke on viimasel ajal müügile ilmunud, kahju, et neid vist ületalve ei õnnestu pidada:

Hirmus tänulik olen M-le, kes on kaevanud kõik peenrad ja istutusaugu, pannud teed ja peenraservad ja üleüldse teinud ära nii meeletult suure töö, et ise ei oleks ma seda ka kümne aastaga vist ära teha jõudnud. Nagu kusagil juba öeldud, on asjalik mees majapidamises ikka tõsiselt väärt riistapuu.
Plaanid aastaks 2012 on kah täiesti olemas, annaks saatus vaid tervist...praegu tundub õnneks kõik korras olevat ja ka arst oli möödunud nädala korralise kontrolli ajal optimistlik.

Miks armastada roose..

2011-10-01T23:29:00.000+03:00

kasvõi sellepärast. et 1.oktoobril on nad ikka veel kaunid:

Aga on ka veel teisi imelisi õitsejaid, näiteks sel aastal esimest korda end täies ilus näitav konnatatar:

Mõnel põõsal varjutab lehtede ilu kõik muu, must leeder "Black Lace"

ja mõnel taimel on äraõitsenud õietutid vaat et ilusamadki kui õied, jõgi-ristirohi:

Roosid said täna kõik mullatud. Kuna muld kolis ise kärusse ja sõitis traktoriga kohale, oli minu roll lihtne. Püsikupeenrad said ka kaks traktorikärutäit sõnnikut.

Pojengidest, täiesti valel aastaajal

2011-09-28T20:24:00.001+03:00

Vanimad pojengid minu aias on vähemalt sama vanad kui mina, mulle tundub, et nad olid olemas juba siis, kui ma ise olin laps. Kasvasid tollase veranda akna all. Olen püüdnud netist infot leida, suure tõenäosusega on kolm neist vanad taluaiapojengid Rubra Plena, Rosea Plena ja Alba Plena - päris kindel ma siiski pole, sest mõnede pojengide õied näevad minutaolise botaanilise kretiini jaoks üsnagi üheülbalised välja. Nimetan neid siiski edaspidi nende nimedega.
2004.aastal tuli need pojengid oma vanast asukohast seoses maja kapitaalremondiga välja kaevata. Kuna sel ajal polnud aiandus kindlasti mu huvide esikümneski mitte, ei suutnud neile tükil ajal kohta välja mõelda. Vedelesid pea kuu aega koos mättaga keset õue. Lõpuks istutasin nad veel valesti maha ka, sest lollike oli kuskilt lugenud, et pojengile tuleb kaevata sügav auk. Lollike siis kaevaski sügava augu, istutas pojengid sinna põhja ja kuhjas hunniku mulda otsa :D. Vanad visa hingega lilled jäid siiski ellu ja mõned aastad hiljem hakkasid vapralt ka õitsema.

Tükil ajal arvasin, et pojeng ei ole minu lill. Esiteks, see roppsügava augu kaevamine meie kivisesse maasse polnud üldsegi lihtne. Teiseks tundus see ooteaeg istutamisest õitsemiseni hirmpikk olevat, roosidega oli hoopis hõlpsam, kevadel istutad ja juulis näed juba õisi.
Tundub, et aiandus õpetab muude heade asjade hulgas rahututele ja kärsitutele inimestele ka kannatlikkust. Igatahes hakkas vaikselt pojenge juurde siginema. Karl Rosenfeld, üks nimetu punane (müügis nimega pojeng, punane...). Eelmisel aastal Hansaplandist soetatud Coral Charm ja Bowl of Beauty. Sel aastal Muhedikult saadud kolm. Laatadelt üht-teist näppu jäänud. Ja korraga oli pojenge äkki palju ja mis just veel potis polnud, kasvasid vales kohas. Olen selle koha pealt Muhedikuga täiesti nõus, et pojengi koht ei ole segaistutuses, selleks on ta liiga võimas ja domineeriv tegelane.

Egas midagi. Kuigi pojengidele meeldiks kasvada lähimad sada aastat sama koha peal, tuli ümberistutamine siiski ette võtta. Venna tallist sai kottidega kõdusõnnikut toodud, pojengidele valitud kena plats kohas, kuhu ma aeda iialgi laienevat ei arvanud ja M kaevas hunniku auke. Pojengid said uue kodu. Pildistada seda pole mõtet, sest praegu on seal näha peamiselt märkimistokid.

Loo võiks iseenesest ju selleks aastaks lõpetatuks lugeda, kui ma paar nädalat tagasi poleks Selverist korvi kahmanud üht soome aiaajakirja ja pärast artiklite läbilappamist poleks liigselt reklaamidesse süvenenud, leides muu hulgas ka koha, mis müübki peamiselt pojenge ja natuke ka käpalisi. Kohale tormata poleks olnud mõtet, esiteks asub Taivassalo Helsinkist rohkem kui 200 km kaugusel, bensiinikulu ja laevapiletid oleksid moodustanud nii kopsaka summa, et see poleks iial end ära tasunud, pealegi olid neil põnevamad asjad selleks aastaks nagunii otsas, sügis ju. Kuigi ka allesjäänu oli üpris põnev ja hinnad puispojengidel ja Itoh-hübriididel pea kaks korda odavamad kui Eestis (kuigi jah, neil on olemas nii 7-eurone kui 146-eurone pojeng).
Nüüd siis ootan proovisaadetist, mis homme-ülehomme kullerpostiga saabuma peaks. Muu hulgas peaksid saabuma sellised imelised kaunitarid nagu Ewelina:

Cheddar Cold

Eden´s Parfume

Copper Kettle

ja eks siis saab jälle auke kaevata ning sõnnikupuudust meil teatavasti ei ole :D. Järgmisel kevadel siis näeb, milline pojengipõld välja nägema hakkab...
Ning veelkord sain kinnituse sellele, et aednikud on natuke ikka teistmoodi mõtlevad inimesed...kui sain eile hommikul kinnitusmeili, et pakk hakkas Lääne-Soomest Helsinki poole liikuma, pistsin kisama, et ma pole ju veel midagi maksnudki...vastuseks sain, et arve on pakis, kui kaup käes. kanna raha üle. Ja nii täiesti tundmatute inimeste vahel.

S***a kah ja muid saavutusi

2011-09-27T20:42:00.000+03:00

Et mis hunnik see on...

ega vastust võib juba pealkirjast mõistatada, tegemist on sulaselge varandusega ehk puhta hobusesõnnikuga (varandusega juba seetõttu, et viimati maksis 45-liitrine granuleeritud hobusesõnniku kott aiapoodides kusagil viie euro kanti ja ma isegi ei oska arvata, kui palju liitreid selles hunnikus on). Aga miks need liitrid keset meie sissesõiduteed on - eks ikka seepärast, et väiksemat autot kui selline, mis ei tahtnud ilma naabrite juurde minemata kaadrisse mahtuda, polnud vennal välja pakkuda.

No ja kuna selle 15 meetri pikkuse jurakaga sai meie õuel sõita ainult ühes suunas, siis sai ka kallutada ainult ühte kohta ja mida teha, kui sinna see sõnnikuhunnik lihtsalt ei mahtunud...õnneks on meil võimalik vähemalt teiselt poolt välja saada, muidu oleks vend koos rekkaga lihtsalt siia pidanud jääma.
Nüüdne seis on siis selline, et M viskab kottpimedas ja kaevurilambikesega sõnnikut, et hommikuks sissesõidutee puhtaks saada, aga vähemalt väetisemure on küll mitmeks aastaks murtud...

Aga ühe asja pooleldi valmissaamisega on hoobelda ka, juba eilsest õhtust, kaua tehtud, kaunikene, aga majaesine okaspuuala on nüüd siis lõpuks õigetes mõõtudes valmis. Kui nüüd natuke ajalukku minna, siis 2004.aastal nägi see koht välja sedasi:

Järgmised pildid leidsin 2007.a. maikuust

Pilt sellest kuu aja tagant, kuupäev 28.august, suur segadus pildil põõsa taha jäänud,

ja eile õhtul sai siis paika viimane kergkruusakott ja kogu see ca 100m2 suurune ala on nüüd katte all, pildid ei tulnud eilses hämaruses küll enam suuremad asjad

suur tükk taas enam-vähem korda ja hooldusvabaks saanud. Ja üleüldse, kui tekib tunne, et midagi ei jõua ja miski ei saa eales valmis, on päris hea, kui vahelduseks vanu pilte kõrvale panna on :). Teha on nüüd veel kahe kergkruusaala vaheline teeosa, aga sellega pole kiiret kuhugi ja ei juhtu ka midagi, kui see kevadeks jääb.

Sügise esimesed päevad

2011-09-25T19:31:00.000+03:00

Kalendrisügis on seega alanud. Juba mõned päevad. Tänane ilm oli küll imeline, soe, tuuletu, päikeseline. Päikesepoolsel majaküljel oli päris paras pluusiväel askeldada. Võttes arvesse, et terve eelmise nädala sadas vihma, suur tiik ajab üle ääre ja mul on tõsine mure, et niimoodi saan lahti enamusest oma kaldataimedest, mis just päris veetaimed ei ole. Varasematel aegadel olen sellist uputust näinud vaid kevadise lumesulamise ajal.
Kummaliselt käituvad ka taimed, näiteks hakkab õitsema bergeenia ja üsna mitu hostat.
Ära sai mullatud tasapisi 53 roosiühikut. Siis ei saanud otsa mitte viitsimine, vaid traktori käru rehv. Tuleb taas tööriistamarketit külastada. Hullem lugu on, et otsa hakkab saama ka muld ja tuleb kibekiiresti hakata enne talve uut hunnikut tekitama, muidu jäävad roosid tekita, hirmkalli kotimullaga ka ausalt öeldes ei raatsi mullata. Jääks natuke puudu, siis veel...
Rooside õienupud said tormis ja vihmas küll kõvasti kannatada, kuid osa õitseb reipalt edasi.

Lugesin kusagilt, et võõrasemad pidid kestma ainult suve keskpaigani...no meil siis on alles suve keskpaik. Ma olen tohutult niru pottide ja amplitega sekeldaja, ikka nad kipuvad meelest minema ja läbi kuivama, aga see võõrasemapotsik õitseb uhkelt aprilli viimastest päevadest saadik.

Saared ja hobukastan on lehed maha visanud. Ka kased näevad juba kaunus rääbakad välja. Vaher hakkab kollakaks tõmbuma, kuid suured pärnad sügisvärve veel ei näita.

Värvide vikerkaar

2011-09-18T20:55:00.000+03:00

Et kõik päris ausalt ära rääkida, alustasime eile Võhma Juurikale minekuga. Jõudsime kohale ka. Oli see üks äraütlemata armas üritus. Ei mingit suurt laadamöllu, parasjagu suurel platsil põnevaid taimi ja toredaid inimesi. Auto sai ka suhteliselt lähedale jätta, seega ei pidanud lillepotte ja mugulaid, higi otsa ees, pikka maad tassima. Teistpidi oli see muidugi väheke ohtlik ka, panid aga saagi autosse ja läksid uuele ringile, ikka ja jälle jäi midagi näppu.

Edasi viis teekond mitte põhja kodu poole, vaid hoopis lõuna poole. Sinna, kus tiikides ujub taevas ja alati mõni vikerkaar varuks on.

Mingi nõiavärk igatahes selle Muhedike aia ja majaga on, sest ajataju kaob seal jäljetult. Minnes korrutasime üksteisele pidevalt, et täna kauaks ei jää ja hakkame normaalsel ajal koju minema...lõppkokkuvõttes jõudsime koju ikka kella nelja paiku hommikul ja tule magamistoas kustutasin napilt enne viit. Täna oli väheke läbipekstud tunne küll, aga sellest hoolimata sai kogu kokkuhamsterdatud saak, mille nimekiri oli lõpuks poolteist A4 lehekülge pikk, ka maha istutatud, mitte ühtki taime ega mugulat pole ripakil. Ainukesena läksid pottidega "lasteaeda" hostad, millele mul sel aastal veel kohta ei ole.
Aega jäi isegi oma aia värvide ja õitsejate nautimiseks. Mu suurjärvistu on peale eelmise nädala paduvihmasid üleajamise äärel, aga roosa vesiroos õitseb vapralt edasi.

Säravaid värve annavad nii suvelilled

Ja ka osa püsikuid on alles oma tõelist ilu näitamas. Õitsemist alustab alles krüsanteem

ja see eelmiselt aastal Sarastrost saadud taim, mille nimetuse kohal on mul hetkel mäluauk, on üks fantastiline sügisene õitseja, kes alles alustab:

Neid tegelasi ma ka hetkel ei viitsi aiapäevikust otsida...

Ussitatar õitseb juba juulist saadik

Puhkenud on viltuse kilpkonnalille esimesed õied

Hortensia "Vanilla Fraise", mis puhkes õrnroosana, on nüüd suisa punane

Sügislille puhmikuid on terve õu täis

Raitaster, rohkem kui meetrikõrgune põõsas, kuid õis tilluke ja õrn. Kuid neid on tulemas palju.

Männas-neiusilm on ka üks pikaajaline õitseja

ja puhkeda jõudis ka üks rosaariumi kaunimaid uustulnukaid, "Modern Art"

Nüüd aga lähen varakult magama, eelmine poolik öö paneb haigutama.

Mõõõõnus...

2011-09-11T20:51:00.000+03:00

oli tänane päev, sellest hoolimata, et maa lirtsus ikka veel eile maha sadanud veeuputusest. Täna see-eest suutis isegi nädal aega õues tuuldunud pesu lõpuks ära kuivada. Päike oli lausa südasuviselt kuum ja kuigi varjus vaid kuusteist kraadi, sai tegelikult terve päeva lühikeste varrukatega pluusis ringi kolatud. Lihtsalt mõnulesin, nokkisin natuke siit ja sealt, koristasin terrassi, istutasin maha kõik tulbisibulad, pesin uue laari pesu, lugesin terrassil lebotades läbi kõik lugemata (aia)ajakirjad, nii vene- kui inglisekeelsed. Imetlesin roose, sest mõned uustulnukad on alles nüüd korralikult õitsema hakanud.
Flaming Peace

Guna

Rugelda

Vahepeal sai sujuvalt ka neli kärutäit akakapsast künkanõlvale transporditud, las laiutab seal. Peenardesse sai natuke ruumi juurde.
Õhtupoolikul otsustas M seenele minna. Kuna ta teab mu sügavat vastikust igasuguse koriluse vastu, siis ta isegi ei hakanud mind kaasa kutsuma. Võttis hoopis koera kaasa. Selgus, et koer ei arva korilusest sugugi rohkem kui mina, sest poole tunni pärast avastasin õuelt rahulikult põõnutava peni, mees aga oli endiselt metsas. Igaks juhuks helistasin ja ütlesin, et ärgu koera otsima hakaku, see ammu kodus koti peal...
Seente puhastamine ja kupatamine jäi siiski mulle, õnneks neid ei olnud väga palju ja mulle meeldib männiriisikate lõhn, samuti on need pea ainukesed seened, mida ma väikeses koguses nõus sööma olen.

Õue peal aga kasvavad meil hoopis sellised seened, mis sugugi mitte isu ei ärata:

Seentepuhastamise kõrvalt keerasin kokku ühe üsnagi iseäralise õunakoogi, tavapärastest oli lihtsalt kõriauguni, surfasin netis ja kokaraamatutes ja panin mitmest retseptist midagi kokku, nüüd tuleb see ka kirja panna, sest tulemus sai üllatavalt hea, koogisõber ainult mõmises mõnust ja isegi mina ise sõin terve tüki:
50 grammi võid
100 ml suhkrut
3 muna
5 spl mett
600 g 5% kohupiimapastat
150 ml mannat
2 tl küpsetuspulbrit
5 suurt õuna (suveõunad, nime ei tea, meie praegused õunapuud on kõik nimetud ja kasvavad kusagil võsas, kuhu kunagi on õunasüda visatud)
Küpsetada 180 kraadi juures 60 minutit.
Kui ma tainast kausist vormi kallasin, olid küll hetkeks kahtlused kallal, sest segu oli vedel nagu supp. Aga küpses ikka koogiks.

Käidud ja nähtud

2011-09-10T09:34:00.000+03:00

Koduõue tegemiste ja tiheda palgatöö kõrval on vahel ikka ka mujale jõutud.
Laupäevane päev möödus Tallinna Botaanikaaias, kohas, kuhu ma jälle vist kaks aastat pole jõudnud. Asub teatavasti teisel pool pealinna, sõitmine võtab kole kaua aega, vaba aega nagunii vähe jnejnejne. Ega poleks jõudnudki, kui roosiklubi oma sügisüritust seal korraldanud poleks. Mina kui roosiklubi värske liige ka kutsutud. Oli päris tore, sest üks asi on omapäid Botaanikaaias hulkuda, teine asi aga giidiga ekskursioon. Uusi kasvuhooneid tutvustas meile üks kena daam, kelle nime ma juba ei mäleta, aga väga huvitav oli

...avamaaväljapanekutel kõndis kaasas Olev Abner ja rosaariumis võttis meid käekõrvale juba rosaariumi hing ja ema Else Liventaal. Oli põnev ja huvitav päev, peale piknikku räägiti rooside haigustest ja rooside ettevalmistamisest talveks...mul oli pidevalt tunne, et küll oli hea loll olla, ma pole kunagi roosidega nii palju vaeva näinud. Aga eks suur esindusaed on ka midagi muud kui minu nurgatagune elamine, kus äraõitsenud õied ja natuke tahmlaiksust kedagi ei sega. Hulganisti infot sai eesti rooside kohta, mille kohta on netist väga vähe leida. Rein Joost soovitas Vello Veski raamatut, aga see on välja antud aastal 1972 ja ma isegi ei oska seda kusagilt otsida...ja peale seda on ka aeg edasi läinud. Igatahes oli üks äraütlemata tore ja huvitav päev, isegi ilmataat soosis meid, sest vihma hakkas alles vastu õhtut sadama.

Kolmapäeval oli tööasjus vaja sõita Pärnusse ja kui asjad aetud, jäi natuke aega ka sealkandi taimemüükide ülevaatamiseks. Esimesena sai pilk peale heidetud Neeva aiale. Valik oli sealgi muidugi sügisene, aga kaasa sai tiibeti priimula, ühe põnevat värvi idamaguna, kõrreliselehise iirise (iris graminea) ja näppu jäi ka üks imelik roos, mida peaks asjatundjatele näitama, müüdi teda rosa chinensis viridiflora nime all ja üldiselt nägi ka väga viridiflora moodi välja, ainult õied olid roosad, need viridiflorad, mida ma seni näinud olen, on olnud roheliste õitega. Leidsin ka otsitud aedhortensia Pinky Winky.
Koduteel astusime läbi Halingal asuvast Viivi Lepiku aiast,

aed oli noor, aga palju tööd tehtud. Kaasa sain mõned siberi iirised, soo-iirise (Iris spuria), kõrreliselehise iirise (Iris graminea) , kuriili kobarpea (Ligularia hodsonii). Ning heale sõbrale kompass-vaigulille.
Pagasiruum just täis ei saanud, aga hea meel oli ostetud üle küll.
Eile õhtul sai kogu saak ka maha istutatud, nii et täna on vaim valmis muudeks asjadeks. Ja istutamist vajavad veel vahepeal hamsterdatud tulbid, nartsissid ja püvililled.

