28. september 2014

Seakari, ma ütlen...

Seekord siis sõna otseses mõttes. Eile lõuna ajal saabunud Lepatriinu läks aeda värsket õhku hingama ja tuli natukese aja pärast tagasi imeliku näoga, küsides, millal ma viimati majast kaugemal käisin...viimasel nädalal kindlasti mitte, muud tegemist oli liiga palju ja terrassist ja kasvuhoonest ma kaugemal aias käinud pole. Võtsin fotoka kaasa ja läksime vaatama, avanev pilt oli masendav.
Meie, linnatüdrukud, ei osanud algul midagi arvata, mingid loomad aga...õhtul saabunud Lepatriinuisand, kel maaeluga rohkem kogemusi, konstanteeris, et sigatsemas on käinud oma paarikümnepealine metssigade jõuk. See on küll midagi äärmiselt üllatavat, sest ühtki metssiga ei mäleta ma siinkandis terve elu jooksul näinud olevat, Isegi metskitsi pole enam mitu aastat näha olnud.
Jääb üle ainult loota, et talv selle seatembu tasasemaks vajutab,. käsitsi tasandada ei suuda seda mitutsadat ruutmeetrit keegi. Õnnelik õnnetus sellepoolest, et taimed jäid terveks, üks kärss oli küll lausa kahe hinnalise pojengi vahelt läbi kündnud, sealt tasandasin ära, aga mujal jääb töö looduse teha. Ühtlasi langes ära küsimus, kas tagapool sel aastal enam niita või mitte, niita seal võimalik ei ole, kui ei taha traktorist lahti saada. Kõigest ülejäänust käis täna esmakordselt selle murutraktori selga istunud Lepatriinu üle ja tulemus on jälle ilus, kuigi pealelõunal läks valgus nii vastikuks, et pildistada enam ei saanud.
Värvilise sügise imetlemiseks tuleb siinkandis sisemaale sõita...meie kased näevad peale selle nädala kahte tormi välja sellised:
Pärnad on õnneks veel rohelised, nii et väga masendav pole. Kuradipuu ehk mandžuuria araalia (aralia elata), otsast sügisvärve otsides avastasin äkki hoopis õied. Ei mäleta, et oleksin seda puud varem õitsemas näinud. Puuke on umbes kaheksaastane, üks esimesi aedatoodud puid ja istutatud tolle aja mõistes heinamaasse, mis nüüd on pojengide kasvualaks muutunud.

Põnevaid õitsemisealustajaid on veel, Bunge saatusepuu (clerodendrum bungei). Külmaõrn, tegelikult tsoon 7, aga netist uuritud info kohaselt käitub 5.tsoonis nagu rohtne püsik ehk samamoodi nagu suurelehised hortensiad. Igatahes proovin ära.
Alustavad habeõied "Heavenly Blue" ja "Hint of Gold"

