24. juuli 2014

Veel üks diivanipäev

Tõime Lepatriinuga Inglismaalt ilmselt mingi importviiruse. Kui eelmisel nädalal kulutas oma puhkusenädala köhimisele ja tatistamisele Lepatriinu, siis nüüd on minu kord. Mingit ollust tilgub kogu aeg, pea on nagu vatist, kõik hääled kostuvad nagu läbi kõrvatroppide, pea kaalub vähemalt tsentneri ja isegi paarikümnemeetrine jalutuskäik rooside juurde võttis naha läbimärjaks.
Eilse turismigrupi tegin ära tahtejõuga, peale seda sai enamus jaksust otsa. Nii palju jõudsin, et piparmünt, angervaks, salvei ja meliss ära lõigata ja vihad puukuuri kuivama riputada. Pimedamat õhurikast kohta mul kahjuks pole. Kuna roosid õitsevad sel aastal nagu hullumeelsed, raatsisin tee- ja lõhnasegudesse kuivatamiseks isegi õisi lõigata. Enne kuivama viimist sai neist ka pilti teha.

Aias pole mitte värvide koor, vaid lausa laulupidu ja läbi umbes nina on aeg-ajalt isegi mingit lõhna tunda, kui helgem hetk juhtub olema.




Taimi olen ma ilmselgelt liiga palju sisse ostnud ja nagu eelmine talv näitas, pottides talvitamisega on probleeme, olgu pealegi meil kümme kraadi soojemad talved kui sisemaal ja meil oli ka selle kandi jaoks piisavalt lund. Maasekaevamine on suht lootusetu ettevõtmine, meil lihtsalt ei saa auku maasse ja kogu peenravärk koosneb ju enamuses kividele koormate kaupa pealle veetud mullast. Sügisesi müügiüritusi pole ka eriti tulemas, aga ehk ärkavad augustis veebipoe kliendid taas ellu. Juulis olen väljastanud arveid peamiselt turismifirmadele ja kui aus olla, on see ainuke asi, mis ära tasub. Taimemüügiga on pigem sama lugu nagu tõukoerte kasvatamisega, välja läheb sama palju kui sisse tuleb ja endale jääb peaasjalikult tegemise rõõm. Nüüdki on paraku nii, et olgu mul olla nii kehv kui tahes, tuleb minna ja lahti pakkida neli taimekasti, mis Itella hetk tagasi õuele viskas. Õnneks enamuses tellitud kraam, aga lahtipakkimist, sorteerimist ja kastmist tahab sellegipoolest.
Lisatud: sakslased lahti pakitud, varju asetatud ja kastetud. Ise ka märg nagu kass, kuigi mitte veest, ja diivanil tagasi. Seekordne saksa puude-põõsaste kvaliteet, sehr gut! lumepuud pooleteisemeetrised ja ma mõtlesin, miks need kaste nii palju on, igaühes oligi vaid paar-kolm taime. Hunnik saksakeelset kirjandust saadeti kah, mul neid värvilisi katalooge, millega aru kaotada, on juba koledas koguses. Võib-olla sellepärast ma nii immuunne olengi, kui kõik on käeulatuses, siis ei tahagi enam midagi...

6 kommentaari:

  1. oo, pooleteise meetrine lumepuu! Kõlab uhkelt.
    Sul tuleks siis sügisel üks müügipäev teha. Midagi erilist.
    Vahel tahaks olla kärbes sinu õle peal ja vaadata, kuidas sa toimetad. See taimemajandus on minu jaoks ikka ülihuvitav

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhhh...kui aus olla, siis meeldib mulle neid taimi leida, sisse osta ja lahti pakkida. Potistada ka, kui paljasjuursed tulevad. Aga edasine nagu rohimine, kastmine jms. mulle enam nii väga ei meeldi. Ning müümine meeldib veel kõige vähem, kohe üldse mitte. Igasugune müügitegevus on mulle eluaeg üsna vastukarva olnud ja see pidi ka ju kellegi teise töö olema. Nii et tegelikult ma ei ole praegu väga rahul ja see võib olla üks põhjus, miks tervis jukerdab.

      Kustuta
  2. Mulle meeldivad need esimesed 2 roosipilti niiväga.

    Kiiret paranemist!

    VastaKustuta
  3. Väga toimekas diivanipäev. Tundub, et diivan esines rohkem unistustes.. Kiiret paranemist!

    VastaKustuta
  4. Voodi/diivani leiutajale tulnuks ammugi mingi suur preemia välja mõelda. :D Parane ruttu, kuumaga on jama põdeda.

    Lumepuu ...hmmmm :)

    VastaKustuta
  5. Oleks mul ruumi...aga vähemasti ühte roosi ma tean küll, kes tulevikus aeda endale koha saab.:)

    VastaKustuta