Maasikamuinasjutt

Ühes külas mere ääres seitsme maa ja mere taga elas kunagi üks väike tüdruk, kellel oli oma salajane maasikavälu. Kodunt päris kaugel, vana militaarse kraavi ääres, lehmade poolt madalaks söödud pervel kasvas sadu maasikaid, kes rõõmsalt päikese poole naeratades mahlakaks ja punaseks sirgusid ja heal meelel osa oma vilju kinkisid tüdrukule, kes neid ikka vaatamas käis ja mõnikord tundideks nõlvale unistama-unelema jäi.
Aeg aga läks ja kõik muutus. Rannakarjamaadelt kadusid lehmad ja asemele hakkas kasvama padrik. Teisel pool kraavi löödi maasse uusasunduse koppade lõuad. Tüdruk ei tulnud enam.
Maasikad otsustasid, et aitab jamast, läheme siit minema. Enne kui lepavõsa lämmatab ja malts matab. Hakkasidki lääne poole minema. Kuna aga neil olid väga lühikesed juured ja seemneidki ei jõutud väga kaugele pillutada, võttis see minemine ikka väga kaua aega, mitmeid põlvkondi ja lausa aastakümneid.
Ühel kevadel aga avastasid metsmaasikad end olevat tärganud künkal, kus oli küll kivine, aga palju päikest. Kui nad oma esimesi õisi arglikult päikese poole küünitasid, avastasid nad oma ehmatuseks ja suureks rõõmuks tüdruku, kellest küll vahepeal oli küpses eas naine saanud. Tere tulemast koju, sosistas naine, ja õnnelikud metsmaasikad küpsetasid oma esimesed viljad talle juba jaanipäevaks valmis.

***
Sellise loo rääkisid mulle eile sel aastal ootamatult terrassi ümbritsenud metsmaasikad, kui nende vilju korjasin. Ikka üks suhu ja teine karpi. Nii nagu lapsepõlves. Karbi sai endale keemiaravist toibuv vennanaine, kes arvas, et pole eales varem nii maitsvaid maasikaid saanud.

Jaaninädala kroonika

Eelmise nädala kurbusele tasakaaluks pakkus see nädal peamiselt positiivseid emotsioone. Esmaspäeval Tartu Ülikooli aulas oli kurgus kahtlaselt kraapiv tunne, kui Füüsikule cum laude diplom kätte anti. Natuke ikka minu laps ka - ehk nagu ta ise ühele sõbrale pillas, et aktusel nii palju rahvast, et ta kaotas oma vanemad ära. Vanemad tähendasid siis Lepatriinut ja mind :). Pärast käisime kolmekesi Wildes head-paremat söömas, lõpuks sai veel ühele Saadjärve kliendile kast pojenge koju viidud ja koju hilisõhtul, imetore päev oli.

Neljapäeval jätkusid positiivsed emotsioonid kutsikate kuuekuise sünnipäevapeoga. Mul on elus ju koeri kogu aeg olnud, aga seda, et kenneliomanik viitsib järeltulevate põlvedega nii palju vaeva näha, kogen küll esmakordselt. Tavaliselt koguneme trenniks Sauel, aga seekord siis meie mängimis- ja hängimisplatsil. Neljajalgsetele külalistele oli üks tort ja kahejalgsetele teine.

Reede hommikul otsustasin tegeleda tiigiprojektiga, mis seisis terve eelmise suve. Esiteks oli maa kogu aeg nii märg, et sinna lähedale traktoriga ei pääsenud ja käsikäruga killustiku vedamiseks pole isegi mina piisavalt hull. Planeerides tundus see hirmsuur töö, aga tegelikult ei läinud kaht täispäevagi, kui kõik tiigiteed killustikuga kaetud olid. Teha on veel välimised ääred, mis tulevad ilmselt palkidest, aga need palgid on üksitõstmiseks äärmiselt tüütud ja jäävad abijõudu ootama.

