Jälle määbruar

Eile oli tegelikult imeline ilm. Päike säras terve päeva, räästad tilkusid rõõmsalt ja linnud laulsid. Millised linnud, ei tea, linnalapsena ma linde ei tunne ja ega eriti ei huvita ka.
Otsisin enesele väljas tegevust, tõin kärutäie puid, põletasin vulkaanis natuke kuuri ummistavat papiprahti, kõik kastid taaskasutusse ei sobi ja ahju ma pappi korstnapühkija soovitusel pigem ei topi. Liivahunniku pealiskiht oli niipalju lahti sulanud, et sealt sai maja- ja garaažiesise liivatamiseks kärutäie liiva. Mis tänast ilma vaadates oli õige tegu, sest täna on tõeliselt hall ja ligane, 2,6 kraadi sooja ja kogu kiilasjää on kaetud lisaks veel veekihiga. Vastikult tuuline ka.
Jalutamas käisin ka, krundi lõunapiiri uurimas. Sügisel hakkas idanema idee sinna veel üks tiik tekitada. Mitte aiakujunduslikelt eesmärkidel, aga liigvee pärast. Seal on maa ikka nii pehme, et isegi juulikuus on roomiktraktor ligi poole meetri sügavused rööpad maha jätnud. Aga eks näis.
Sõbranna vajas lohutamist, tema imeilus pärsia kass lahkus vikerkaaremaale. Võttis oma kaks koera ja jalutas külla. Ma küll alguses pelgasin, et neli suurt ja noort koera suudavad mõne mööblitüki ikka ümber ajada, aga tubastes tingimustes käitusid nad üllatavalt korralikult ja tundsid lihtsalt üksteisega suhtlemisest suurt mõnu.

Tänane vesihall ja vihmane ilm kõlbab ainult kamina ees külitamiseks ja raamatulugemiseks. Aga sedagi on tore teha, sest puhata ja kosuda on vaja.