Tähtaegselt valmis

2011-09-04T21:17:00.001+03:00

Mõnikord on päris hea, kui enesele lisaks plaanidele ka mõni tähtaeg paika panna. Et näiteks idakülg peaks nädalaga valmis saama. Mu vanavanaema oleks eelmise nädala ilma kohta öelnud, et oli teine nagu tite tagumik, iga natukese aja tagant sadas midagi märga alla ja asjad ei edenenud üldse mitte kiiresti. Aga täna ta lõpuks siiski enam-vähem valmis sai. Selles mõttes enam-vähem, et taimedele on seal veel ohtrasti ruumi, paika jäid peenras olnud vanad olijad, juurde kolisid mujal kitsaks jäänud kohtadest helmikpöörised, astilbed ja ageratina "Chocolate". Ja kahe tee ühenduskohta tuleb betooni valada. Mismoodi see koht veel nädal aega tagasi välja nägi, näeb eelmise postituse kuuendalt ja seitsmendalt pildilt. Tänase seisuga on pildid sellised.
Sellist pilti näeb aia poole tulija:

Selline avaneb maja nurgal asuvast väravakaarest tagasi vaadates

Sellest aspektist metsaserval näevad me maja küll peamiselt kitsed ja rebased, aga miks neile ei võiks kena pilt avaneda. Vastu valgust tehtud pilt on natuke liiga tume, aga ma ei viitsi pilditöötlusega mängida.

Ja lõpuks vaade ülevalt rõdult, must riba killustiku ümber ei ole peenar, vaid sinna on külvatud juba muruseeme,seal oli pinnast natuke tõsta vaja.

Mind kiita ei ole mõtet, minu roll oli planeerimine, taimede ostmine, istutamine ja kangaga katmine. Kõik suured ja rasked tööd tegi ära mu ülitubli abimees. Ehk nagu vanarahvas ütlevat, üks asjalik meesterahvas on majapidamises hädatarvilik riistapuu :)

Valmis ja pooleli

2011-08-28T16:12:00.001+03:00

Peab muidugi tõdema, et pooleli on rohkem kui valmis ja ega päris valmis ei saa aed nagunii mitte kunagi, sest mõtted ja kujutelmad muutuvad kogu aeg. Miskipärast tuleb juurde uusi taimi, kellele tuleb koht tekitada ja tihtigi on nii, et enne, kui midagi ära tegema saab hakata, tuleb ära teha midagi muud. Praeguseks olen küll paika pannud printsiibi, et kõik uued ja hullud ideed (mida on juba päris mitu) jäävad järgmisesse aastasse ja sel aastal tuleb ära lõpetada pooleliolevad projektid. Vähemalt enne lume tulekut.
Midagi võib siiski ka valmisolevaks lugeda, aia lõunapoolset osa näiteks, sel aastal ma seal enam midagi muuta ei kavatse.

Põhjapool tundub ülalt rõdult võetud fotol ka päris ontlik välja nägevat,

aga see mulje on petlik, sest paremal pool laiub pargirooside ja kuldvihma vahel hetkel paras songermaa, kust sai välja kaevatud pojengid ja paar liiga varju jäänud põõsasroosi. Nüüd läheb kogu see ala kergkruusa alla ja uuesti teha tuleb ka peenraserv. Samuti läheb heleda killustiku alla kahe kergkruusaala vaheline kitsas teeriba. Siis peaks majaesine ka enam-vähem hooldusvaba olema, muruniitmine välja arvatud.
Idakülje projektist on valmis umbes neli viiendikku, sel aastal on tehtud tee, püsikupeenra laiendus, kruusaala hortensiatele ja istutatud portsjon põõsaid.

Tegemata on veel jupike teed ja põõsaste vahed katta ja killustikuga vormistada. Selle saab ehk algaval nädalal valmis.
Läänekülg on paraku hetkel nii pillapalla, et ma ei tahtnud seda isegi pildistada mitte.
Ja ka tiigiümbrus edeneb vaevaliselt, sest üsnagi nurgataguse kohana kipub pidevalt jääma tööde viimasesse järjekorda, koha on küll leidnud juba kümned püsikud ja vesiroosid õitsevad, ümbruse korrastamine aga venib.

Sest aiatööde pärast ei saa ju ometigi muid toredaid asju tegemata jätta nagu mitmeid aiaüritusi, sõpradega lobisemist ja niisama mõnulemist hommikukohvi ja pannkookidega päikesepaistes.

Kassipõetamise abc ja tsutt muud ka

2011-08-26T11:03:00.000+03:00

Ma pole kunagi salanud, et hingelt olen ma koerainimene ja saan nendega oluliselt paremini hakkama kui kassidega. Maamajas on kass aga hädatarvilik kaaslane, hoiab hiiremajanduse vaos ja noh, eks üheksa kooselatud aastaga on mu punase kasukaga bandiit üsnagi armsaks saanud. Seetõttu tegi päris murelikuks, kui juuli algul tal abaluude vahelt kummalise muhu avastasin. Algul siiski väga ei pabistanud, kuigi Käpik ei ole juba kaheksandast elukuust saadik enam eriti kõuts, satub ta siiski ilmlõpmata naabrikassidega territoriaalsetesse kakelungidesse ja küll on tal kõrv lõhki, küll turi puruks. Kuid see vastik muhk hakkas ühe suurenema ning kui üleeile lõpuks Maksi loomakliinikusse jõudsime, oli jutt lühike, kass kohe operatsioonilauale ja eks siis labor pärast vaatab, millega tegemist.
Hommikul jätsin siis eluka kliinikusse ja õhtul peale tööd sain korralikult transpordipuuri pakitud kassi veerandärkvelolekus tagasi. Koos rohtude ja õpetussõnadega, et kassi ei tohiks nüüd kümme päeva õue lasta, haava ei tohi lasta kratsida ja iga päev peab andma kaks korda päevas antibiootikume ja kolm päeva ka valuvaigisteid.
Koju jõudes oli esimene asi lahendada haavakratsimise probleem, s.t. muuta see võimatuks, sest kassile juba midagi selgeks ei tee. Õnneks oli kass narkoosist veel nii johmas, et eriti vastu ei hakanud, kui ma talle vanade stretchteksade säärest vesti disainisin ja selga toppisin. Kõlban kassiriiete disaineriks küll :)

Edasi enam nii lihtsalt ei läinud. Maamajas, kus aknad on pea kevadest sügiseni vahetpidamata avatud, kassi toas hoida on üsnagi võimatu. Nii kasutaski sauna eesruumi suletud ja seal juba piisavalt toibunud kaabakas mu hetkelist tähelepanematust, vihises mu jalgade vahelt läbi ja läinud ta oligi. Ilmus rahuloleva näoga välja alles järgmisel hommikul ja nõudis süüa.
Lisaks söögile aga tuli anda ka ravimeid, nõelata süstlast suhu 1ml antibiootikume ja teine süstlatäis valuvaigisteid. Esimest korda üritasin seda üksinda teha ja pole päris kindel, kui palju sellest vedelikust sattus kassi sisemusse ja palju riietele ja seintele, Peale põhjalikku puristamist väänas mu Inglise Patsient end käest lahti ja lendas sellise kiirusega teisele korrusele, et mul jäi üle ainult diagnoosida, et valuvaigistit ta ilmselt ei vaja...
Teine kord üritasime kassile rohtu anda kahekesi, mina hoidsin rabelevat patsienti kinni ja M suskas talle kiiresti rohtu suhu, pärale jõudis seekord juba rohkem ravimit, aga mu vasak käsivars vajas peale seda kolme plaastrit.
Nüüd kuuluvad kassipõetamise standardvarustusse mu kõige paksem hommikumantel ja Inglismaalt toodud küünarnukkideni ulatuvad nahast roosihoolduskindad. Käsivarred hakkavad juba paranema ja enamik ravimit on sisestatud kassi, mitte seinale või põrandale. Vest püsib ka kassil seljas, nii et haavaga peaks hooletu olema, ära võtta seda ei julge, sest tagasi saamiseks tuleks ilmselt kass uuesti narkoosi alla panna.

Aiandusest aga ka. Esmaspäeval sain kätte Kähri saadetud kaheksa kolmiklille ehk trilliumi ja peab tunnistama, et loomaarsti käekirjast sain ma paremini aru...peab vist ikka meili saatma ja küsima, mida paganat ta mulle saatis, isegi taimenimede andmebaasist polnud abi, seal on erinevaid trilliume nii palju.
Ja kes arvas, et rooside aeg on läbi...enamik neist uut tõsist lainet alles alustavad: (ülalt alla Malicorne, The Fairy, John Clare ja Intrigue)

SealtNurgast ja siitnurgast

2011-08-20T22:14:00.001+03:00

Niisiis, järjekordne pikendatud nädalavahetus (mind ei ole üle viidud lühendatud töönädalale, lihtsalt püüan oma tööloldud puhkusepäevi tagasi saada) algas sõiduga Nurga aianduspäevadele. Rahvast oli seal juba reede hommikul meeletult, taimevalik aga minu meelest väiksem kui eelmisel aastal (või on mu enda nõudmised ja ootused aasta-aastalt suuremad...). Lätlased olid esindatud vaid ühe firmaga, PukuLauki, nende koduleheküljel on valik küll väga suur, aga kaasas oli neil suhteliselt vähe asju. Endale nihveldasin ühe tumelilla delfiiniumi ja oranzi siilikübara Sundown.
Poolakadki olid kohal, aga nende valikus peamiselt lehtpuud ja põõsad, mis sel korral mu huviobjektiks eriti polnud. Pealegi oli sealse müügimehega väga raske suhelda, ei osanud ta õieti vene ega inglise keelt ja küsimustele ühe või teise taime külmakindluse kohta kehitas vaid õlgu. Sealt sai siiski pagasiruumi üks Hortensia macrophylla variegata, ehk kirjulehine, aga kindluse mõttes kolin selle siiski talveks tuppa.
Meeldivaks üllatuseks oli Lepiku-Mardi aiandustalu, sinna kavatsen kindlasti kord ka kohale minna, pole väga kaugel ka. Seemneks said kaasa kompass-vaigulill (Silphium lacinatum) ja tervelehine vaigulill (Silphium intyrifolium).
Läti roosimüüjad aga kahjuks ei olnudki kohale ilmunud. Sellest oli kahju.
Nurga enda valikust sain kaasa südaja araalia ja viltja printsessipuu.
Siis aga tuli hakata kodu poole sõitma, sest ootas austav külaskäik. Eesti roosikasvatuse üks suurkujusid, keda ma sügavalt austan ja hindan, härra Rein Joost isiklikult helistas mulle hommikul ja soovis tulla mu aeda vaatama. No peale seda külaskäiku oli mu ninaotsakene kohe ikka nii püsti, et hea, et meiekandis vihma ei sadanud, see oleks võinud eluohtlikuks kujuneda, kõik oleks ninast sisse sadanud...Kiita said nii mu roosikollektsioon, aed (tõeline Ilu Aed pidi olema) ja kiita ja kallistada sain ma ise ka. Ma ei häbene üldse tunnistada, et olin täiesti kõrvust tõstetud. Kingituseks sain kaks roosi ja vist mitmeks päevaks hea tuju.
Ahjaa, eksperdi abiga sai ära määratud ka minu ülimalt invasiivne pargiroos, mida ma kõigile tuttavatele olen usinalt pähe määrinud (ja üritan ka edaspidi määrida, sest mul on jälle mitu ruutmeetrit ülearu...). Sordinimi on "Minette", põhjamaades tuntud ka kui "Nordisk Rose" ja Eestis rahvasuus ka Paruniroosina, sest levis omal ajal taludesse mõisaaedadest. Aretaja ja aasta teadmata, kuid tegemist on väga vana gallica roosiga.
Aia tõeline staar aga hetkel ei kuulu üldse rooside sekka, see on karvase hortensia õis diameetriga 30 cm:

ja nii vilju täis vana paradiisiõunapuud pole ma ka varem näinud, kahju, et nende viljadega suurt midagi teha pole, nõudlus puudub...

Täna aga sai käidud Vanamõisa laadal, taimi seal küll pea polnudki, mõned põnevad liiliasibulad said kotti, see-eest nägi palju ilusat käsitööd ja sai palju põnevaid ideid (kui saaks kusagilt ka aega nende teokstegemiseks). õhtul said eileostetud püsikud maasse, siis saun, ritsikate sirin terrassil sametpimedas augustiõhtus blogimise taustaks... elu on ilus.

Pikk nädalavahetus

2011-08-14T20:00:00.000+03:00

Suvi on tagasi ja see teeb headmeelt, sest vahepeal tundus sügis juba liigagi vara võimust võtvat. Neljapäeva hommikul oli väljas ainult 9 kraadi sooja ja hommikukohv terrassil tuli külma tõttu ära jätta. Sellegipoolest sai otsustatud reedel lõpuks ära käia Põltsamaa Roosiaias. Ei kahetse küll, elamus oli suurepärane sandist ilmast hoolimata. Pilte sellest reisist kahjuks pakkuda ei ole, sest esiteks tibutas vihma ja teiseks oli samal ajal aias laulatus ja pulmakülalised jalutasid ringi, üldvaateid ei saanud võtta, sest võõraste pulmaliste pildilepüüdmine ei tundunud eriti kombekas olevat.
Imekauneid roose oli muidugi tuhandeid, aga sügavaima mulje jättis hoopis nende kibuvitste ehk vanade pargirooside kollektsioon, järgmisel aastal tahan sinna kindlasti sattuda ajal, kui need kolme-nelja meetri kõrgused "roosipuud" õitsevad. Küsisin, kas neid müügiks ka tehakse. Tellimisel pidi tehtama. Ma siis hakkan kohe varsti tellima :).
Tahtsime edasi minna Ruskaverre Raja tallu, kus kodulehekülje järgi tundub üsnagi huvitav püsikuvalik olevat, kuid sealne perenaine ütles telefonis, et aeg kuidagi ei sobi, nad parasjagu Hauka laadale startimas. Palus tellimuse meilile panna, et kui nad Luige Sügislaadale tulevad ja neid taimi veel on, võtab kaasa. Seega keerasime otsa kodu poole ja nagu arvata, pagasiruum paksult roose täis.
Mäo kandis röögatasin roolisolijale, et hei, tee ääres on taimemüük. Oligi, Elise Aed. Sealt jäid näppu mõned püsikud ja paar okaspuud.
Kõige lõpuks jõudsime tund enne sulgemist Hansaplanti. Sealt sai muudega võrreldes päris vähe ostetud, taimedest vaid üks siberi iiris. See-eest mitu pakki tulbisibulaid, mustad ja sinised tulbid on mu absoluutsed lemmikud ja neid oli seal kohe mitu sorti.
Eilne ja tänane päev kulusid seega istutamisele. Roosid, pojengid (Nii Sügavatesse Aukudesse pole siin veel eales pojenge istutatud), püsikud, okaspuud. Vahepeal jõudsin veel mahakukkunud õuntest viis liitrit smuutit pressida, kooki küpsetada, leiba küpsetada, pole vist imet midagi, et nüüd on tunne, et läheks heameelega töö juurde selga puhkama :).
***
ja siis ma meenutasin, kuidas Muhedik mulle paar kuud tagasi muhedalt meelde tuletas, kuidas ma teatasin, et minust ei saa iialgi kollektsionääri...nüüd tuleb tõdeda, et just nimelt kollektsionäär minust saanud ongi., Tänase seisuga on aias 210 sorti roose, üle 70 sordi hostasid ja tuhatkond muud puud-põõsast ja püsikut...ja ega isu seepärast veel otsa pole saanud. Õnneks ruumipuudus mind veel niipea kollitama ei kipu. Ajapuudus küll, aga küll jõuab ja õnneks on viimasel ajal olnud ka abilisi võimalik leida.

Karla küla aiad

2011-08-08T22:07:00.000+03:00

Kui aus olla, siis elulõngad ei ole mu lemmikud ja endale pole neid soetanud. Aga eelmisel nädalal potsatas meilikasti kutse Roogoja talu aiapäevale, siis mõtlesime, et miks ka mitte end natuke tuulutada ja vaadata, mis teised teevad. Seda enam, et avatud pidid olema ka läheduses asuvad aiatalud-puukoolid.
Esimene peatus oligi siis Karla külas Roogojal perekond Kivistike aias. Elulõngad olid uhked ja suures valikus, ahvatlusi siiski ei tekkinud.

Küll jäi kaunis kõhnukeseks jäänud roosivalikust siiski paar tükki näppu ja eesti aretiste osas järgmiseks kevadeks tellimus sisse antud. Hea ideena jäi meelde hoopis maakivist tehtud purskkaev.
Edasi võtsime suuna Sadevälja aiandustallu. Talu oli ilus, kaunilt kujundatud suure kollektsioonaiaga.

Müügis nii mõnedki huvitavad püsikud, mis peamiselt tundusid küll Läti päritolu olevat, näpuotsaga puid-põõsaid ka. Südametäiega avastasin hiljem, et nende müüginimekirjas on ka saagjas hortensia, kuigi ma müügiplatsilt seda küll ei leidnud. Nüüd on hilja küsida ka, niipea sinnakanti asja pole. Paar põõsast-püsikut sai ikka pagasiruumi ka.
Järgmiseks peatuseks Karla külas sai Tõnis Tenso puukool. Kahjuks ei tundu neil kodulehekülge olevat ja tõesti kahjuks. Sest niisugust valikut põõsaid pole ma Eestis küll mitte kusagil näinud. Samas peab kahjatsusega tõdema, et müügiplats sadade, kui mitte tuhandete põõsastega laius küll peaaegu silmapiiri taha ja hinnad olid ka kuuldavasti soodsad, samas polnud võimalik leida mitte mingisugust infot ei taimede ega hindade kohta. Peremees pakkus küll lahkesti, et kui miski huvitab, küsigu, aga oskab siis klient kõigi nende roheliste põõsaste kohta midagi küsida...ühe huvitava roosalehelise jaapani enela ma sealt välja õngitsesin, aga muud ei osanud küll midagi vaadata. Klassikaline näide ettevõtmisest, kus kaup on küll hea, aga turundus täiesti olematu.

Peale maitsvat pealelõunasööki Kose-Ristil Tarekese kõrtsis võtsime suuna teisele poole Tartu maanteed juba vanasse tuttavasse kohta Võlle külas, kus sai siis veel roosivaru täiendatud nii mõnegi suhteliselt haruldase tegelasega. Õhtuks oli tuju päris hea, kuigi istutada ei jõudnud, enne keerati taevakraanid terveks ööks lahti. Aga teatavasti ongi märga mulda parem istutada, eks.
Ning õhtupimeduses ja vihmatrummeldamises tekkis veel mõtteid. Et selleks, et imekauneid aedu näha, ei pea ju ometigi alati Inglismaale sõitma, pole need eestlased sugugi vähem "peast aednikud" kui inglismannid ja mõned imekaunid aiad on siinsamas nurga taga. Ainult et info nendest levib kas suust suhu, mõne aiakirjaartikli kaudu...või ei levi üldse. Patoloogilise süstematiseerijana mõtlesin kohe Eesti iluaedade andmebaasile, kus oleks kirjas, mis aed, kus aed, kas on külastajatele avatud, kas on tasuline, kuidas omanikuga kontakti saaks, mida seal aias vaadata oleks, kas lapsed ja koerad on lubatud (ärge naerge midagi, ma Inglismaal nägin korduvalt väravatel hinnakirja, et nt. täiskasvanu 6 naela, seeniorid ja lapsed 4 naela, koer 1 nael)...inglastel on oma aiaseltside kaudu sellised andmebaasid olemas. Ja otse loomulikult peaks selline andmebaas olema nii aiaomanikele kui külastajatele vähemalt veebiversioonis tasuta...kui seda just paberil välja anda, tekib muidugi mingi hind trükikulude katteks.
Hakka või talvekuudel ise tegema...ainult et kuskohast infot saaks :(

Hortensiate pidu on alanud

2011-08-06T14:12:00.001+03:00

Ausalt tunnistades pidasin ma hortensiat tükk aega toataimeks ja ega nad mulle väga ei meeldinud. Alles Inglismaal avastasin, kui imekaunid nad tegelikult on. Selliseid inimesekõrguseid õielaviine, nagu sel paar nädalat tagasi Stourheadis tehtud pildil, meil kahjuks olema ei saa, sest pildilolev suurelehine hortensia (Hydrangea macrophylla) tahab Eestis talveks tuppatassimist ja seetõttu minu aias teda ei ole. Olevat mõnel fännil isegi meetrikõrgusena, kahjuks ei oska soovitada, kus seda näha saaks.