Viimasel pildil on hästi näha, milliseks killustikukate muutub, kui vihm selle puhtaks peseb. Vasakul on värske ja tolmune killustik, paremal eelmise päeva sajueelne.
Kroonika huvides peaks mainima, et kirjutasin täna alla ka Lumehelbekese müügilepingule. Oligi teine kurvalt juba aastajagu põõsas konutanud, nii suure ja januse tegelasega ringi kruiisida praegune sissetulek ei võimaldanud ja ega ta linnas liikumiseks ikka kõlvanud ka. Õnneks ilmus lausa naaberkülast tõsine ameeriklastefänn, nii et kaugele ta ei koli ja paistab, et hea peremehe sai ka.
Aias aga on kätte jõudnud pargirooside aeg.
Therese Bugnet

 Lac Majeau

 Guna

 Red Nelly

 Winnipeg Park

 Ees Rose de Recht, taga Purple Pavement, mis pidi madal olema. Kui poolteist meetrit on madal...

 Mairoos ehk rosa pimpinellifolia Plena

 Parsla

 Rosa rubrifolia

 Abelzieds

 Vahele sattus üks pojeng, Festiva Maxima

 Vasakul Ritausma, paremal Hansa. Keskele on end kasvatanud koer-kibuvits ja las ta olla, ma ei saa teda nagunii sealt kätte.

Jaanilõkke aga süütasin täna kell pool üks päeval. Kuna kevadise risu hunnik lõkkeasemel mõjus nagu koeranael keset mu ilusti niidetud aeda, ma lihtsalt pidin selle ära põletama ja kuna külalisi oodata pole, kõlbas päev õhtust paremini. Enne seda tuli veel maha võtta kuivanud paradiisiõunapuu, mis suri ilmselt lihtsalt vanadusse. Selleks kõlbas hästi väike elektrikettsaag ja poole tunniga oli kõik koristatud.
 Paraja pürofoobina pean ma olema veendunud, et kõik on kustunud ja kontrolli all, kui kodunt ära või magama lähen - pole päris kindel, kumba ma täna õhtul teen. Üksi kodus on nii mõnus olla, et eriti välja ei tõmbagi.

Kaks lohku ja üks muhk

Kuna kurbuse ja leina vastu pole paremat rohtu kui üks korralik füüsiline rassimine, ajasin laupäeva hommikul traktori mürisema. Plaanis oli likvideerida maja lääneküljel üks lohk, kuhu kippus eelmisel vihmasel suvel kogunema vesi ja kus mul õnnestus ära uputada Muhedikult saadud drüüas. Maja teisel küljel vajas omakorda tegemist projekt "vana lõkkease" ja neid kahte asja oli võimalik päris hästi ühendada, sest varem lõkkeaset piiranud kivid sai uue kõrgpeenra servaehitusel ära kasutada. Seekord oli isegi meeles protsess jäädvustada.

Täna õhtul istutasin ka taimed sisse, aga pildistamiseks oli valgus juba kehvavõitu.
Teisel pool maja toimunud protsess oli selline:

Vahepealse vihmaladina ajal õnnestus Lepatriinu abiga suuremas osas läbitavaks muuta suur kuur, 
 Nüüd kukun voodisse, sest jalatallad on ümmargused. Homme tuleb taas Tartusse sõita, sest keegi lõpetab ülikooli. Aeg lendab ikka pagana kiiresti.

Hüvasti, kallis sõber!