Aed-kuldvits "Golden Thumbs" on tõeliselt armas sügisene kullakera
Neljajalgne kullakera aga enam ei olegi nii väga väike, sülle tahaks aga endiselt
Sügisastrid ja krüsanteemid veel ei õitse, aga on nuppe paksult täis ja kuivõrd sügis tundub tulevat pikk ja soe, jätkub õiteilu ilmselt kauaks.
Mastifipiigaga käisime eile koertenäitusel, rohkem kui aastase vaheajaga. Ausalt, peale möödunud suve sündmusi polnud vähimatki tuju milleski osaleda. Tuli kuidagi ellu jääda. Esmaspäeval oli kasvataja küll skeptiline. Ta küll ei öelnud, aga hääletoonist lausa tekkis see mull, et tahab nüüd tulla oma koolitamata koera ja võhikust händleriga Eesti parima kenneli nime täis tegema...aga juba esimese trenni lõpuks läks hääl rõõmsamaks ja kuigi laupäeval saime hindeks ainult "hea", no kohtunikule lihtsalt meeldisid kandilisemad ja robustsemad penid kui meie sale ja graatsiline pikk-käpp, jäin nii ma ise kui jäi ka kasvataja esinemisega rahule. Koer ise sai kogemusi ja seltsielu nii palju, et keeldus isegi õhtul tuppa sotsialiseeruma tulemast.
Täna oli tõsiselt töine pühapäev. Lepatriinu niitis, nagu öeldud, mina üritasin rohida, killustikukatteid ja roosipeenraid. Ma ei saa aru, miks meil katted ei toimi. Naat olevat viljaka maa taim ja osi vaese maa...mul kasvavad mõlemad kõrvuti killustikus, kus on kangas all ja ei mingit mulda. Vähemalt tulevad välja, mida ei saa kahjuks väita orasheina ja ristiku kohta, mis suudavad mõlemad oma juured läbi igasuguse tekstiili ajada.
Lepatriinuisand pojaga möllasid metsaservas kuivanud ja mahalangenud saartega, kuhi aina kasvab.
Kadestan natuke neid, kellel on veel energiat õues möllata. Minul on aur juba pikemat aega otsas, käed ja jalad valutavad, randmed on paistes ja ma päris naudin pikki pimedaid õhtuid raamatute, koerte, nurruva kassi  ja mõnusate inglise filmide seltskonnas. Ja kuigi suvi on olnud raske nii materiaalselt kui emotsionaalselt ja tulevik on väga ebakindel, ei vahetaks ma seda siiski tagasi kõrgepalgalise põrgu vastu,

7 kommentaari:

  1. on sul seal alles kaunitare õitsemas :) loodan ka, et need olid külalissead, meie seakarja rada läheb läbi meie maade ja pole lootustki muule kui taudile ehk vaid, jahimehed neid kätte ei saa

    VastaKustuta
  2. On ikka pôrsad, need sead, ma môtlen! Minu kuradipuu ôitses ka umbes sama vabalt ja siis andis otsad

    VastaKustuta
  3. Kui muru edaspidigi segamini tuhnitakse, siis tuleb hankida kultivaator, mida saab murutraktorile järele panna, analoogselt päristraktorite vastavate agregaatidega. Arvata on, et lõunamaadel leviv katk ja valgevene, läti jt jahimeeste metsseahävituskampaaniad on sead pikemaid põgenemisreise ette võtma pannud.
    Ilusad õitsejad.
    Oma ettevõtmiste peremees olla on hoopis midagi muud kui kella pealt postil käia. Loodan, et Sinu ettevõtte kotti kukub tulevikus nii mõnigi rammus, ee, kivi. Ei tahaks korrata niigi äraleierdatud vaese ja väikese maa plaati, aga just see teeb nii mõnegi võimaliku eduloo ebamõistlikult pikaks ja vaevaliseks.

    VastaKustuta
  4. Hmh...kas mõnda tuttavat jahimeest ei ole? Sedasi ei saa ju kui sigatsemas käivad. Esialgu jätsid kollektsiooni puutumata, aga mine metslasi tea. Mis võimalused oleks elektrikarjusega krunt ümber piirata? Väidetavalt pidi see nad eemale hoidma.

    VastaKustuta
  5. Sead põrgulised võivad teha tõelisi seatempe. Mul on kaks sügist järjest käinud ja majaesise "paraadmuruplatsi" segi keeranud. Kõik olen pidanud käsitsi lapp-lapihaaval uuesti kokku panema. Hetkel on veel puutumata, aga sissesõidutee servad on juba kenasti küntud. Pole ka midagi imestada- tammik mõlemal pool teed.

    VastaKustuta
  6. Mina oma sea-aastal laenasin täis kustud ja situtud mässukaid sõna otseses mõttes. Vedasime tara ja panime nööri ja riputasime jubedused üles. Ma ei tea siiani, kas aitas see või nad ei plaaninud sinna rohkem tulla, aga kadunud nad olid. Mul alles praegu meenus see sinu songermaaga. Aga ole sama vahva ikka edasi!

    VastaKustuta
  7. Sead on tõelised sead. Meil jõudsid nad paarisaja meetri kaugusele naabripere aeda, pilt oli kohutav.
    Aga lohutagu Sind see imekaunis saatusepuu, kõik läks veel isegi hästi

    VastaKustuta