Küll aga olen enese jaoks avastanud külmakindlad hortensiad, nagu aedhortensia (Hortensia paniculata), puishortensia (H.arborescens), roniv hortensia (H.anomala), karvane hortensia (H.aspera) ja tammelehine hortensia (H.quercifolia). Hirmus tahtmine oleks katsetada ka saagja hortensiaga (H.serrata), mille sinise-valgekirjud õied on vastupandamatud, aga selle ületalvepidamises pole ma sugugi kindel. Kui kätte kusagilt saan, proovin sellegipoolest.
Hortensiad on võluvad eelkõige oma pika ja hilise õitsemisaja poolest - kui muud põõsad on ammu lõpetanud, siis nemad augusti alguses alles alustavad ja kestab seda õieilu praktiliselt külmadeni välja.
Puishortensia Annabelle on mu aias juba vana olija ja minu meelest lähevad ta kreemvalged õisikud iga aastaga lopsakamaks, sel aastal enamus õisi läbimõõduga üle 30 cm.

Aedhortensiad:
Vanilla Fraise:

Limelight:

Phantom:

Selle tegelase nime ma hetkel ei leia...

Tõsiselt hea meel on selle üle, et kaks talve aias olnud karvane hortensia hakkab esimest korda õitsema:

Ronivast hortensiast ja tammelehisest hortensiast kahjuks pilte pakkuda ei ole. Esimesega juhtus äpardus, tagurdasin talle traktoriga otsa ja suur jupp murdus ära, on elus ja kosub, aga sel aastal ei õitse. Eelmisel aastal Nurgalt ostetud tammelehine aga ilmselt on õitsemiseks veel liiga nooruke.
Ostunimekirjas on kindlalt aedhortensiad Tardiva, Pinky Winky, Pee Gee, Vanilla Strawberry. No ja siis see va saagjas. Sest hilisügiseseid õitsejaid pole kunagi liiast.
***
Lisatud: oleks pisut botaanikaabi vaja :D. Eksämm saatis sellised tegelased, püsik, taimed pea 2m pikad, lõikasin õied enne istutamist vaasi, pidavat olema ka hea lõikelill. Taime nime ta ei teadnud mulle öelda, mina ka ei tea. Ehk oskab keegi aidata.

Loivamine

2011-08-05T15:23:00.001+03:00

Köögikata kirjutas just oma blogis, et keegi võiks talle vaba aega müüa. Mina jõudsin just järeldusele, et aega saab tegelikult osta, sel ajal kui mina Soomes nõupidamisel istusin, said peenrad umbrohust puhtaks, koristus maja ära ja praegugi kostab juba mitmendat tundi murutraktori jorramist. Aga mida kohe kuidagi osta ei saa, on energia, millega tekkinud vaba aega ära kasutada. Ise olen terve tänase päeva ainult ringi loivanud, terrassil lugenud ja avanevaid vaateid nautinud:

Aga selliseid akudelaadimise päevi on ka vaja. Vaarikad ja mustsõstrad jäidki enamuses lindudele. Puude all on esimesed mahakukkunud õunad. M ema oli autosse toppinud hunniku keedetud peeti, mis tuleb ilmselt komposti saata, sest äädikaga tehtud asju ma ei söö ja mingil muul kujul seda asja säilitada ka ei oska...kuidas küll teha inimesele selgeks, et ärgu saatku toitu, mulle ei meeldi toitu ära visata, aga sellega pole ka muud teha...
A peale mitmepäevast äraolekut on kodus kuidagi eriliselt nauditav olla.

Juulikuu viimane päev

2011-07-31T19:19:00.000+03:00

ja ühtlasi viimane puhkusepäev. Kas peaks mainima, et mõte tööleminekust ei tekita erilist entusiasmi? Õigemini töötada ju võiks, aga suvel võiks teha seda kodus terrassil. Ainult et mu ülemusele see mõte ei meeldi.
Tänaseks lõppes õnneks ka kolm päeva kestnud paduvihm, mis aias nii mõnedki taimed maatasa peksis ja tekitas ühe plaanivälise projekti, nii hakkas M maja ette drenaazi rajama, sest muidu vajus majaesisel jalg pea pahkluuni porisse. Tore väikeste poiste töö ju, kraavikest kaevata ja künkast alla vulisevat vett imetleda :).
Ise aga istutasin - maa põhjalikult märjaks kastetud, seega parim aeg. Alustasin toataimedega, pottidesse laialijagamist nõudis havisaba, selle jõmpsmannid kolivad töö juurde aknalauale, kabinetis mulle sobivadki ainult sukulendid ja kaktused, sest kastmine ei tule seal miskipärast meelde. Siis korjasin aia pealt kokku kõik imelikes kohtades kasvavad siberi iirised ja istutasin nad tiigi juurde. Tiigi teises, varjulisemas servas, leidis koha ka naabrinaiselt saadud hiiglaslik hobukastanilehine rodgersia.Panin uuesti maha peenarde noorendamise käigus välja ilmunud tontteabmillised tulbisibulad. Maadlesin natuke umbrohuga, aga seda tööd siin ikka jatkuks...
Päevaliiliad hakkasid õitsema. Vanad olijad, aias lausa umbrohuna paljunev ruuge päevaliilia tunneb end kohati nii hästi, et õisikud on mu silmade kõrgusel:

Vanadest olijatest rõõmustab silma Aten, mille puhul meeldivad mulle nii värv kui ülipikk õitsemisaeg, üksikuid õisi on olnud oktoobriski.

Eelmise aasta tulijatest õitsevad neli sorti: Anahita, Lilian Wirick ja veel kaks, mille silti mul esimese hooga ei õnnestunud tuvastada, abi on teretulnud ;).

no ja siis veel ristirohud, nii kanepilehine kui jõgi-ristirohi, perovskiad, monardad, käokingad, hostad, roosid jnejnejne. Alustamas on ka floksid - kuigi Savisaarelt ostetud Blue Paradise on miskipärast roosa :(. Paljudest asjadest paraku praegu pilti teha ei kannata, on teised nii lausvihmast läbi ligunenud, et toibuvad alles.

Müdistab, ladistab, lirtsub

2011-07-29T17:05:00.002+03:00

Viimase puhkusenädala kavatsesin üldiselt pühendada aiategemistele, aga nagu tavaliselt, inimene tahab, saatus tahab midagi muud. Pühapäeva öösel lennukilt kojujõudnuna läksid nii esmaspäev kui teisipäev täispikkade tööpäevadena palgatööl, kolmapäeval oli varjus 28 kraadi ja põhiliselt lõõtsutasin terrassil reisi- ja pealekuhjunud tööväsimust välja. Kolmapäeva õhtul otsustasin viimast korda sel suvel roose väetada, ja kuna kasta ei viitsinud, tellisin vihma. Taevas läks sellepeale säherdust nägu (ja see on õhtune vaade ida poole)

ning sellest ajast on ka sadanud, vaid väikeseid vahesid pidades. Müdistanud ja välku löönud ka, aga mitte väga lähedal, lähim äike läks mööda kusagil viie kilomeetri kauguselt. Tänagi podiseb taevakatel pahaselt, ja vihmapauside ajal olen vaid natuke rohida saanud, sest kui püsikupeenras juba vaarikad ja noored kased kasvavad, on rohimise paus ilmselgelt liiga pikaks veninud...kevadel asjalikku tööd teinud noored rohijad pole paraku rohkem nägu näidanud, kord puhkus, kord ilm paha, kord auto katki. Ise olen majalähedased roosipeenrad suutnud korras hoida, et terrassilt kole vaadata ei oleks, aga kaugemal valitseb kaos ja umbrohi kasvab selles niiskuses lausa silmnähtava kiirusega.
Aga kui vihm midagi õue peal teha ei lase, on terrassil õnneks katus peal ja elektripistikud seinas, sai natuke pilte korrastatud. Eelmise nädala Germalo kultuurireis Walesi ja Cornwalli osutus kokkuvõttes osaliselt ka aiareisiks, kolme aia (meie mõistes küll pigem pargi) pildid said ka Nagisse üles pandud: Stourhead, Portmeirion ja Blenheim, kõik kolm maailma kultuuriväärtuste nimestikku kantud ja ausalt öeldes vaatamist väärt, ise palun ette vabandust, et näiteks Stourheadi pildid on vägagi udused, sest kahel esimesel päeval sadas pea vahetpidamata ja pildid üsna hallid ja pildistaja ise ka õhtuks läbi ligunenud, nii et mul hakkab juba vihmast ausalt öeldes kõrini saama. Tellisin vist liiga palju, sest isegi maja on juba seest niiske, parkett pundub ja eile õhtul ei suutnud õieti magama jääda, sest voodipesugi tundus niiskena.Hakka või ahju kütma, kuigi 22 kraadi välistemperatuurina seda jusr ei eeldaks.
Loodusele oli seda vett siiski väga vaja, nii et kannatab ära. Endalegi kulub vahepeal väike terrassiphkus marjaks. Muidu võib meelest ära minna, milleks seda kõike üldse tehakse...

Veesilmade eri

2011-07-16T17:52:00.000+03:00

Mitmel korral on küsitud, mitu tiiki mul siis õieti on ja tundub, et segadust tekitab üks eelmise aasta tiigipilt, kus ühe ja sama tiigi kaks pilti on kõrvuti monteeritud, et veetaset võrrelda. Nii et suuri isetäituvaid tiike on mul siiski üks. Aga aususe ja ajaloo huvides olgu siis tänases seisuga kõik aias asuvad veenõud pildistatud ja dokumenteeritud (koerte joogikausid ja kastekannud muidugi välja arvatud).
Selle purskkaevu ostsin kunagi, sest lihtsalt meeldis. Praeguse seisuga seal vett ei ole rohkem, kui sisse sadanud, sest pump läks rikki ja uut pole viitsinud külge aretada. See-eest on koduks ühele lustlikule rohelisele keraamilisele konnale:

See aga pole tegelikult tiik, vaid vihmaveekogumise nõu. Ehk 90-liitrine betooninõu vihmaveetoru all, selle ümber on nii paigalpüsimise kui silmailu huvides lihtsalt lahtiselt maakive laotud. Kapitaalsemalt ei saa väga teha, sest neil nõudel on kombeks paari aastaga ära laguneda:

See puutünn sai kunagi ostetud ja koju veetud Patika vanavaraturult ja päris pikka aega pidas ise vett ja täitis tiigikese ülesannet, purskkaev oli ka sees. Selle aasta kevadel ta enam vett pidada ei tahtnud, nii saigi ka siia betooninõu sisse ostetud ja ääred liivaga täidetud. Äärte kujundamine alles idee staadiumis.

See tiik oli algselt mõeldud sissehüppamiseks, aga kuna vesi selles soojaks ei läinudki ja kusagil on betoonis ka vist praod, kõrgemalt enam vett ei pea, sai sel aastal osaliselt kruus sisse veetud ja kui aega saab, hakkab ehk ka selle veelekke asukohta tuvastama:

Ja lõpuks siis suurptojekt, kaksiktiik, mis endiselt ehitusstaadiumis ja pilt muutub iga päev. Kui ma nädala pärast Walesist tagasi tulen, on kindlasti jälle muutunud :). Praegu siis tänased vaated eri nurkade alt:

Ja üleüldse - kogu aeg ei pea midagi ehitama. Vahepeal peab puhkama ja nautima. Roosipõõsa all tukastajad teavad.

Tiigiprojekt ehk mehi ei saa usaldada

2011-07-15T10:50:00.002+03:00

Niisiis. Sellest, kuidas ma traktoristilt kena väikest tiiki palusin ja selle asemel 36-ruutmeetrise ja 2,5 meetrit sügava "tiigikese" sain, olen ´pikemalt kirjutanud eelmise aasta augustis. Kuna tiiki tuli vesi ise sisse, olin maharahunenuna tulemusega päris rahul. Sai siis lastud sel augul ja tema ümbrusel ületalve kohaneda ja vajuda. Ning vaikselt kevadest saadik seal ümbruses ka nokitsetud, maad tasandatud, hunnikuid laiali lükatud, ajapikku mõned taimed istutatud - aitäh aalujatele, kes mulle lohutuseks veetaimi ja muudki saatsid, kõik on kenasti paika saanud.
Aga ükspäev tiigiserval tulevast ümbrust visualiseerides tuli mulle Mõte (no teate küll neid Amburite kurikuulsaid Mõtteid, mis ümberkaudsetel juuksed peas püsti tõstavad). Et hiidtiik küll nüüd on, aga sellist kohta, kuhu madalama vee veetaimi istutada, ikka ei ole. Pealegi on tänavuse kuiva suvega suure tiigi veepind üsnagi madalale vajunud - mis ei tähenda, et seal vett vähe oleks, kui ma ükspäev seal kalavinskitega sees ukerdasin, sain mööda ääri ronida, seal oli kalamehesaabaste servani ja keskel on veel sügavam.
Niisiis tekkis mõte rajada veel üks pisike ja madal tiik, kuhu saaks panna hundinuiad ja muud sellised tegelased, kes sügavat vett ei taha. Ja teha see siis kilega, et vesi püsiks ka siis, kui suur tiik madalaks vajub. Pange tähele, rõhk on siinkohal sõnal "pisike", mina mõtlesin sellega nii 3-4 ruutmeetri suurust tiiki, aga ilmselt ei olnud ma oma väljendustes piisavalt täpne või eksisteerib meestel mingi teistsugune meetermõõdustik. Sellele vastavalt ostsin ära ka kile :(.
Kui koju jõudsin, leidsin eest augu mõõtudega 3,9x4,8 meetrit. Ehk mingi tühine 18 ruutmeetrit. Kilet oli ostetud kaksteist ruutmeetrit.

Egas midagi, tuli osta uus kile ja eile läks siis kiletamiseks ja vee sisselaskmiseks. Esimene küsimus oli, kust ja kuidas saada seitse tonni vett kohta, kuhu ei pääse ühegi sõidukiga peale aiatraktori. Õige vastus oli, et suurest tiigist. Sest vedada elektrit majast 40 meetri kaugusele oli oluliselt lihtsam kui vedada vett või isegi voolikuid.
Niisiis, kile on paigas. Esiplaanil suur ja taga siis "pisike" tiik:

Edasi tuli lahendada probleem, kuidas lasta tühjenduspump suurde tiiki nii, et ta põhja ei vajuks ja sealt savimuda üles tõmbama ei hakkaks. Tuntud mäkkaiver minu isikus lahendas selle tühjadest klaasipesukanistritest ehitatud ujukiga. Toimis küll.

Pumba vettelaskmist sellegipoolest mulle ei usaldatud:

Vesi voolab, töölised puhkavad, sest kus on koht, seal peab olema ka pink.

Väike kohalik Nessie oli meil ka, voolik kargles tiigis päris lõbusalt. Nüüd on vesi sees ja kõigepealt laseb asja veel natuke vajuda. Nädala pärast vaatab uuesti.
Ja mõned ilusad õitsejad ka. Morina longifolia:

Päevaliilia Lilian Wirick:

Ruuge päevaliilia kasvab mul umbrohuna, pole teda mõjutanud ka kunagine võsaselamine:

Ja see on kogu mu köögiviljakasvatus :D. Kurki tuleb muuseas nende nelja taime pealt niimoodi, et mina, kes suudab heal juhul endale päevas pool pisikest kurki sisse pressida, ei jõuaks neid ka jõuludeks ära süüa.

Lõpuks ometi vihm!!!

2011-07-11T18:22:00.001+03:00

Juba tund aega ja üsna tõsiselt. Muidugi siis, kui ma olin pannud valmis kõik asjad ja moraalselt valmis olnud tiiki ronima. Aga vihma oli oluliselt rohkem vaja kui tiikironimist, sest viimati sadas siinkandis millalgi enne jaanipäeva ja vähemalt täna nüüd kohe kindlasti ei ole vaja sprinklereid tööle panna.
Ainuke puudus, et vahepeal ennast üsna viisakalt ülal pidanud sääskedele läheb see niiskus ka väga hästi peale.

Haruldustest

2011-07-04T22:13:00.002+03:00

Vaatasin juba eile õhtul, et iirisepeenras on veel midagi puhkenud, midagi ilusat. Tegin pilti ka.
Täna hakkasin paberites tuulama ja leidsin ühe Aiasõbra arve juunist 2006, tean täpselt, et oli üldse esimene kord siia aeda püsikuid hankida.
Paberite järgi olen ostnud Iris ensata Kumo-no-obi. Kuivõrd ma polnud kindel, kas arve ja taim ka kokku lähevad (õitsena hakkas viiendal aastal ), sukeldusin Googlesse ja sain täpselt sama pildi.
Seega, Iris ensata Kumo-no-obi, puhkenud 3.juulil. Kõrgus minu aias 90cm, õie diameeter 18 cm. Lahti on viis õit ja kohe puhkemas veel kaks.

Kui ma eksin, paluks targematel mind parandada.
Üks iiris on veel puhkenud, mille nime ma ei tea, see tundub pigem siberlane olevat, tunduvalt madalam ja väiksema õiega:

Ja eile avas esimese õie ka vapiloom ehk maadjas viigikaktus (Opuntia compressa)

Roosilaviinid ja muiduvaated

2011-07-03T17:09:00.001+03:00

Praegu, seda postitust tegema hakates, avastasin, et tegu on aiablogi kolmesajanda postitusega. Nimetatagu seda siis pealegi edevuseks, mul endal on küll hea meel, et blogimine on mulle andnud põhjust selle aia rajamise lugu sõnades ja piltides kirja panna ja tihtilugu otsin vanadest postitustest endalegi vajalikku infot. Inimmälu teatavasti on üürike ja petlik.
Hiljem võib vist käesolevat suve meenutada kui fantastilist roosisuve. Roosidele meeldis tänavune talv, kui maa paksude hangede all ära ei külmunudki, ja meeldib ka tänane suvi. Lausa patt oleks pildistada vaid üksikuid õisi, kui neid on niivõrd palju.
Ritausma, mulle üle pea ulatuv :

Lugesin just kusagilt, et roose ja hostasid ei saa ühes peenras kasvatada, sest valgusnõuded on erinevad. Siiski mitte alati, paljudel üleelmisel aastal hostaparadise.com - st ostetud hostadel oli märge täispäike ja nad tunnevad end roosipõõsaste all suurepärastelt. Parempoolne punane kuhil on Hansaland.