Enne kui rong edasi kihutab

..peab ikka midagi mõnusast nädalavahetusest kirjasõnasse ka talletama. Sest just see tunne mul viimasel ajal on, et elu on justkui kiirelt kihutav rong ja ma püüan kuidagi selle ukse küljes rippudes sellega kaasa jõuda. Endiselt kasvab tegemata asjade nimekiri kosmilise kiirusega ja tegemata või edasi lükata neist paljusid ei saa, Päevad on liiga lühikesed.
Nädalavahetusel tegin siiski pausi ja peatuse. Kuigi ka see oli osaliselt töö, on vahel harva ise taimi müümas käies see minu jaoks muu üheksakümne üheksa ameti kõrval mõnus vaheldus. Eriti nii ilusas kohas ja nii mõnusas seltskonnas. Müügil polnud ka viga - kui minnes poleks autosse peaaegu et pastakatki mahtunud, siis tagasi sõites mahtus lisaks allesjäänud kaubale nii Järvseljalt, Riho Teraselt kui Sulev Savisaarelt hamsterdatud nänn. Lätlaste letist hoidsin end kaugemale, liiga ohtlik. Kui ma suutsin juba kohvi joomas käies nii enda kui tädi vaatama saabunud äsja bakalaureusekraadi kaitsnud tuumafüüsiku kompsukesi täis riputada, oli targem edasistest ahvatlustest hoiduda.
Üritus ise oli mõnus, osalejatele anti süüagi, seltskonna mõnusust ei väsi kordamast ja kõige tipuks tegi aednik Katrin meile ka ülipõneva ekskursiooni, mille käigus rändas kilekotti nii mõnigi lahkelt pakutud seemik.

Igatahes sain ma seda kõike nähes sellise energia- ja inspiratsioonilaksu, et nüüd kukuks kohe aias ehitama, kui ainult need kiiremad asjad eest ära saaks. Õnneks võeti mu palveid kõrgemal pool kuulda, nüüd on vist terveks suveks abiline olemas ja paar maastikuehituse praktikahuvilist helistas juba ka, aitäh Muhedikule, kes soovitas ka Luuale oma pakkumine saata.
Õhtuks smuugeldasingi end Muhedike õuele ja see oli üks ütlemata mõnus õhtu. Magasin üle  mitmekümne aasta autos, täielik romantika, enne tuttujäämist kuulasin pikalt kõrede õhtukontserti. Meil nad miskipärast niimoodi ei laula, aga meil ei lase sääsearmaadad ka eriti kaua õhtul väljas olla.
Kuigi mu taskufotokas (suurem ei mahtunud kotti) valetab värvidega, ei suutnud hommikul pildistamiskiusatusest siiski hoiduda. Kõik need iiriseseelikud ja pojengikrinoliinid, vahele üks eriti ägeda õiega moosesepõõsas.

Ja palun, niimoodi nemad siis Eestimaa suves õitsevad, Forever@Ever Red ja Endless Summer The Original. Tegelikult nii vara ei peakski, aga ju need kuumalained kiirendasid protsessi. Mul siin põhjas pole veel talvitunud hortensiatel õienuppegi. Ja Red-i värv on pildil täiesti vale, tegelikult on ta ikka täiesti punane, ma ütleksin, et korallpunane.

Pikk kodutee läks positiivse energialaksu all ludinal. Peale Keilat keerati taevakraanid lahti otsekui mu tegemisi heaks kiites - näed, müügiplatsi ei pea ka kastma. Vahepeal peeti niipalju vihmapausi, et jõudsin auto tühjaks laadida ja inventuuri ära teha, siis kastis veel tunnikese.
Oli tõesti imetore nädalavahetus.

Võõraste sulgedega, õitega ikka

Eile õhtul sai kiiruga naaberkülas Raudide juures käiidud. Munad neile, tühjad potid meile. Kohustuslik aiatiir ka tehtud. Kui ma kunagi suureks saan, tahan endale ka selliseid padjandeid.

Olen endiselt arvamusel, et rodod minu aeda ei koli. Õitsevad kaks nädalat ja ülejäänud aja on koledate nahkjate lehtedega kujutud nässakad, mille alt on paha rohida. Aga õitseajal võõras aias imetlemas käia võib küll.

Volvosse pakkisin ära sadakond taime, sealhulgas üle kahekümne hortensia viieliitristes pottides. Tagasivaatepeegel on täiesti kasutu ja loodetavasti ei pea ma neid nii palju tagasi tooma, seda enam, et omakorda sai Järvseljalt üht-teist tellitud, see peab ka veel kuhugi mahtuma.

Hääletada selle auto peale küll mõtet ei ole, kui enda ja pisikese käekoti sinna taimedele lisaks ära mahutan, on hästi.