Edevad kaunitarid Rote Flamme, Bonica, John Clare ja Sahara

Chinatown ja Eve

Ei viitsi vist loetleda...

Maailma väidetavalt vanim nimega roos, Rosa Mundi (syn Rosa versicolor). Väidetavalt saanud nime kuningas Henry II armukese Rosamundi järgi 12.sajandil.

Rhapsody in Blue peab end sel aastal üllatavalt viisakalt ja kompaktselt üleval, varem kippus ülipikki spagetivõrseid kasvatama:

Ja siis ma tegin aiast mõned üldvaated, et endalegi meelde jääks, milline seis oli juulikuu esimestel päevadel aastal 2011 - lennata ma endiselt ei oska, osa vaateid on II korruse rõdult :D

Jah, kui mõelda sellele, et kümmekond aastat tagasi oli siin paras võsa, on mõndagi tehtud. Ideid õnneks veel rohkem...järgmisena läheb ümberkujundamisele-täiustamisele see osa, ideed ja materjalid olemas, stardiüpauk antakse homme:

No ja siis veel muidugi pooleliolev ja alatasa täienev tiigiprojekt, millest peab ühel päeval küll eraldi postituse tegema.

Oli kord padrik. Roosidest ka.

2011-06-29T14:29:00.002+03:00

Veel kuu aega oli siin selline padrik, et mina keeldusin sellesse isegi kummikutega sisse ronimast.
Nüüd on siin kõige ilusam just õhtusel ajal, kui muu aed on juba puude varjudesse mattunud, kuid siia paistab veel pikki varje heitev loojuv päike.

Sellele ma parem ei mõtle, kes ja millisest öötunnist seda uudismaad hooldama hakkab :D. Aga ilus on vaadata ja jalutada.
No ja ega ilma roosideta ei saa. Uued õitsejad ikka. Maigold - põdes kaks aastat, enne kui õitseda suvatses.

Mainzer Fastnacht, üks huvitavaima värviga roose ja päris õige värviga jäi pildile ka.

Sea Foam. Juba esimene õis vaht mis vaht. Ja arvestades, et tegemist on floribundiga, tuleb sealt seda vahtu veel üle kivide oi kui palju.

Bella Renaissance, selleaastane uus võimsa kasvuga tulija:

Roosid said üleeile õhtul üle pritsitud, Fastac+Topas, teist korda sel aastal, sest lehetäidel käis jälle bankett. Oma sahmaka said ka kadakad, neil küll satikaid ei olnud, aga seente pärast olen endiselt mures. Seda enam, et terve mets on rebasesabakarvalisi looduslikke kadakaid täis.

Kui nii mõnigi on kurtnud, et sel aastal rooside õied väiksemad kui muidu, siis minu omad on nagu lillkapsad ja põõsad ulatuvad juba nüüd, juuni lõpul vööni. Üle väetatud kah pole, väestis on nad saanud sel aastal ainult korra. Ning iga päev avab oma õisi uusi sorte. Kodunt ei raatsiks enam üldse välja minna ja esimene asi ka argipäevahommikuti on kohvitassiga aias ringi paterdada. Selle nimel tasub elada.

Suur Taimejaht

2011-06-19T18:22:00.000+03:00

Alguses oli Plaan. Et käiks korra Muhedikkude Suurjärvistut vaatamas ja iiriseid imetlemas. Ning korraks põikaks ka Järvseljale sisse, kui juba lõunaosariikides viibida.
Hakatuseks magas allakirjutanu sisse. Siis oli vaja tee peal veel suitsu-, sirutus- ja söögipeatusi teha ja Järvseljale jõudsime alles kell üks. Kohale juhatas meid GPS, mis selle osaga hästi hakkama sai, sõidutades meid otse Järvselja taimeaia ette. Müügiplats oli väga põnev. Need väikeste puukoolide platsid ongi sellepärast väga huvitavad, et seal ei lähtuta müügistrateegiast, mis parasjagu atraktiivne välja näeb (nagu aiakeskustes), vaid väljas on kogu sortiment, ka see, mis parasjagu ei õitse või suisa lehtedeta on. Nii et huvitavaid leide tuli ridamisi. Järvselja taimeaed on ka igasuguseid huvitavaid asju täis.

Auto sai, hmm, üpriski täis - ja meil oli veel plaanis Savisaart külastada, kuigi kokku lepitud veel ei olnud. Päästva ideena tundus Muhedike juures vahepeatus teha ja sinnamõeldud asjad maha laadida. Laadisime kaasatoodud nänni maha, jõime kohvi, imetlesime taimi ja järvistut. Siis laadisime Muhedikud peale ja edasi Savisaare ja siis veel Kähri juurde. Ühes kohas põnevad asjad, teises kohas põnevad asjad, nii see autokene tasapisi jälle täituma hakkas...Savisaare pojengidemeri nende õitsemise ajal on muidugi vapustav vaatepilt ja siis need uued sordid, mis veel õieti sordid ei olegi.

Kui lõpuks taas Muhedike juures maandusime ja autot ümber pakkima hakkasime, oli põnevusmoment, kas kõik asjad ja inimesed ikka mahuvad või tuleb loosi heita, kes Tallinna bussi peale läheb...aga hoolika pakkimise tulemusena selgus, et peale mahtusid kõik ja hädaga oleks veelgi saanud panna. Õnneks polnud sellisel kellaajal enam kusagilt midagi juurde osta.
Koju startisime enne südaööd ja kui varavalges koduõuele jõudsime ja auto tühjaks laadisime, polnudki nagu õiget und, sai veel tunnike terrassil veedetud ja aovalgust ja linnulaulu nauditud. Kõigi ühine arvamus, et oli üks megavahva päev.
Hommikul oli see-eest tunne nagu oleks pidu pidanud. Puhtast kohusetundest sain pistikud ära tehtud ja kogu kokkuostetud nännist korralik inventarinimestik koostatud (mida tuli üle pooleteise A4 lehekülje...). Siis hakkas lubatud lausvihma sadama ja mina keerasin end veel paariks tunniks tuttu. Peale seda oli juba tunduvalt parem ja nüüdseks hakkab isegi päike pilveserva vahelt piiluma...peaks vist istutama minema, sest maa on mõnusalt märjaks leotatud.
Ning Muhedikule lubatud koogitaigna retsept ka, algselt netist leitud õunakoogi retseptina, aga nagu selgus, sobib suurepäraselt ka rabarberiga:
2 dl suhkrut
3 muna
4 dl jahu
1,5 tl küpsetuspulbrit
1 dl piima
150 g võid
Munad vahustada suhkruga, lisada ettevaatlikult segades küpsetuspulbriga segatud jahu, siis piim ja lõpuks sulatatud või. Ainete järjekord on oluline. Taigen tuleb suhteliselt vedel, mina segasin rabarberitükid otse taigna hulka ja kallasin kogu kupatuse koos võiga määritud vormi. Küpsetada 18 -kraadilises ahjus 40-45 minutit.
Vastu aga paluksin selle roomava puittaime nimetus, mis mulle ilmselt õieti meelde ei jäänud...

Chanel number viiega mutikäigus

2011-06-17T11:51:00.000+03:00

Eelmisel nädalavahetusel paksu reklaami-, ajakirjade- ja ajalehtedekihi ning killustikuga kaetud kividevaheline ala nägi eile õhtul koju jõudes välja selline:

Ei rohkem ega vähem kui seitse mutimullahunnikut selle pisikese ala peal. Ei aidanud ka üleeile esimesse käiku topitud sireliõied. Miks see tõhk, vabandust, mutt, peab minu ajalehekatet lõhkuma ja ei võiks eemal heinamaas kaevandada?
Muhediku soovitustele mõeldes tuli meelde, et lasin endale üleeelmisel aastal Tuneesias mingeid parfüümiõlisid pähe määrida, mis hilisemal kodusel ülenuusutamisel minu jaoks liiga vängeks osutusid. Üks kandis pealkirja Chanel no 5 :). Egas midagi, vatitopid haisueliga paksult kokku ja mutikäikudesse. Vaatame, kuidas raskerelvastus mõjub...

Uusi õitsejaid

2011-06-14T21:05:00.000+03:00

Eestimaa suvi on ikka üllatusi täis, alles üleeile kolmkümmend kraadi sooja ja täna istun arvutimasina taga, pikkade varrukate ja pikkade pükstega, soojuspump töötab ja akna taga näitab kraadikaas 13 soojakraadi. Noh, eks kui aus olla, siis pluss kolmteist juuni algupoolel ongi siinkandis loomuomasem kui pluss kolmkümmend...
Südame aga teevad soojaks hoopis uued õitsejad. Uskumatu küll, aga aias õitseb vist esmakordselt enne jaanipäeva ka vanu talve üle elanud roose, aga neid ma ei pildistanud. Ainult uuekesed.

on-on mõlemad õied ühe põõsa peal - puhkedes kollane, hiljem valge pooltäidis kollase südamikuga. Täiesti külmakindel kanadalane, talvitus ilma katte ja muldamiseta.

Aidile ühe eelmise postituse kommentaari vastuseks, et ma ei katagi oma roose. Ainult muldan hästi kõrgelt, vähemalt kakskümmend sentimeetrit. Niiskusetõke siin mere ääres ajaks roosid ainult hallitama, sest ega see niiskus ainult taevast ei tule, terve õhk on seda täis. Olen lähtunud sellest, et kui kellelegi mu aias ei meeldi, eks siis mingu välja. Sel talvel ei tahtnud keegi välja minna. Kergkruus on muidugi ka hea idee, aga kui ma sellele kogusele mõtlen, mida mul sügisel siis vaja oleks, hakkab mul rahakott valutama.

Üks paljast juurikast potis kasvatatud päevaliilia on kah õie teinud:

Aga eelmisel aastal Sarastrost saadud taimedest õitseb sel aastal esimesena selline helesinine kaunitar:

Ja küll läheb varsti soojemaks ka. Minul isiklikult oligi vaja tubaste asjadega järje peale saada, mitte kella kümneni õues kakerdada :)

Maanteekraavist leitud

2011-06-09T11:53:00.010+03:00

Niisiis, siin nüüd korralikumad pildid, sest ega ma ju enne jätta ei saanud, kui üks esindaja sealt maantekraavist ära toodud sai. Sinna jäi veel. Lisaks mõtlesin välja, kuidas need taimed sinna sattuda võisid - talu seal jah ei ole olnud, küll asus aastakümneid tagasi seal lähedal nõukogude armee piiripunkt, kus automaatidega tädikesed Paldiskisse minevaid autosid ja inimesi kontrollisid. Võimalik, et selle piiripunkti juures oli tollele ajale kohaselt ka mõni aiamaa - olin ise alles lapseohtu ja täpselt ei mäleta. Kohalikku looduslikku päritolu need taimed suure tõenäosusega pole, sest samast leidsime veel nn.vanaaegseid täidisõielisi nartsisse ja mingeid liiliaid. Ju keerati hilisema eurotee ja eurokraavide ehitusega kunagine pinnas segamini ja loobiti metsa alla laiali. Nii et mõtlemisainet iirisetarkadele :D. P.S, Tegelik värv on sinisem,alumise pildi pung on umbes õiget värvi, hommikused lahtised õied on vale punakaslilla, digiaparaadid petavad ja hommikune valgus oli väga ere.

Suur tükk ei aja aeda lõhki

2011-06-08T14:16:00.007+03:00

...ja see nimekiri saab siia üles nüüd mitte eputamiseks, aga hoopis selleks, et mul hädavajadusel sellele ligipääs üle interneeduse oleks. Niisiis, tänane seis roosirindel (kuna osa on eksperiment paljasjuursete poola poeroosidega, siis võib seis iga hetk muutuda, siiani on nad küll kõik juurdunud).
Adelaide Hoodless
Alba
Alchymist
Alexander Mackenzie
Astrid Lindgren
Aurora
Austriana
Bad Birnbach
Bella Renaissance
Blue Queen
Bonica
Broceliande
Candy Cover
Caramella
Champlain
Chinatown2
Coral Border
Crown Princess Margareta
Crystal Fairy
Dame de Coeur
Don Juan
Dornröschen
Double Delight
Ena Harkness
Endla
Europeana
Eve
Evelyn
Fairy Queen
Feuerwerk
Frühlingsduft
Frühlingsgold
Garden Princess
Gebrüder Grimm
Gloria Dei
Golden Celebration
Guna
Hannah Gordon
Hansa
Harrison Yellow
Helkiv kibuvits (rosa nitida)
Henry Hudson
Henry Kelsey
Henry Siesmayer
Hope for Humanity
Iittin Tilttu
J.P.Connell
John Clare
John Davis
John Franklin
Koit
Kronenborg
Kullerkupp
Kurdlehine kibuvits
Kurista
Laminuette
Laulupidu
Lavaglut
Lavender Lassie
Lemon Couture
Lihterloch
Lilli Marleen
Linderhof
Louise Odier
Love
Lumivalgeke
Lydia
Lykkefund
Mademoiselle Plantier
Magic Yellow
Maigold
Mainzer Fastnacht
Malicorne
Marselisborg
Marysa
Mati
Mein Schöner Garten
Morden Amourette
Morden Blush
Morden Centennial
Morden Fireglow
Morden Ruby
Morden Sunrise
Morsdag Oranje
Mõrsjaroos
Nina Weibull
Nordina
Õie
Orange Meillandina
Orange Muttertag
Orfeo
Palmengarten Frankfurt
Parade
Persian Yellow
Pervskij Sneg
Pierrot
Pink Cover
Pink Grootendoorst
Pink Pavement
Pink Robusta
Pirita
Pirouette
Polarstjern
Polka
Pomponella
Prairie Joy
Red Fairy
Red Nelly
Red Pavement
Rhapsody in Blue
Ritausma
Robusta
Ronda
Rosa maximovicziana
Rosa Mundi
Rosa pimpinellifolia
Rosa pimpinellifolia 2
Rosa rubrifolia
Rosa viridiflora
Rose de Recht
Rote Flamme
Roter Korsar
Rugelda
Rumba
Sahara
Saima
Samba
Sangerhäusen Jubiläum
Schneekoppe
Schoking Blue
Schwarze Madonna
Scloss Eutin
Sea Foam
Sexy Rexy
Sniedze
Sonnenschirm
Souvenir de Greuville
Suntan Beauty
Sweet Pretty
Teasing Georgia
Tess of the d_Urbevilles
The Fairy
Therese Bugnet
Tibiroos
Tiia
Tom Tom
Tommelise
Triple Hit
Twist
Ulmer Munster
Ülo
Velvet Cover
Verdun
Weisse Nelkenrose
Westerland
White Cover
White Pavement
Winchester Cathedral
Winnipeg Parks
Yellow Dagmar Hastrup
Yellow Fairy

no ja veel lisaks kümme-kakskümmend tegelast, kes pole end mulle tutvustanud, kuigi elavad minu aias.

Suur kiire sai vist otsa,

2011-06-06T19:48:00.000+03:00

ühtegi potsikut ega vitsikut pole enam istutusootel, kõik on koristatud. Tegelikult peaks hoopis hakkama oma pori-, vere- ja sääselaibaplekiliste märkmetega tegelema, et ka kusagile arvutimasinasse jääks info sellest, mida viimase kuu jooksul kokku hamsterdatud ja maha istutatud on, aga no mitte ei viitsi selle va raamatupidamisega tegeleda. Õnneks on vähemal kaustikus kõik kirjas ja loodetavasti ei unusta ma seda kuhugi vihma kätte, Exceli tabelitega jõuab ka pikkadel pimedatel sügisõhtutel tegeleda (loll, kes ei suuda endale sobivat ettekäänet välja mõelda...).
Vaataks parem pilte. Oma aias pole veel mairooski (Rosa pimpinellifolia) õitsema hakanud, aga soojematest paikadest pärit uustulnukad on juba näod päikese poole pööranud. Neist kaks puhtaverelist eestlast.

Aga ega ebaküdooniaõied roosidele ka millegi poolest alla ei anna:

Eile õhtul käisime aiasrügamise asemel hoopis jalutamas. Sirelid õitsevad hullutavalt mitte ainult meie õuel, vaid kõigis Pakri poolsaare mahajäetud taludes. Elanikke ja maju pole juba seitsekümmend aastat, sirelid on alles.

Meri oli omal kohal ja mõlemad penid suurt jalutamisrõõmu täis:

Koduteel avastasin kraavikaldalt aga sellised tegelased ja hämmastusin päris korralikult, sest selle koha peal pole kindlasti ühtegi talukohta olnud. Hirmus tahtmine on minna välja kaevama, aga praegu pole vist õige aeg, aga hiljem ju ei pruugi neid üles leida...pilt pisut udune, sest tehtud kaugelt kümnekordse suurendusega. Lähimatest majadest on see koht sadu meetreid eemal.

Vihma oleks vaja, kohe hädasti. Nii kuiva ja sooja kevadet siinkandis ei mäletagi. Täna oli Tallinnas 28 ja kodus 25 soojakraadi varjus. Läheks siis vähemalt sääsedki võssa sooja eest peitu, aga kus sa sellega. Selleaastastele pisikestele, näljastele ja tigedatele sääskedele ei mõju ei sääsetõrjeküünlad, pininaaparaadid ega suitsetamine. Ainult Diffusil aitab natuke, aga iga päev end mürgiga pealaest jalatallani üle lasta ka ei tahaks.
Sellegipoolest on suvi mõnus. Seda enam, et suurem osa sellest on alles ees.

Inglise aiad ja Chelsea

2011-06-03T21:44:00.001+03:00

Alles täna avastasin, et blogger oli eelmisest postitusest lingi piltidele pintslisse pistnud. Panen siis uuesti ka väljatrükituna, http://nagi.ee/photos/evepiibe/sets/315175/
Reis ise algas siis Tallinnast, korraldajaks Astellaria reisibüroo, www.astellaria.ee, kes Eestiski toredaid aiatuure teeb. Reisisin nendega esimest korda ja üldiselt jäin enam kui rahule, eriti seetõttu, et kaasas oli kaks Räpina õppejõudu, Reet Palusalu ja Reti Randoja-Muts, kes pikkade bussisõitude ajal asjalikku infot jagasid. Sain nii mõneski asjas kõvasti targemaks, seega läks reis kohe igas mõttes asja ette.
Tallinnast Londonisse viis meid Easyjet ja see lend möödus tõrgeteta. Kohale jõudes oli meil buss vastas ja kohe esimesel päeval sai kahte aeda külastatud. Esimene oli Angelsey Abbey, väga kaunis ja suur inglise stiilis park ja aed. Seal jätsid kõige suurema mulje vaadete avamise kunst ja üks kaunis looklev jalutusrada, mida kahelt poolt peenrad ümbritsesid. Kahjuks oli aeg natuke halb, kevadlilled olid juba lõpetanud ja suvised polnud veel alustanud, aga ilus oli sellegipoolest. Kuigi seal saime ka esimest korda pealaest jalatallani märjaks
Edasi külastasime Cambridge Botaanikaaeda, kus mulle jättis sügavaima mulje soo- ja veeaed. Väga huvitav lahendus oli ka kiviktaimla, mis ei olnud rajatud künkale, nagu klassikaliselt kombeks, vaid hoopis maapinda kaevatud inimesesügavusse süvendisse.
Aia kodulehekülg asub www.botanic.cam.ac.uk
Ka seal aias saime kenakesti märjaks, ja siiani meenutab mulle neid aedu piinav inglise importköha, mis alles nüüd hakkab natuke järele andma.
Õhtuks jõudsime hotelli Royal National ja seal ööbimist ei soovitaks ma küll kellelegi. Ainuke hea asi oli asukoht otse Russell Square metroojaama vahetus läheduses Londoni kesklinnas. Hotell oli tohutult suur, kulunud ja räpane, täis inglaste klassiekskursioone, kes kiljusid ja tegid ilget lärmi, pooled liftid ei töötanud ja ülejäänud olid nii üle koormatud, et alt üles ja ülalt alla pääsemist võis oodata oma kakskümmend minutit ja üleüldse oli see üks kaunikesti ebameeldiv koht. Õnneks olime seal ainult ühe öö.
Järgmisel päeval oli siis reisi suursündmus, Chelsea Flower Show 2011 ja sinna läksime metrooga, mis on Londoni kesklinnas ainuke mõistlik liikumisvahend. Entusiastlikumad meist lahkusid hotellist juba kell pool kaheksa, aga mul oli mingi ammune jube mälestus tipptunnist Londoni metroos, nii et meie lahkusime hotellist igaks juhuks alles kell üheksa ja veidi enne kümmet olime juba kohal. Esimene mulje - ikkagi tohutult suur. Alustasime väikeaedadest, siis vaatasime üle suured aiad ja aiandusfirmade paviljoni ja lõpetasime müügitänaval. Muljeid oli nii meeletult palju, et ausalt öeldes neid kirja polegi võimalik panna, nelja-viie tunniga väsisid täielikult nii jalad kui pea, vastuvõtuvõime muutus nulliks ja rahvamass väsitas. Ütleksin, et kord elus tasuks aiandushuvilisel ära käia, kui rahakott kannatab. Aga ise vist tagasi ei läheks või ainult siis, kui mingi nipiga õnnestuks see näitus ilma selle üüratu rahvamassita üle vaadata.
Mulle isiklikult meeldisid kõige rohkem tillukesed aiad, üleshaibitud suured aiad olid küll kaunid, aga minu maitse jaoks liiga tehislikud ja "üle disainitud". Endale poleks neist küll ühtegi tahtnud. Kõige pöörasema mulje aga jättis hoopis suur paviljon, kus inglaste suurimad aiandusfirmad oma tooteid tutvustasid ja kust sai hilisemaks kodutööks hunnik katalooge kaasa võetud, küll tasuta, küll raha eest. Pool tagasilennanud pagasi kaalust moodustaski igasugune infomaterjal.
Pärast näitust olime infolaviinist nii oimetud, et lihtsalt jalutasime natuke Londoni linna peal ja käisime paaris rõivapoes. Sellega selle päeva kultuuriprogramm piirduski. Õhtul sõitsime teise hotelli, Jury´s Inn Londoni eeslinnas East Croydonis ja seda hotelli ma soovitaksin küll - puhas, mugav, vaikne, suured toad, hea hommikusöök. Seal veetsime kaks ülejäänud ööd.
Kolmandat päeva alustasime Londoni avaliku pargi Barrier Park külastamisega, et pisut ka modernsemat pargikultuuri nuusutada. Kaasasolnud maastikuehitajatele ehk huvitavamgi kui mulle.
Siis sõitsime Kathy Browni aeda Stevingtonis ja see oli tõeliselt armas koht. Vana, kaheteistkümnendast sajandist pärinev küla, õlgkatustega majad, kaunilt kujundatud aed, tore pererahvas, imekaunis vana maja.
Link on www.kathybrownsgarden.com ja omanikul on ka blogi, www.kathybrowngarden.blogspot.com.
Siis sai mul fotoka aku tühjaks ja kahest ülejäänust selle päeva aiast mul pilte ei ole kahjuks, ehk hiljem sõbranna käest saan. Kõige rohkem oli kahju sellest, et Waddesdoni mõisale jäeti vaid poolteist tundi ja sellestki enamiku olin sunnitud kulutama söömisele ja söögikoha otsimisele, vaatamiseks jäi aega minimaalselt. Ise ma oleksin selles imekaunis vana lossiga pargis meeleldi terve päeva veetnud.
Link www.waddesdon.org.uk
Päeva viimane aed, Old Thatch jäi peamiselt meelde sellega, kuidas suhteliselt väikesele territooriumile oli ära mahutatud mitmeid üksteisest erinevaid aiaosi, nagu öeldud, pilti teha ei saanud, aga aia link on www.oldthatchgardens.co.uk
Õhtuks olime muidugi jälle täiesti kutud, hotelli, õhtusöök hotelli baaris ja tekk üle pea.
Reisi viimane aed pühapäeva hommikul, Helmingami mõisa aed, www.helmingham.com, avaldas taas muljet imekauni lossi (sest majadeks on neid hooneid pisut patt nimetada) ja imekauni aiaga. Kohapeal peeti ka taimelaata, aga midagi eriliselt huvitavat ei müüdud, isegi meie kollektsionäärid tulid tagasi tühjade kohvritega ja see olevat esimest korda nii olnud. Ise tõin kaasa ühe kollase tarna Aureus ja ühe põneva iirise nimega Iris pallida Argentea Variegata, mis olevat ainuke iiris maailmas, mida kasvatatakse mitte siniste õite, vaid kirjute lehtede pärast.

Reisi lõpuks valmistas Easyjet ebameeldiva üllatuse reisi edasilükkamisega 3,5 tunni võrra, kusjuures ooteaja olime sunnitud veetma mingis imelikus terminalis, kus polnud ühtegi poodi ega söögikohta, kus aega surnuks lüüa, see, koos järgnenud kolmetunnise lennuga oli kokkuvõttes päris piinav, koju jõudsin kell kaks öösel surmväsinu ja pahurana. Aga see läks üle.

Päkapikud on olemas

2011-06-02T14:41:00.000+03:00

Niisiis, maikuu oli hullumeelne ja kui aus olla, on täna esimene päev, kui on mahti arvuti taga istuda. Kuigi isegi ei raatsiks, sest ilm endiselt imeline, päike paistab, palav ei ole, sääsed, sunnikud, muidugi ründavad hoolega, aga see selleks. Kuna aga nagunii tuli ka puhkajal natuke tööasjadega tegeleda, siis sain lõpuks selle taustal ka Inglismaa aiareisi pildid üles laetud (hoiatus! neid on 306 tükki ja nii vähe sellepärast, et mul sai aku tühjaks vahepeal). Ainult pildid, kommenteerimiseks olen ikka veel liiga jõuetu, jutt tuleb ilmselt siis, kui siinkandis millalgi vihma sadama hakkab.
Kui maikuu kohta natuke elulist statistikat teha, siis sellel kuul magasin 11 ööd erinevates hotellides, käisin neljas riigis, lendasin 10 korda lennukiga, kokku üle viieteistkümne tuhande kilomeetri, vahepeal sõitsin Eestis üle kolme tuhande kilomeetri, nii et ökoloogiline jalajälg on üüratu. Vahepealsetel kodusviibimise hetkedel suutsin maha istutada sadakond taksonit taimi, sest istutamist ma kellelegi teisele ei usalda. See-eest näitan nüüd natuke pilte sellest, mida vahepeal päkapikud tegid. "Enne" pilte saab vaadata vanadest postitustest ja siinkäinud ka omaenese mälusoppidest, aga muutused on täiesti olemas ja ma olen kohutavalt tänulik oma abipäkapikkudele, kes naadipõllu seest jälle aia üles leidsid ja ekskaasast päkapikule, kes minu äraolekute ajal mu loomaaeda kantseldas ja igavuse leevendamiseks minu hullude ideede maastikuehitusliku poolega tegeles :D, pildid ei ole ilupildid, sest enamik asju on lõpetamata, seepärast vedeleb veel ka kotte, kärusid, oksahunnikuid jms. ja murugi vajaks uuesti niitmist.Aga varsti-varsti läheb päris ilusaks ja terve suvi on veel ees.
Sellist vaadet mul kodule ja kodunt väljapoole enne ei olnud, sama koht algul eemalt ja siis õue poolt:

Mõned vaated teise korruse rõdult

Sellesse kohta poleks saanud midagi istutada, all kaablid ja veetorud ja talvel langeb siia kuurikatuselt kukkuv lumi, seepärast siis selline kivide aed mõne mägisibulaga

Kaotusi muidugi ka, sel ajal, kui ma mööda maailma hulkusin, panid teod nahka kõik mu kolm kurgitaime ja absoluutselt kõik peiulilletõusmed. Nii et peiulilli mul sel aastal ei ole. Nuuts. Kui kellelgi on annetada, oleksin tänulik.

Lihtsalt ilus

2011-05-25T21:07:00.000+03:00

...ja homsest algab poolteist nädalat puhkust ja vahepealsele ehmatusele vaatamata tundub, et ka lennukid lendavad...

Maikiirus

2011-05-22T21:05:00.000+03:00

Kuuldused minu surmast on järjekordselt enneaegsed ja liialdatud. Mõned aiablogijad on mind sel nädalal lausa ihusilmaga näinud ja kuuldavasti mõned nägid ka telepurgist. Ise ei näinud, niitsin muru.
Peale nelja nädalat looderdamist (kolm nädalat seljaprobleeme ja nädal tööd hoopis Türgimaa päikese all) olid kodus naadid ja võililled vööni kasvanud. Vähemalt üle põlve küll. Õnneks leidsin endale appi kaks kena noort inimest, kes suudavad võilille hostast eristada, nii et rohimismure laheneb aegamisi.
Aga Muhedike juures käimine tuleks minusugusele seadusega või vähemalt mõne määrusega ära keelata. Sest lisaks poolele autotäiele taimedele (millele lisandus veel Tartu Puukoolist ja Türi lillelaadalt ostetu, sest kahepäevase lõunaosariikide komandeeringu käigus tuli ju ometi tööasjadele lisaks ka huvitavates kohtades käia), saan ma sealt alati kaasa kõrge temperatuuriga aiapalaviku. Nii et eile sai aias madistatud vist 11 tundi ja täna 8. siis väsisin ära. Kuna aga mul oli ka väga tubli abiline, siis sai lausa uskumatult palju ära tehtud, istutusalad laiendatud, roosid ja püsikud kõik istutatud, rohitud, servi tehtud, kive veetud - nagu võlukepikesega oleks aiast üle käidud. Ilm oli ka imeilus, nägu ja muud kohad said mõnusalt päikest, aga ise olin küll hoolimata eilsest saunaskäigust ka täna õhtul nii must ja mullane, et peale vanniskäiku nägi vann välja, nagu oleks seal grupp kodutuid kümmelnud.
Kõik istutamist vajanud potsikud ja vitsikud said seina äärest likvideeritud, mis muidugi ei tähenda, et aiatööd oleksid otsa saanud. Nüüd kolmeks päevaks kontorisse selga puhkama ja pead väsitama - ning siis algab poolteist nädalat puhkust, mille esimesed päevad veedan loodetavasti Chelsea lillenäitusel ja ülejäänu omaenese aias.
Kui mõni päev natuke rohkem energiat on, teen sündinud imedest pilti ka.

Vahemere kirderannikult

2011-05-11T20:29:00.002+03:00

Sel ajal kui kallid kolleegid grillrestoranis kebabi pugisid, käisin mina hotelli lähedal pildistamas

. Roosid on siin sama suured, kui meil kapsad, kusjuures kasvavad mingil tühermaal.

Need lõpplahedad pallid on ilmselt mingi kohalik umbrohi.

Väga põnevate mitmevärviliste õitega põõsas sealtsamast tühermaalt.

Pildistatud sai veelgi, aga see internet siin hotellis on nii aeglane, et üleslaadimine ei edene. Olgu niigi palju silmarõõmu.

Nokin siit ja sealt...

2011-05-01T18:55:00.000+03:00

Kuna mu selg ja mina oleme aiatööde suhtes endiselt eriarvamusel, s.t. selg ei ole osade liigutustega lihtsalt nõus, näiteks kummardamisega, siis olen üritanud lihtsalt teha neid asju, mida saan. Kuigi ilm oli täna päev läbi päikeseline, oli ka väga külm, temperatuur suurt üle seitsme kraadi ei tõusnud ja merelt lõõtsuv läänetuul tegi olemise veel külmemaks. Vahepeal tuli käia lausa toas nina soojendamas. Siiski sai grillterrass peaaegu valmis ja värvi alla ja üht-teist veel tehtud.
Igatahes vana pink ja laud näevad pärast värvivärskenduskuuri päris netid välja.

Maja ümbrus on üksainuke õiemeri, sadade ruutmeetrite kaupa õisi - ja keegi peale emakese looduse pole neid sinna istutamas käinud.

Krookused on ära õitsenud, aga nartsisse nüüdseks palju ja kohe alustavad ka esimesed tulbid.

Kõige armsamad pungad on lehisel:

Võõrasemade näod on naerul:

Tanguutia rabarberit pole talle eelmisel aastal selga kukkunud kask kuigivõrd kahjustanud. See on ka üks taim, mille kasvamist kevadel võib peaaegu silmaga jälgida, nii kiiresti ajab end suuremaks.

Üldiselt aga oleks juba vaja lausa rohima hakata, naat ja võilill on end peenardes kenasti sisse sättinud. Püüan esialgu sinnapoole lihtsalt mitte vaadata.

Roosas kleidikeses troppija

2011-04-27T16:40:00.000+03:00

Eelmisel nädalal, kui seljavalust veel õhkagi aimata ei olnud, suutsin enesele mitu asja esmaspäeva hommikuks organiseerida. Kuna tänu valvefirma tehniku iga-aastasele visiidile pidin natuke kauem kodus istuma, siis tellisin samaks ajaks ka ehituskauba auto saabuma, prussid, kivid ja muu selline nänn, mida sõiduautoga ei vea.

Riidesse panin end muidugi tööpäevale kohaselt, et kui tehnik ära käib ja koorma vastu võtan, siis kohe hopsti autosse ja tööle.
Tehnikuga läks asi lihtsalt, tema teadis ise, mida teha ja mul tuli paar korda ainult käia puldi peal koodi valimas.

Autot aga ei tulnud ega tulnud. Istun mina ja ootan oma roosa tuunika ja hallide pükstega, materjali ei kusagil. Kell hakkas juba kümme saama, kui lõpuks helistati, et hakkab Keilast liikuma. Õnneks ei eksinud vähemalt ära ja jõudis esimesel katsel kohale. Üllatus aga see,et autojuht teatas, et kutsugu ma nüüd mõni mees appi troppima, tema üksi ei saavat.

Ee, ühtegi meest mul talle küll pakkuda ei olnud, ei etteteatamisega ega ilma hoopiski mitte.
Ei jäänudki muud üle, kui ise linnariietega veoka kasti ronida ja hakata köisi paika tõmbama ja kraana konksu õigesse kohta sättima.
Mul on alati töökindad kodujope taskus. Alati. Välja arvatud seekord. Ja uuesti sealt kastist alla ja veelkord üles ronima ma ei olnud nõus. Nii läks kõigi kuue euroaluse troppimine paljakäsi.
Jalas olid kah lahtise kannaga plätud. Hea, et ära ei kadunud.
Selg jäi kah terveks või vähemalt ei jäänud haigemaks kui enne.
Igatahes ehitusmaterjali on mul nüüd kõigi suviste projektide tarbeks,ainult kergkruus on puudu,sest seda selles internetipoes ei müüdud. Antaks ainult tervist, et neid ka realiseerima hakata. Arstionu käskis ravivõimlemist teha ja kere kõvasti kinni siduda, sest ootamatute seljavalude põhjusena tuvastati hoopis mitmekordselt opereeritud, kaktilõigatud ja õmmeldud kõhulihased, mida praktiliselt polegi ja mis peaksid aitama lülisammast üleval hoida.
Toas aga õitsevad õunapuuoksad:

Peenras puhkesid täna esimesed nartsissid, sorti peast ei mäleta (pilt ülevalpool)

Ja Tallinna kesklinnas vana ajakirjandusmaja taga võis kohata põlvekõrgusi võililli:Täna mõtlesin tegelikult, et kevad on ikka äraütlemata mõnus aeg hetkede nautimiseks. Midagi ei ole ootel, kõik tuleb nagunii. Nii mõnus on mõelda, et suurem osa kevadest ja terve suvi on alles ees.

Hullu ei peata ka seljavalu

2011-04-23T18:59:00.000+03:00

Olles rohkem kui 24 tundi räige seljavalu käes niutsunud ja vandunud, komberdasin täna lõuna paiku siiski aeda. Esialgse mõttega vähemalt natuke jalutada, sest ega enam hullemaks minna ikka ei saanud ja väljas meelitavalt särava päikese valguses tundus eriliselt alatu ja nüri diivanil lamada ja lugeda. Seda enam, et hakkas tunduma, et mida rohkem ma laman, seda hullem on iga kord üles tõusta.
Tegelikult oli päris tore niisama ringi tuterdada ja igasuguseid ninasid, pungasid ja õisi imetleda. Krookused kui säravad kalliskivid.

Sinilillesinine:

Magnooliavalge:

Terve metsaalune on vaid mõne päevaga muutunud pleekinud hallikaspruunist säravaks lilleaasaks:

Ja siis oli muidugi tarvis proovida, et kas ikka on täiesti võimatu sellise seljaga aias midagi teha...selgus, et käpuli olles on täitsa võimalik. Koerad vaatasid küll vähe hämmeldunud nägudega, kui perenaine nende liikumisviisi üle võttis, aga selles asendis vähemalt ei löönud silmist tuld välja. Ja ausõna, ma ei oska niisama tundide kaupa aias lösutada ja toas ei raatsinud ammugi nii kaunil kevadpäeval olla. Igatahes said püsikupealsetest puhtaks viimased peenrad ja lõigatud roosid. Rehitsema igaks juhuks ei hakanud. Eks nüüd ole näha, kas homme on parem või hullem. Tegelikult oli aias asjatades isegi nagu vähem valus.

Mõõõõõõõõnus!

2011-04-17T20:39:00.000+03:00

Pärast venna, tema pere, kõikide nende hobuste ja koertega veedetud mõnusat laupäeva magasin täna hommikul kella üheksani. Kui silmad avasin, oli selge, et vedelema jääda ei saa, sest taevas säras kõige ehtsam päike. Kusagil poole üheteistkümneks olin õues, selleks ajaks kohv joodud ja kõht täis. Hommik oli tõeliselt imeline ja ega päev kehvem ei tulnud, 13 kraadi varjus. Krookused on lõpuks ometi õitsele puhkenud ja neid tuleb palju, pildil vaid pisike osa puhkejatest:

Esimesed sinililled:

Tiigis hulbib viimane jääpank ja metsaalune on vett täis:

No ja ma ikkagi ei saanud seda Katharine Hodgkinit pildistamata jätta:

Tähtmagnoolia "Royal Star" avab esimesi õisi. Tema on mul uusim tulnukas ja elab alles potis. Pean talle kena sooja koha välja mõtlema, ja probleem on piisavalt happelise pinnase tekitamisega. Ostsin hiljuti Looduspere poest veetestid ja selgus, et meil on isegi kaevuvesi leeliseline, pH 8,0. Pinnasest parem ei räägigi, aga eks tuleb istutusauku turvast uhada. Aga ostmata ka ei suutnud jätta, ma olen ammu magnooliat tahtnud, nii ilus:

Päev kujunes ootamatult töökaks ja tulemuslikuks, Noorenduskuuri sai paarikümneruutmeetrine pargiroosivõsa, see vast oligi päeva suurim Heraklese vägitöö, sest need tüübid ei ole üldse sõbralikud ja torgivad ka läbi nahkkinnaste, mul on hetkel kätel näha rohkem leukoplasti kui nahka...üle poole aia sai eelmise aasta püsikupealsetest puhtaks ja kogu sodi ka ära põletatud. Natuke sai isegi rohitud, sest võililled, naat ja vereurmarohi juba tegutsevad. Õhtul mõtlesin veel, et kas ikka viitsin ja jaksan veel ukse teist korda üle värvida, aga jõudsin järeldusele, et seda saab vähemalt pooles osas istudes teha, nii said teise värvikihi nii uks kui ka pink (Lillekasvataja, kui sa värvida tahad, siis mul tuleks terve maja üle pläänida, äkki teeme diili :D). Lõpuks korjasin veel õuest reedel pestud pesu ära ja siis oligi aeg nii kaugel, et päike hakkas puulatvade taha kaduma ja nina hakkas tuule käes külmetama, oli aeg tuppa kolida. Toas aga lõhnab imeliselt nartsiss Bridal Crown, millest hiljem ka peenraelanik saab:

Soojuspumba ventiil tehti täna väidetavalt korda ja uus gaas sisse. Töötab ja annab sooja. Näis, kui kauaks seekord siis.

14.aprill

2011-04-14T19:12:00.002+03:00

Veel eile hommikul olid katused valged, maa hall ja akna taga üks kraad külma. Kass on sellegipoolest juba nädalajagu kõik ööd õues veetnud, igal hommikul on mul värske hiirepraad terrassile üles rivistatud, väsinud jahisportlane aga tuleb tuppa, sööb kõhu kassikrõbinaid täis ja keerab end elutuppa punasele padjale magama. Ärgates alles pimeduse hakul, et uuesti ööseks õue minna.
Soojuspump andis järjekordselt otsad, hakates eile õhtul taas vaid külma õhku puhuma. Seekord pidas siis vastu umbes-täpselt kaks kuud, 17.veebruar eelmine garantiiremont. Kui ta kavatsebki hakata niimoodi iga kahe kuu tagant remonti vajama, saan ma igatahes väga pahaseks, sest reklaami järgi pidavat see riistapuu ju täiesti hooldusvaba olema. Paigaldaja arvas, et gaas jookseb välja. Järelikult on asi rikkis ja tuleks välja vahetada?
Aga tänane õhtu oli mõnus. Lükkasin loojuva päikese valgel rehaga mutimullahunnikuid laiali, no seda mutid sel aastal korraldanud on, ei saa kuidagi enam sigaduseks nimetada, see oleks selge solvang sigade aadressil. Tellisin täna mullamutt.ee-st selle paljukiidetud mutilõksu ja kui ma peaksin laipade koristamiseks ka mingi kangema joogi eelnevalt sisse jooma, siis ma seda ka teen, aga muttidest on mul tõepoolest kõriauguni. Õnn seegi, et mul muru ei ole, selline madalaltniidetud heinamaa. Basseinitagune rohumaa näeb selline välja, et sinna ma rehaga ei lähegi, ilmselt kasutan murutraktoril ikka veel ees olevat lumesahka nende hunnikute siledakslükkamiseks...
Huvitaval kombel ei ole mitte üheski roosipeenras mitte ühtegi mutimullahunnikut.
Mängisin koeraga palli, mu 12,5 aastat vana kolli arvab vahel endiselt, et ta on kutsikas. Palju ei julgenud, muidu ei võta teine pärast üldse enam käppi alla. Tema oleks veel mänginud.
Vaatasin üle lõpuni väljasulanud aia. Külmakartlikest on täies elujõus nii tulbipuu kui soolapuu, mõlematel pungad. Küll aga ei suutnud leida Parryi agaavi, päris mullas sobrama ei hakanud, aga näha polnud küll midagi. Peenras talvitunud jukkadega on ka kõik korras.
Krookused ikka veel ei õitse, aga tulekul on neid palju-palju. Küll aga õitseb võrkiiris Katharine Hodkin, ja õisi on eelmise aastaga võrreldes topelt, kui mitte rohkem.
Lõpuks seisin lihtsalt keset aeda, tõmbasin kopsud värsket õhku täis ja mõtlesin, et Hilisel on väga ilusti öeldud...aed on minu hinge kodu.

Usin pühapäev

2011-04-10T16:38:00.000+03:00

Tänane ilm oli tõeliselt ilus ainult aknast välja vaadates või siis äärmisel juhul õues päikese käes tuulevarjus. Temperatuur kõikus kolme-nelja plusskraadi ringis ja kõle põhjatuul tegi asja veel hullemaks. Särav päike andis aga energialaksu ja päris palju sai tehtud, seda enam, et reeturlik Une-Mati pani mu juurest juba hommikul kell kaheksa ajama ja mul hakkas üksinda voodis igav...
Esimese korruse kõik üksteist akent pestud, seest ja väljast. Kõik kardinad maha võetud, puhtaks pestud, meretuules kähku kuivaks saanud ja tagasi riputatud. Tuba head puhast lõhna täis.
Välisuks ja üks aiapink värvitud.
Sibullilled said väetist.
Järgmiseks nädalavahetuseks saunapuud ette tassitud.
Veel nipet-näpet tehtud.
Nüüd peaks vist hakkama pühapäeva pidama, muidu ei jaksa homme tööle minna :D.
Järgmiseks nädalavahetuseks ehk on lumi juba niipalju sulanud ja maa tahenenud, et pääseb aias asjatama.

Iseloomutu ohmu

2011-04-09T19:51:00.000+03:00

Mul on tunne, et ma ähmaselt tunnen seda tüüpi, kes ütles, et kuna maikuus tuleb kodunt rohkesti ära olla, siis aprillis ei ühtegi taime. Ma olen teda vist lausa peeglist näinud. Aga kuna mu töökoht on täiesti salakavalalt ümbritsetud vastikute kapitalistide rahategemise kohtadega, kus siis muu hulgas kõikvõimalikku taimematerjali müüakse, siis....siin see eiühtegi siis on, koos hämmeldunud koduloomadega.

Kuna taimed hakkasid sõna otseses mõttes pakkidest välja tungima, kasutasin tänast imeilusat ilma juurikate potistamiseks. Siin nad siis on:
Paljasjuursed roosid Nina Weibull, Rumba, Polarstern, Lihterloch, Alchymist ja Europeana. Siinkohal võiks mainida, et Polarstern oli Horteses müügil peenraroosina, aga minu teada peaks ta olema rambler. Ja mul on tunne, et Lihterloch on valesti kirjutatud, aga teooriaga tegelen hiljem. Ega ma sellest Hortesest ülearu heal arvamusel pole, eilegi oli seal müügil roosisort Roos Pildiga Potis :D.
Päevaliiliad ehk Hemerocallised Double Fire Cracker, Mary Brown, Double River (pakis 2 tükki), Roswitha, Cute As Can Be.
Artishokk (Cunara cardunculus), aspar Roem van Washington, Rudbeckia Green Wizard, Tritoma Alcazar, Chelone obliqua, Iris Ensata Blue Pearl (siinkohal küsiks Muhediku käest, mida ta üldse ensatade vastupidavusest meil arvab...).
Lõpuks veel kolm valget ja kolm punast täidisõielist begooniat.
Luudpõõsad Vanesse (kollane) ja Queen Mary tulid koos pottidega.

Potti said ka mõned maitsetaimed ja terrassi rõõmustama esimesed võõrasemad.
Kuna enamust sellest ilust veel välja jätta ei saa, ööd on liiga külmad, ja kasvuhoone näeb mul välja selline:

küsisin Lepatriinult viisakalt luba, kas võin tema tühja tuba kasvuhoonena kasutada. Poole peal hakkas küll tunduma, et kahekümne kaheksa kastmismärja lillepoti tassimine mööda järsku treppi teisele korrusele ei olnud väga hea idee, aga noh, eks igaüks peab oma risti kandma...

Tunne aga on nüüd hirmhea, kuigi kergelt vist värske õhu mürgitus ligi viietunnisest õuesolekust. Kogu aeg muidugi potistamisega ei tegelenud. Kui hommikune tunne oli päris masendav, ükskõik, kuhu ka ei vaadanud, igal pool laiutasid hiiglaslikud mutimullahunnikud ja lõpmatus koguses koerajulki, siis aias ringi käies läks meel üha rõõmsamaks. Roosid on kõik tervise juures, viimseni, ei leidnud ühtki, mis oleks kahtlustki tekitanud. Ja igal pool tervitasid mind rõõmsad ninaotsakesed.

Sinililli küll veel ei leidnud, lumikellukesi see-eest palju:

Talvekahjustused on ainult kanada kuusel Conical, mis on kummaline, sest see puu on samal kohal vähemalt viis aastat kasvanud ja ma ei ole teda ka varem varjutanud. Sel aastal aga sedamoodi ja see on natuke kurb. Mis ma temaga nüüd tegema pean? Lõikama? Pritsimiseks on vist liiga külm veel.

Teised okkalised on õnneks terved. Ka ebaküpress Silver&Gold, mille pärast ma natuke mures olin, oli teine nii paksu lumeteki all.Kõik õuestalvitunud kaktused on elus ja alles.
Terrassil istudes ja teed juues mõtlesin välja vähemalt kolm uut istutusala...kui ma selle ka välja mõtleksin, kes need valmis teeb, vaat siis oleks alles vägev.
Ja seda, mida selle kasvuhoonevrakiga pihta hakata, ma ka ei suuda välja mõelda. Või kas mul teda üldse väga vaja on...igatahes neid plastikplaate sinna tagasi pole mõtet toppida, ma olen seda juba sada korda teinud ja nüüd on osa plaate ka katki. Kui, siis tõmban kile peale.

Ka natuke poripilte, ajaloolise tõe huvides

2011-04-05T19:08:00.001+03:00

muidu on järgmisel aastal jälle tunne, et on porisem ja külmem kui eales varem ja see talv ei lõpegi ära...
Majaesine on praktiliselt puhtaks sulanud, kuigi põhjaküljel

Ka kõige suurema lumikellukesepuhma leidsin maja põhjaküljelt valge sireli alt:

Lund oleks nagu vähem alles kui eelmisel aastal samal ajal, küllap see päikseline märts seda ikka salamisi vähendas. Sellist uputust, nagu eelmise aasta aprillis, ehk ka ei ole tulemas, materjali ei jatku.

Meetripaksuse lumehunniku all olnud roosipeenra suurimad kahjustused on murdunud oksad, mida pole just vähe. Aga tervetel okstel on juba tillukesi pungi aimata. Suurem osa roosipeenardest on muidugi veel lume all, see majaseinaäärne on kõige soojemas kohas. Selle taga tunnevad end suurepäraselt mu kolm õues kasvavat kaktusesorti.
Isegi tiik on välja ilmunud ja õnneks vähemalt sellest east olen ma välja kasvanud, et minna proovima, kas jää veel kannab :D.

Esimesed lumikellukesed

2011-04-03T11:53:00.000+03:00

avastasin väljasulanud roosipeenra servast eile. Tervelt kolm tükki. Nii pisikesed ja haledad, et ma ei hakanud neid isegi pildistama mitte. Las kasvavad suuremaks.

Roosid ise, nii palju kui neid välja sulanud on, on talve kenasti üle elanud. Kääridel on muidugi kõvasti tööd. Ma ei ole oma rohkem kui sada kahtkümmet roosisorti kunagi katnud ega õhutanud. Ainult muldan ja kaunis kõrgelt. Ja kui midagi välja läheb, siis läheb. Ju ta siis ei taha minu juures kasvada. Enamus tahavad.
Vapiloom opuntia on ka välja sulanud ja täie tervise juures. Pisut nahkne ja kokkuvajunud, nagu tavaliselt kevadel.
Pottidesse pandud üheksa begooniat on kõik mullast ninad välja pistnud. Roheline sibul ja lehtsalat köögiaknal kasvavad ka jõudsalt. Rohkem aknalauapõllundust mul polegi.
Eile toksisin maja eest natuke jäärauaga jääd vähemaks. Mitte et seda väga vaja teha oleks olnud, ükskord sulab ta ära nagunii ja libeduse vastu aitas tavaline liiv väga hästi, õnneks ei ela linnas, et ei tohiks liivatada ja peaks seda tobedat kallist ja libedat graniidipuru panema.
Üldiselt aga olen viimase kuu väga laisk olnud ja ainult prouat mänginud. Lugenud, mänginud, nädalavahetustel kaua maganud. Ja seda laisklemist täiega nautinud. Kütma ei pea, soojuspump kütab ja selle investeeringuga olen väga rahul.
Üleeelmisel nädalal antud onkoloogilised proovid olid täiesti puhtad ja esimest korda üle mitme aasta pikendati kontrolliskäimise vaheaega kolmelt kuult kuuele. Vahel ongi nii vähe vaja, et end õnnelikuna tunda.
Väljas kolm kraadi sooja ja taevas on ühtlaselt hall. Nagu Muhedik tabavalt nentis, on poriaeg käes ja nina välja pista pole erilist tahtmist.

Talvekuu märts

2011-03-31T09:32:00.000+03:00

Täna hommikul kell pool seitse köögi akna taga 5,7 külmakraadi. Paks lumi maas, alates reedest kogu aeg juurde sadanud. Ei mingeid lumikellukesi, isegi mitte kohta, kus neid nagu võiks olla. Vahepeal välja sulanud laigud on uuesti täis sadanud, garaazi eest üle 10cm lund (aga vat ei hakka lükkama, neljaveoline läheb läbi küll). Nii hullu maanteed nagu eile homikul, polnud mitu kuud näha ja tunda olnud, lumesahad ja libedusetõrjujad on vist juba kõik ära suvepuhkusele läinud. Meri on endisel jääs ja vaba vett ei paista kusagilt.
Kui raadiouudiseid uskuda, siis Jõgeval oli täna hommikul isegi -16. Vaevaline on see kevade tulek sel aastal. Naljakas on lausa mõelda, et on olnud kevadeid, kui ma olen 25.märtsi paiku juba peenraid korrastanud. Praegu ma isegi ei tea, kuskohas seal lumeteki all need peenrad täpselt on.
Aga pühapäevaks lubas eileõhtune ilmateade mõnesse kohta isegi +12 - oi seda vett! mis siis vulisema hakkab.
Pilt tehtud eile hommikul, tänahommikune piimjas udulaam polnud eriti pildistamiskõlbulik.

Taimed ehituspoest

2011-03-25T14:41:00.000+02:00

See teema on mul tegelikult väga ammu mõttes mõlkunud ja väljakirjutamist nõudnud. Tegelikult sellest ajast saadik, kui eelmisel suvel Nurga Puukooli päeval vastavasisuline väitlus käis ja tõsiaednikud küünte ja hammastega ehituspoodides taimede müümise vastu olid. Et sordid aetakse segi, taimede eest ei hoolitseta inimestele ei anta teavet jne.jne.jne. Kõik põhimõtteliselt õige. Jõuti selles diskussioonis välja lausa selleni, et taheti kirjutada presidendile kiri, et taimemüük ehituspoodides keelata...
Mina isiklikult olen taimede ehituspoodides müümise poolt. Juba ainuüksi sellepärast, et kui ehituspoodides poleks taimi müügil olnud, poleks mina isiklikult ilmselt mitte iialgi aiapidamise juurde jõudnud. Veel kümme aastat tagasi olin raudpoltkindlal veendumusel, et taastatavat maja hakkavad ümbritsema ainult puud, muru ja kivid. Taimedest ei teadnud ma midagi ega eriti tahtnud ka teada. Ühtegi aednikku ma ei tundnud ja aiandite olemasolust polnud mul aimugi. Nii et kui need va igasugused põnevad nutsakud just nimelt ehituspoodides poleks mu tähelepanu äratanud ja vaikselt kaasa kippuma hakanud, ei teaks ma ilmselt aiapidamisest siiamaani ööd ega mütsi. Ja sellest oleks väga kahju, eriti mõeldes kõigile nendele vahvatele inimestele, kellega seeläbi tuttavaks saanud olen. Suvine igapäevane hingeilu nagunii.
Otse loomulikult olen ma vastu siltideta taimede müügile, taimede nälga ja janusse jätmisele poodides - aga see on hoopis teine teema ja seda ei saa lahendada sellega, et me nüüd ühtedes kauplustes lubame ja teistes keelame midagi müüa. Kui tahta võidelda sorditute, haigete ja piinatud taimede müügi vastu, peaks see olema keelatud kõikjal. Paraku ka müüvad niinimetatud aianduskeskused lihtsalt pojengi, hostat või tont teab mida, küll tervena, küll haigena ja vahest ka ilma siltideta.
Arvan ka, et pole ainuke, kes just ehituspoest on aiapisiku hankinud, nii et kui on valida, kas ilma sordinimedeta iluaed või üldse mitte aeda, siis natuke ilu on parem kui ainult tara ja muru.
Nüüd sai siis see hingelt lõpuks ära kirjutatud ja siis ka tänane saak ehituspoest, Bauhofist, mida ma silma otsas ei salli, sest seal pole pooltel asjadel hindu, seal pole kunagi kedagi, kelle käest neid hindu küsida ja pood on alailma segamini, räämas ja räpane, mul on VÄGA KAHJU, et Ehitusmarket Bauhofiks muundus, aga midagi pole parata...ja mul oli hädasti töö juurde natuke kipsikruvisid vaja...ja juurikakast jäi otse ette (hinnad sain otse loomulikult alles kassas teada, sest neid polnud kusagil, aga kallid ei olnud, ükski asi ei maksnud üle nelja euro). Ja kui aus olla, siis kui mõni neist nüüd Eesti kliimasse ei kõlba, siis ei saa selles süüdistada sugugi mitte Bauhofi, vaid maaletoojat Schetelig AV, kes taimepakenditele oli suvatsenud kleepida ainult kleepsu kirjaga "püsililled" ilma ainsagi eestikeelse sordinimeta, nii et need ma pidin taimenimede andmebaasist ise välja tuustima. Vähemalt ladinakeelsed nimed olid õnneks Hollandist pärit pakenditel olemas ja ka inglisekeelne tekst oli natuke pikem. Aga piltidel olid nii ägedad asjad, et ma lihtsalt ei saanud ostmata jätta :D.
Aspar (Asparagus) "Roem van Washington"
Hispaania artishokk (Cynara cardunculus)
Iris ensata "Blue Pearl"
Päevakübar (Rudbeckia) "Green Wizard" (nii jabura ROHELISE õiega päevakübarat on raske isegi ette kujutada)
Viltune kilpkonnalill (Chelone obliqua)
ja tulipunane topeltõiega päevaliilia (Hemerocallis) Doube Fire Cracker.
Sellest aga, kuhu need mitte just pisikesed püsikud istutatakse, ei taha ma esialgu isegi mitte mõelda...
***
Õues hommikul neli kraadi külma, õhuke lumekirme ja selline tuul, et puhus vanarahvasõnu mööda inimese pikali ja sea püsti, tuule vingumine ei lasknud õhtul magama jääda, tuulepoisid olid öösel pinke mööda õue loopinud, ühe pesupuude põikpuu küljest kiskunud ja ripakil vihmaveerennist korgitseri keeranud. Päeval nulli peal, sadas midagi lörtsisarnast ja pigem horisontaalselt, kui ülevalt alla.

Kevade esimene päev

2011-03-21T09:24:00.000+02:00

Kevade alguse magasin maha. Mida muud ma öösel kell 1.21 enne töönädala algust oleksin teha saanudki.
Hommiku -2,4 kraadi ja mul oli päris hea meel, et ma viitsisin siiski eile kuuri serva katuselt maha sadanud lume ära kühveldada, kuigi see oli vettinud ja raske. Täna hommikul selle külmunud hunniku otsas kontsasaabastega kalpsata oleks suhteliselt võimatu olnud.
Ülejäänud lumel on kohustus lähinädalate jooksul iseseisvalt ära sulada, mina teda lükata ei viitsi. Tuhka jms ka ei saa sulatamiseks kasutada, koerad tassiksid selle kohe käppadega tuppa.
Teed olid puhtad ja kuivad, lausa lust sõita. Töökoha ees tervitas väga vinge tuul, aga siin tööstushoonete vahel on tuul ka siis, kui kusagil mujal ei ole.
Küll see päriskevad ka kohale jõuab.

Lepatriinule!!!

2011-03-18T09:09:00.000+02:00

Kuigi juubelilõhna on juba tunda, ei tasu seda siiski veel tõsiselt võtta :)

Leide kataloogikaubandusest

2011-03-15T20:16:00.000+02:00

Ajal, mil ma oma paari allesjäänud ajurakku selle kallal nikastasin, millest oleks hea vertikaalpotipõllunduse anumaid teha, tõi postipäkapikk mulle hunniku katalooge. Ja Hansaposti kataloogist leidsin sellise asja

Mulle see siiski vist ei sobi, sest tundub, et vajab horisontaalset rööpset pinda ja selle konstruktsiooni peal, mis mul mõttes mõlgub, see asi vist tasakaalus püsima ei hakka.
Muuseas on samas kataloogis olemas ka need kotid, mida Hiline taga otsib. Nii et pole see kataloogikaubandus nii mõttetu midagi, olen ennegi leidnud sealt nii mõndagi, mida poest tikutulega taga ajanud ja pole leidnud. Ärge ainult sealt seda mutipeletajat ostke, see ajab mutid ainult naerma...testitud omal nahal. Ma peaaegu kuulsin, kuidas nad irvitades selle kõrvale hunnikuid tekitasid.
Mul aga tekkis vahepeal hoopis selline mõte, et teatavasti jääb igal autoomanikul meie sopase talve käigus järgi tühje klaasipesuvedeliku kanistreid...et kui hoolega puhtaks pesta, neile ülaossa taimede jaoks augud lõigata ja põhja drenaazhi jaoks mõned augud puurida, siis sangapidi saab neid ju riputada...iseasi, kui kena see välja nägema hakkab. Paariga võiks ju proovida, siis näeb. Õnneks ma pole kõiki kanistreid veel prügikasti lennutanud.
Väljas külmakraadid ja pagana libe. Kaasa arvatud õue peal. Pidin koos kulleriga käpuli lendama, kui saabunud paarisajakilost pakikest vastu võtsin. Sellest, mis pakis sees oli, mõni teine kord. Midagi, mis peaks elu taas kergemaks tegema.

Märtsi keskpaik

2011-03-13T18:41:00.000+02:00

Eile hommikul oli selline tunne, et märtsi ja novembri ilm erinevad üksteisest ainult selle poolest, et märtsis on valgem ja allasadav lörts ei tekita tunnet, et kogu see külm ja pimedus on alles ees. Lõunaks jäi sadu õnneks siiski järgi ja päikegi tuli välja, sai pesumasinale tööd anda.

Need tegelased muidugi teavad, mida lörtsise ja vastiku ilmaga kõige parem teha on:

Minul und õnnetuseks nii kauaks ei jatku ja tuli tegutsema hakata, seda enam, et nädalavahetuseks oli kodutöid jälle küünarvarrepikkune nimekiri kogunenud.
Soojuspumbaga olen igatahes tohutult rahul, lausa kummaline on äkki kõigi mugavustega majas elada, kus keset talve teist poolt saab paljajalu toas ringi lipata. Oma osa on selles muidugi ka perimeetri soojustamisel. Vaikne suhin mind ei häiri ja sulatusreziim maja ka ei raputa. Boileriga tundub ka kõik korras olevat, mingit kõrvalmaitset ega lõhna veel ei ole.
Esimest korda sai ka näpud mullaseks, pottidesse läksid sellised begooniad, mis ükspäev Horteses lõunal käies näppu jäid. Kolm pakki ühevärvilisi topeltõielisi begooniaid jäid veel ootele, mulda ei olnud rohkem ja sellepärast poodi minna ka ei viitsinud. Begooniad lähevad kevadel terrassikastidesse, petuuniatest olen ma natuke tüdinenud ja eelmise aasta valik, kirikakrad, osutus täielikuks pettumiseks, need kasvatasid suvi läbi ainult haljasmassi ja õitsesid minimaalselt.
Neljapäevase Postimehe vahel ilmus Aiasõbralt päris uhke valik päevaliiliaid, kuid püüan olla väga korralik ja leppida ainult piltide vaatamisega, sest mul ei ole uute püsikupeenrate jaoks ei kohta ega jõudu. Niigi sai Juhanist üht-teist tellitud ja Muhediku kaudu kaktuseid ja kui aus olla, siis ostsin ma Hortesest ka juba kolm päevaliiliajuurikat, mida ka ei ole kuhugi panna (häbenen...).
Väljas on päeviti paar soojakraadi ja öösiti paar külmakraadi, kuuriesine on lumest juba päris puhtaks sulanud, aga mujale seda valget vatti veel jagub ja sugugi mitte vähe. Tegelikult on selline vaikne sulamine hea, kui viskaks äkki mingi kümme kraadi sooja, oleks jälle uputus käes nagu eelmisel kevadel. Praegu sulab vähehaaval, tuul kuivatab ka ja hanged vajuvad nagu märkamatult madalamaks. Järgmiseks nädalaks lubab üsnagi samasugust ilma ja nädala keskel isegi jahedamat.
Ja ongi nädalavahetus märkamatult läbi saamas ja homme tuleb jälle tööle minna.
Kevadet tahaks, juba nii tahaks midagi väljas teha. Nüüd on juba saanud puhata ka, sedagi oli hädasti vaja. Vaatasin just, et lund sai siinkandis lükatud viimati jaanuaris. Selles mõttes on see talv seljasõbralik olnud.
Küll see kevad tuleb ka. Ametlikult juba nädala pärast.

Boilerivahetuspäev

2011-03-08T19:50:00.001+02:00

Kellele vastla-, kellele naistepäev. Mulle oli boilerivahetuspäev ja sissetuleva vee filtriploki vahetuspäev ka. Boileri ostmine oli tsirkus omaette, ega siis pole nii, et lähed ja ostad. Kõvasti sai eeltööd tehtud ja keraamilise küttekehaga Atlanticu kasuks otsustatud, aga otsusest üksi oli vähe. Algul üritati mulle FEB-s (torumees soovitas sinna minna) ühte teist boilerit müüa (küll kõvasti odavamat), aga kui ma jonnima hakkasin, oldi lõpuks nõus ka kallimat boilerit laost tellima. Nii et käia sain kaks korda, reedel ja esmaspäeval. Vähemalt selleks ajaks, kui torumees täna kohale jõudis, oli boiler olemas. Töö läks kiiresti ja korrektselt nagu selle mehe puhul ikka (aitäh veelkord soovitamast, Deia) ja peale lõunat jõudsin isegi tööle, kus õnnestus natuke isegi naistepäevaga tutvust teha mitmete toodud tulbikimpude näol.
Soe vastlapäev, soe kevad, ütleb rahvatarkus seinakalendrist. Täna on temperatuur püsinud päev läbi nulli peal, kas see tähendab siis ei soe ega külm? Vähemalt paistis viimane tund aega päike. Koju sõites otse silma, nagu tavaliselt.

Kevad?

2011-03-06T20:33:00.000+02:00

Esimene kevadpäev on minu jaoks see, kui saan terrassil kohvi juua ilma, et kohv kohe tassis maha jahtuks ja ahter tooli külge kinni ei jäätuks. Sel aastal oli selleks kuupäevaks siis eilne, 5.märts. Kaua seal terrassil muidugi ei istunud, kohv jahtus ikkagi maha ja pingi peale pidi ka padja alla panema, aga ikkagi.
Täna see-eest pole jalgagi välja tõstnud. Loen, kuidas teised muudkui külvavad ja tikivad ja askeldavad, minul on endiselt talveuni, ainult logelen diivanil ja loen. Lund pole juba kuu aega pidanud lükkama, lausa uskumatu. Puid ei pea ka peale soojuspumba paigaldamist enam tassima, niisamagi on soe. Mõnus.
Seega olen juba kaks nädalavahetust ainult laiselnud ja sellest täiesti häbitult mõnu tundnud.
Kui see praegu veel üle põlve ulatuv lumi ära sulab, küll ma siis üles ärkan.

Märtsi algus

2011-03-02T20:24:00.000+02:00

Praegu on lausa kummaline mõelda, et alles neli päeva tagasi oli külma paarikümne kraadi ringis. Täna oli temperatuur nullilähedane, teedele sulanud lompides paistis sinine taevas ja tunne juba üpris kevadine.
Kodus vajab vahetamist soojaveeboiler. Imelikku pole selles midagi, see suhteliselt odav boiler on meie liivase veega üheksa aastat vastu pidanud ja igal asjal on oma aeg.
Seekord tahaks midagi korralikumalt, vähemalt sellist, millel saab vee temperatuuri reguleerida, mitte ainult saba seina ja seinast välja.... Õnneks ei jookse see tagasivooluklapp veel nii kapitaalselt läbi,et tulikiire oleks. Seega kõik soovitused ja kommentaarid eri firmade boilerite suhtes on oodatud.

Piknik, nõgipeet ja veelkord soojuspumbast ka

2011-02-27T18:46:00.000+02:00

Seoses äsjamöödunud vabariigi aastapäevaga ja naabrinaise sünnipäevaga otsustasid naabrid mere ääres pikniku korraldada. Eriti hästi läks neil muidugi tänase ilma tellimisega. Aga muud asjad polnud ka kehvemad. Eilset enesetunnet arvestades mõtlesin veel varahommikul, et äkki ei läheks, aga no ilm oli nii imeline ja eesootav seltskond tore, kuidas siis sai minemata jätta.
Kõigepealt siis tõukekelkudega mööda vana külavaheteed ikka mere poole.

Siis üle suure tee ja veel kilomeetrike, millest suurema osa lasin vana luuserina naabripoisil end sõidutada, päris lõbus oli, ja jõudsimegi mere äärde, kuhu naabrimees oli eelnevalt suure grilli kohale tassinud.

Naabrinaine oli keetnud imehead kõrvitsapüreesuppi ja selle termosega kohale toonud. Naabrimees grillis vorstikesi ja peeti. Peet oli eriti hea,toores peet viilukateks sinihallitusjuustu ja balsamicokreemiga kokku mökerdatud ja siis fooliumi ja grilli, tuli oli küll nats valusavõitu ja servad söestusid ära, sealt siis ka nõgipeet, aga maitse oli sellegipoolest fantastiline. Peaks kodus ka proovima teha.

Valgus oli juba täiesti kevadine, aga laht otsast otsani jääs. Tuleb pikk ja külm kevad ja merevesi sel aastal ilmselt soojaks ei lähegi.

Kohvist-koogist jäin ilma, sest pidin koju kihutama soojuspumbameest ootama, vähemalt korda sai, pumbal oli külmaga mingi ventiil üles öelnud ja tööks vajalik gaas välja jooksnud, sellepärast külma õhku puhuski. Loodetavasti peab peale garantiiremonti kauem vastu kui ühe päeva.

Kurva tujuga aastapäev

2011-02-24T19:23:00.000+02:00

Hommikul kell kolmveerand kümme (varem ei ärganud) -22,8, õhtul kell pool kaheksa -17,0.
Kolleegi ja sõbranna kaheteistaastane kaukaasia lambakoer otsustas just täna üle vikerkaaresilla minna. Nutsime pisut telefoni otsas mõlemad. Vaatan valuga oma sama vana kollit ja palun mõttes teda minuga veel minuga olla.
Plantexi taimed said tellitud.
E-riigi e-valimistel hääletatud.
Tuba on soe, aga kütmisest on kõriauguni. Paluks kevadet.

Krõmps, kriuks ja praks

2011-02-23T19:54:00.000+02:00

Krõmps oli tänane ilm, hommikul magamistoa akna taga -24,8, seega selle talve halvemusjärjestuselt teine külm. Miskipärast on tunne, et iga päevaga läheb järjest külmemaks, kas on lihtsalt tüdimus peal või tõuseb õhuniiskus. Toad on aga soojad, hoolimata pakasest pole ma sisetermomeetritel kusagil isegi hommikuti või õhtuti koju jõudes alla 17 kraadi kohanud ja suur tuba, kus ma kõige rohkem vaeva olen näinud ja kus ma tavaliselt ka suurema osa vabast ajast veedan, püsib kord päevas köetud suure ahju ja 1,5kW radika toel 22-23 kraadi vahel. Õhksoojuspump on aga endiselt välja lülitatud, sest puhus ainult külma õhku sisse ja paigaldaja pidi nädalavahetusel vaatama tulema, kas asi ikka õige on.
Kriuks, tegid tuliuued Aaltose ülimugavad saapad täna hommikul lumel, vanad madala säärega pükstekandmise saapad otsustasid just talve viimase agoonia ajal koostöölepingu lõpetada ja eile jooksin mööda Lasnamäe (juhtusin parasjagu tööasjus sealkandis olema) Centrumit ja sain Shu poest sellised nagu tahtsin, ehtsast lambanahast voodriga. Kunagi ka jalatsikaubandusega tegelenuna olen veendumusel, et sellisesse Põhjamaa talve nagu praegu tasub osta ainult Soomes tehtud saapaid, olgugi peale hind kallis - aga mu kõrge säärega ja samamoodi lambakarvse voodriga Janita saapad on vastu pidanud tosin aastat ja nüüd lõpuks läks katki lukukelk, mille Keila kingsepp ära vahetada lubas, nii et kestavad veel.
Praksuga aga murdus eile mu vaimukindlus, kui postkasti potsatas Juhani kataloog ja ma avastasin sealt mitu Morden Research Centre aretatud roosi, mida mul veel ei ole...ja olgu nende teiste taimedega nagu on, need Kanadas aretatud külma- ja lollikindlad roosid ma PEAN KÕIK SAAMA. Ja kui ma juba roose nagunii tellin, siis äkki see täidisõieline floks...ja see punaste lehtedega astilbe...ja üks põnev hosta ja...kadunud mu mittetellimine ja mitteistutamine oligi. Mida oli muidugi ette arvata, kah mul üllatus. Tellinud veel ei ole, sest ma tahaksin nendega kaubelda, et saan kauba kätte alles juuni algul, varem mul lihtsalt ei ole võimalik taimenoorukitega tegeleda.
Nõiapuud tahaks väga, aga kõik väidavad, et tahab tuulevaikset kohta. Mul siin mere ääres on ainuke tuulevaikne koht toas ja ma kardan, et siin talle väga ei meeldi...
Ja siis ma tahaksin veel sealt nii mõndagi, aga tundub, et nad eriti ei viitsi Eestisse müüa. Mine või järgi, kuigi üksinda autoga Taani sõitmiseks on see ikka sigapikk teekond...aga paremat omajuursete pargirooside valikut ei ole ma mitte kusagilt leidnud, nii et mine sa tea, mis kunagi pähe võib tulla :).

Ära hakkab tüütama...

2011-02-20T09:44:00.000+02:00

Hommikul kell pool üheksa (varem ma lihtsalt ei ärganud) akna taga -22,8. Magamistoas +17,5, minu jaoks nats jahedavõitu, aga kahe teki all täitsa paras. Köögis 18,4 ja tagatoas 20,4. Nii et sisetingimuste üle nurisemiseks ei ole eriti põhjust, nüüd, kui tuli on nii köögis pliidi all kui ka toa ahjus lõõmamas, istun arvuti taga hommikumantlis ja paljasääri.
Aga sellegipoolest...vaatasin omaenda blogi päise pilte ja selline suveigatsus tuli peale, et lausa valus hakkas. Ei saa öelda, et see külm valevus päikesesäras ilus ei oleks, aga ikkagi lihtsalt väga külm ja väga mustvalge. Käisin reedel Hansaplandis ja olin enese üle päris uhke, et suutsin seemneriiulite poole isegi mitte vaadata, ostsin vaid kassile uue toidunõu ja natuke talutoitu, mune, juustu.
Ilmasaidid lubavad külma veel mõneks päevaks, alles reedest muutub ilm natuke leebemaks. Puuriit kahaneb kosmilise kiirusega, sest olen ka saunaahju kütnud pea igal õhtul, muidu läheb see majapool lihtsalt väga külmaks. Puid õnneks on mitme aasta varu, aga kui see riit peaks enne lume sulamist otsa lõppema, läheb asi nats keeruliseks, sest teiste riitadeni eriti ei pääse.
Tegelikult peakski end hoopis kodunt välja ajama ja sõitma ehituspoodi vahuvarusid täiendama, neljakümnekraadine sise- ja välistemperatuuri vahe on kenasti kõik nõrgad kohad kätte näidanud, kuhu soojustust juurde vaja oleks.
Kevade ametliku alguseni on 28 päeva.

18.veebruar, temperatuurid

2011-02-18T09:02:00.000+02:00

Akna taga päikesetõusu ajal -25,8, selle talve rekord. Vähemalt seni.
Köögis +17,5
Tagatoas tänu eilsele ahjukütmisele ja öö läbi täisvõimsusel huuganud radikale +22.
Elektriarvele mõtleme siis, kui see saabub.

Soojuspump

2011-02-17T19:48:00.000+02:00

Eilset vähekese soojemat ilma ja tuulevaikust kasutades sai tema siis lõpuks paika. Fujitsu Asya LGC12. Tänase ilma puhul (hommikul -20, päev läbi stabiilselt -16-17, praegu -19) võib kahjuks tõdeda, et selliste temperatuuride puhul pole tast üldse tolku. Koju jõudes oli köögis, kus alaliselt huugab ka 1kW põrandaküte, +16,6 kraadi ja toas, kus eile sai korralikult ahju köetud lisaks päev läbi töötanud pumbale, +15,2. Õhku, mis täisvõimsusel töötanud pumba avadest väljus, sai leigeks pidada ainult väga hea fantaasia korral. Lülitasin pumba välja ja 1,5kW konvektorradika sisse, tegin ahju tule, nüüd peale tunniajast kütmist +19,6 ja võis lõpuks jope seljast ära võtta.
Üks 2002.aastal pandud vihmaveerennidest on praktiliselt katuse küljest rebenenud. Vana katuse 1936.aastal paigaldatud vihmaveerennidel pole häda midagi.
Üldse mõtlesin täna huvitavale paradoksile...maja palkasin renoveerima firmad, teades omaenda võhiklikkust ja lootes korralikule taustale ja töödejuhataja järelevalvele...tagajärg on läbipuhuvad seinad, küljestkukkuvad vihmaveerennid, külmuvad torud, omal ajal lõhutud puurkaev ja lõppematu vigade parandus...sajaruutmeetrise abihoone ehitas naaberküla puutöömees (hariduselt hoopis diplomeeritud geoloog, Leningradi Mäeinstituudi lõpetanud, uuel ajal kehva keeleoskuse tõttu vallandatud ja ümberkvalifitseerunud) praktiliselt ihuüksinda ja selle küljest pole kuue aasta jooksul midagi ära kukkunud ega viltu vajunud, isegi lükanduksi pole pidanud häälestama. Ainult Abloy lukk külmus ükskord suure tuisuga ära. Ja kui palju ma nendele maja renoveerinud firmadele töödejuhatamiskulude eest maksnud olen, ei taha mõeldagi mitte.
Ehk on vähemalt soojuspumbast soojemate temperatuuride puhul mingit kasu.

Veel külmem

2011-02-15T09:59:00.000+02:00

Hommikul akna taga -25,5. Magamistoas +19,0, suures toas +17,5, köögis +16,8.
Kirjas sellepäras, et just eile kirusin end, et kusagilt möödunud aastate temperatuure võtta pole.
Töölesõidul näitas kraadiklaas stabiilselt -26.
Jama on selles, et peale seda põlemisjama on mul tekkinud totaalne tulekahjufoobia. Uudised sellest, kuidas täiesti korralike ja vastutustundlike inimeste majad maha põlevad, aitavad ka muidugi kaasa. Öösel istusin üleval ja mõtlesin, miks see magamistoa kamin niimoodi naksub ja praksub, äkki on mingi jama. Nüüd muidugi haigutan.

Külm

2011-02-14T11:30:00.000+02:00

Täna hommikul selle talve senine külmarekord, -17,4. Lõunaeestlastega ei võistle ja ei tahagi, ma hakkan järjest rohkem oma emaga sarnanema, kes terve eelmise kolmekümnekraadise suveperioodi käis pika kleidi ja kampsuniga ja kurtis, et tal pole ikka veel piisavalt soe.
Eile vahepeal juba jooksma saanud külm vesi kööki taas ei jõua. Vana asi, igal aastal luban, et lasen selle külmasilla maha kiskuda, aga läheb kohe meelest ära, kui kevad tuleb. Vähemalt suutsin elutoa viimase veel tegemata põrandaprao eile vahtu täis lasta.
Tuppa sain eile õhtul ikka +23 sisse, hommikuks oli sellest +18 alles. Õhtul on pilt kindlasti masendavam, sest midagi ega kedagi kütmas ei ole.
Aga kevadeni on ainult 34 päeva ja asi see pisike külmaperiood ära kannatada ei ole. Varsti läheb paremaks!
Head sõbrapäeva ka!

Tuisukuu

2011-02-12T15:09:00.000+02:00

Kui ma hommikul kell üheksa silmad lahti tegin, sadas laia lund. Siiamaani sajab ja mitte just vähe.
Eilne päev näitas, et kui tervis on täiesti käest, aga aju töötab ja organiseerimisvõime on oksendamise vahel säilinud, piisav vahel sellestki. Heade sõprade ja abiliste abiga koristusid toad, sammusid tuppa puud, kadus õuest lumi ja sõitsid koerad hotellist koju.
Vaesed kutsad on komandeeringust peaaegu sama kutud kui perenaine, ainult magavad.

Lumelükkamisest pole ma sellegipoolest pääsenud, ainuüksi tänase päeva jooksul on sama palju juurde sadanud, kui mehed eile ära lükkasid. Vahe ainult selles, et eilne oli kõva ja kokkusulanu, tänane peaks kergem olema. Täna kavatsen sellegipoolest veel viilida, eilsed kõhuhädad olid hommikuks asendunud ropu seljavaluga, nii et puukottigi ei saanud esikust tuppa toodud, pidi üksikute halgude kaupa vedama.
Hakkan vist vanaks jääma, soiun üha tervisest. Või annab organism valjuhäälselt märku, et talle on puhkust vaja. Täna olen siiski juba elusam olnud, asjad lahti pakkinud ja kaks masinatäit pesu pesnud.
Soojuspumba paigaldamine lükkus ka liigse külma tõttu teadmata tähtajale. Ei pidavat saama sellise ilmaga panna, liiga külm ja tuisune.
Kui ise kodus olla ja ahju kütta, pole väga vigagi. Õues -7,2, mille vinge tuul kindlasti külmemaks muudab - ei tea, pole täna jalga välja tõstnud. Toas +22,8 ja kui see neetud selg midagi teha laseks, poleks vigagi. Praegu laseb ta põhiliselt lamada, siis ei valuta. Peab vist jälle kiropraktikut külastama, eelmine kord see aitas rohkem kui pooleks aastaks.

Plirts-plärts,

2011-02-06T17:15:00.000+02:00

...hing aga väidab, et käes on märts. Tegelikult ei ole, alles veebruari algus ja päriskevadeni aega kui palju. Selline tunne aga tekib, kui päev läbi särab päike, kraadiklaas näitab põhjapoolsel varjuküljel neli soojakraadi ja räästad mitte ei tilgu, vaid solisevad. Kuigi ma ei saagi aru, mis seal sulab. lund katustel peaaegu polnud. Ju siis vihmaveerennides ikka jääd oli.

Trummi poolt soovitatud soojuspumbamees käis täna objekti üle vaatamas ja kui hästi läheb, saan järgmisel nädalavahetusel soojuspumba ja pääsen igapäevasest kütmisorjusest, mis ausalt öeldes on hakanud natuke ahistavana tunduma, novembrist veebruarini ei pääse mitte kuhugi, sest töölt tuleb tormata ahju kütma. Kui aga miski maja sooja hoiab, pääseb ehk mõnikord mõnele kontserdile ja teatrissegi, rääkimata sellest, et tööreisilt tulles ei oota ees jääkülm maja, milles tundide kaupa kasukat ära võtta ei saa. Miks ikkagi pump - esialgne investeering on suurem, aga edasised kulud madalamad kui radikate puhul, kasutegur ka suurem, nii suurt radikat, mis suure toa ära kütaks, ma piiratud peakaitsme tõttu panna ei saa. Ja see sahin mind ei sega, olen elus piisavalt palju öid nende pumpade ja konditsioneeridega tubades veetnud, pealegi tuleb pump elutuppa. mitte magamistuppa.

Misiganesaaloe. Natuke tulejuttu ka.

2011-02-03T21:17:00.000+02:00

Aaloe ja tuli peaks ju omavahel kokku sobima küll, kuivõrd aaloed kasutatakse muu hulgas ka põletushaavade ravimiseks. Õnneks mul sedakorda ravi vaja ei läinud, ainuke koht, mis paar päeva valutas, oli ninasõõrmed seestpoolt - tuleneelaja elu pole igatahes kerge.
Aga minu aaloe, olgu ta siis misliiki iganes, on selline.

Pingutasin meenutada, aga ei suutnudki välja mõelda, kuidas ta minu juurde kunagi sattus. Olen vahel selliseid mitte nii moodsaid toataimi ka turgudelt tädikeste käest ostnud, ja passi tal teadagi kaasas ei ole. Nii et millise aaloeliigiga on tegemist, pole aimugi. Taim ise on 6-7 aastat vana ja ma olen teda ühe korra ümber istutanud. Praegu just vaatasin üle, kaks umbes aastavanust pojukest saab kätte, eks siis ühe saab Trumm ja teise Hiline.
Mul on varasematel aegadel ka aaloesid olnud, aga see on natuke teistsugune kui varasemad, kuidagi massiivsem. Emataime lehed (kui need ikka on lehed, pardon my french) on kusagil 6cm laiused. Ja ausõna, ma pole teda üle väetanud. Kui aus olla, pole üldse väetanud.
Toataimedega pole mul üldse erilist läbisaamist. Kui omal ajal maja valmis sain, sai üht-teist soetatud, aga osa võttis esimesel talvel külm ära (toas sees muidugi) ja õige pea sai selgeks, et ma saan endale lubada ainult selliseid toataimi, mis ilma kastmata kümme päeva vastu peavad, kui mul on vaja jälle kusagil pikemalt ringi kolada.

Aga sellest tulejamast ka siis uudishimulikele. Tegemist ei olnud päris tavalise radika, vaid soojussalvestiga, müüja koduleheküljel on selle kohta piisavalt infot. Kas see seitse aastat tagasi ka vastavalt juhendile kokku pandi, selle kohta ei oska mina midagi öelda. Viimastel aastatel ma seda radikat eriti ei kasutanud, meil on maja peakaitse nii väike, et kuna Lepatriinu toas töötas teine samasugune, siis rohkem küttekehi sisse lülitada polnud lihtsalt võimalik. Kui aga Lepatriinu detsembris eraldi elama kolis, lülitasin alumise korruse radika sisse.
Nii et ilmselt juhtus nii, et soojustusvahu (kui väga täpne olla, siis vaht oli Penosil) aurud sattusid kuidagi küttekehale ja lahvatasid põlema.
Nüüd istun ja juurdlen, kas osta uus samasugune Unidare soojussalvesti või lasta paigaldada õhksoojuspump. Paraku pean tööasjus ikka nii palju kodunt ära käima, et ainult ahjukütmisele loota ei saa. Piirangu paneb peale maja peakaitsme suurus, suurt üle kahe kW võimsust ma endale lubada ei või. Peakaitsme suurendamine oleks aga kallis ja küllaltki keeruline, välja tuleks vahetada mitte ainult kaitse, vaid ka majja tulev kaabel (tähendab kogu õue järjekordset üleskaevamist ca 50 meetri ulatuses), kilbid jms. Pealegi ma eriti ei tahaks ka elektriarveid veelgi suurendada, äsjalaekunud jaanuari elektriarve oli niigi 365 eurot.

Veebruari algus pauguga

2011-02-01T22:12:00.001+02:00

Koju tulles otsustasin midagi kasulikku teha. Ennast nii arvuti, kui teleekraanist eemale hoida. Nagunii kipub vasak silmalaug mitmendat päeva tõmblema. Ilma naljata. Stress ja magneesiumipuudus, lugesin netist. Magneesiumi saab õnneks sisse võtta, aga stressi sain kuhjaga juurde.

Kiskusin põhjapoolse perimeetri põrandaliistud üles, seeni õnneks polnud. Hakkasin ligi sentimeetrisesse prakku makrofleksi laskma ja olin just elektriradika lähedusse jõudnud, kui leek mulle näkku lahvatas.
Lahtist tuld ei olnud mitte kusagil, isegi mitte ahjus.
Leek lippas rõõmsalt mööda vahuriba teise seina poole.
Õnneks, õnneks, õnneks olin eelnevalt eemale koristanud kõik kardinad ja muu, mis võiks kergelt põlema minna.
Mingil moel suutsin lahtise leegi maha lahmida, õnneks olid küünarnukini ulatuvad paksud kummikindad käes. Tõmbasin radika seinast. Teiselt korruselt tulekustutit tooma minna polnud mahti. Kallasin põrandaprakku igaks juhuks paar ämbritäit vett (tühja neist seentest!). Helistasin häirekeskusse. Et äkki on siiski säde seinas vms, puumaja ikkagi. Kästi õue minna ja oodata. Kahmasin kõigepealt koerad, käekoti ja arvuti (sain vähemalt teada, mis elus kõige tähtsam on) ja kadusin õue.
Kõigepealt saabus kohale politsei kahe kena kuti näol, kes radika seinast maha kruttisid ja arvasid, et vist ikka õnnelik õnnetus. Seejärel tuli tuletõrje, kes seina uuris ja puuris ja arvas, et tuli ikka kuhugi edasi pole läinud.
Siis tuli tagasi vahepeal juba ära läinud politsei, kes kurtis, et tuletõrjeauto on nende väljasõidu ära blokeerinud, aga sellest polevat midagi, siin olevat nii kena, et ole või hommikuni.
Alles siis, kui kõik olid ära läinud, ja ma olin telefonis suhelnud poole külaga ja kõik maha rahustanud, hakkasid mul põlved niimoodi värisema, et püsti seista enam ei suutnud.
Kahjud - seinal pooleruutmeetrine tahmalaik. Tuksis radikas, seda kasutada küll enam ei julge. Tuba haiseb nagu suitsusaun. Endal said kergelt kõrvetada kulmud, tukk, ripsmed, ninasõõrmed ja eelkõige närvid. Kas ma täna öösel magada ka saan või käin iga viie minuti tagant ikkagi seina kompimas, on iseküsimus.
Aitäh kaitseinglile, kes kohal oli (ja seitse aastat tagasi käskis seina süttimiskindla vineeri panna).
Ja selle peale, et makrofleksi aur süttib lihtsalt radika lähedusest, ma küll poleks tulnud. Mingit lahtist tuld polnud.

Jaanuarile joon alla

2011-01-30T13:17:00.001+02:00

Tuisk on meid siiani suhteliselt puutumata jätnud. Tuul on küll väga tugev, aga sulades kokkuvajunud lund maast kätte ei saa. Väga kevadine tunne on, päike särab, räästad tilguvad ja peab endale lausa meelde tuletama, et päriskevadeni on veel kaks kuud aega.
Ideaalne pesukuivatamise ilm, tuleb ainult jälgida, et pesu plehku ei paneks. Ühte põgenemiskavatsustega voodilina juba püüdsin mööda õue, hiljem juurde kuivama viidud saunalinad sai ikka väga korralikult nöörile kinnitatud, iga paarikümne sentimeetri tagant pesupulk. Siiani on püsinud ja lehvivad rõõmsalt tuules. Õhtuks kuivavad ehk ära. Ma vist ei saakski mujal elada kui mere ääres, mul on raskekujuline sõltuvus meretuule käes kuivanud pesu lõhnast.
Meel on rahutu ja püsimatu. Kavatsesin laiselda, miskipärast on täna see päev, kui kõik kukub näppude vahelt maha, naelad lähevad kõveraks, lillekastmisvesi tilgub antiikmööblile ja koperdan omaenese jalgade otsa. No lihtsalt on selliseid päevi, kui oleks tark diivanil püsida ja raamatut lugeda. Aga miskipärast ei püsi, loen paar lehekülge ja hakkan nihelema.
Suure toa tagumine ots on nüüd korras. Liistud maha, vaht, teip, liistud tagasi. Enam ei puhu, aga teha on veel palju, kõik esimese korruse seinad tuleks nii üle käia. Lävepakud on mosaiigiga tehtud. Köögikappide uued uksed on osaliselt lakitud.
Võiks nagu natuke laiselda ju. Proovin uuesti.
Reedeõhtune päikeseloojang aga oli nii vapustav, et ei saanud pildistamata jätta.

Aiahoolik ja Südametunnistus

2011-01-27T20:41:00.000+02:00

Lühinäidend ühes pildis.
Tegelased:
Aiahoolik, pidevas pimedas istumisest vähe kuhtunud ja rohekaks tõmbunud, lumelükkamisest valutava selja ja lõhkiste näpuotstega, hoidub küdeva ahju poole.
Südametunnistus, suur, tüüakas ja tugev, enamjaolt seisab jalad harkis ja käed puusas ja räägib kõva häälega.
ST: Nii. Palun seleta mulle nüüd ära, kuidas sa sinna Seemnemaailma leheküljele sattusid. Oli ju kokkulepe, et ei mingeid netipoode?
AT: Eeee...ma unustasin selle uudiskirja saamise tühistada ja siis ma vajutasin täiesti kogemata sellele lingile ja...üleüldse ma vaatasin ainult pilte!!!
ST: Jama! Pilte vaadates ei tehta mingisuguseid märkmeid! Ole nüüd nii kena ja tuleta meelde (kui muidu ei tule, vaata omaenda blogist), kui pettunud Sa eelmisel aastal Seemnemaailma seemnetes olid, ei idanenud ja pakis oli vähe.
AT: Nojah, Sul on vist õigus. Ma tegelikult vaatasin ainult nende veekogutaimede kollektsiooni, teised aiapoed seda ju ei paku...
ST: Mis krrdi veekogu! Tiiki mõtled vä? Eelmise aasta kogemusi arvestades jõuad Sa sinna augu äärde ühe korra kuus ja siis ka murutraktoriga mööda sõites. Pole mingit vahet, mis malts seal augu ääres kasvab.
AT: no aga hundinuiad ja kilplehed...
ST: Ole nüüd nii kena ja võta oma märkmik välja. Esimene kuu, kui sa ei kavatse Eestist vähemalt nädalat ära olla, on september ja siis on taimede ettekasvatamiseks juba hilja, ausõna. Kasvuhoonet Sul kah enam ei ole, selle lõhkusid juba sügistormid pilbasteks ja vähese allesjäänuga tegi Scarlett puhta töö. Ainult karkass on alles.
AT. karkassile saab ju uued plaadid osta...
ST: millisest öötunnist sa neid paigaldama kavatsed hakata?
ST: ja kes seda kasvuhoonet kastma hakkab ajal, kui sa mööda maailma ringi töllerdad? See pole koer, et sokutad hotelli. Ma ei tea, et keegi oleks rajanud hotelli hooldamist vajavatele taimehakatistele.
AT: äriidee...
ST: kuid mitte sulle teostamiseks
AT: kui ilmad ilusaks lähevad, ma nagunii toas ei püsi
ST: selleks on sul piisavalt rohimist, niitmist, kastmist, lõikamist, pritsimist ja mida iganes, et vaba aega aias veeta. Kõigepealt katsu aru saada, mis sul seal aias üldse olemas on.
AT: jahh, sul on vist õigus (paneb paremast nurgast selle lehekülje kinni)
Eesriie.

Tõnisepäeva laisad tegemised

2011-01-23T20:53:00.000+02:00

Seekord on küll tunne, et nädalavahetus on nagu siutsti jälle möödas ja mitte midagi pole tehtud. Midagi siiski ikka on. Kolm masinatäit pesu pestud. Eile sai nii tunnijagu lund lükatud. Teise lävepaku mosaiik valmis nikerdatud (päris valmis ei saanud, vuugivahed on tegemata). Paar seinapragu ära teibitud. Kuidagi väga soojaks hakkab minema sees, kannatab paljasääri ja õhukese pluusiga olla, aga eks väljas on ka ilm pehme.
Külmaga on minu suureks rõõmuks sel aastal talv leebe olnud. Kui siitsamast blogist lugeda, kuidas mul eelmise aasta jaanuaris kogu aeg hambad lagisesid, siis on nüüd ju lausa hästi. Isegi torud pole sel talvel kordagi ära külmunud. Muidugi, jõuab veel ka külma tulla. Kevadeni on 56 päeva ja tuisukuu alles ees. Aga meeleolu on optimistlik ja praegu väljas -4,1 , toa kõige tagumises nurgas +22,6.
Traktor on käinud ja tee väga korralikult siledaks lükanud. Millal, ei tea, millalgi eilse lõuna ja tänase lõuna vahepeal. Märkasin alles siis, kui prügikotti välja viimas ja prügikasti ümbrust puhastamas käisin, sel nädalal peaks prügiauto tulema.
Ja siis on veel paar raamatut läbi loetud, natuke telekat vahitud, palju arvutis kõõlutud - ühesõnaga päris valge inimese nädalavahetus oli. Lausa puhanud tunne on.