Advendi tormine algus

Tuul ulub ümber maja ja päev läbi on vihma kallanud nagu oavarrest. Sooja 8,8 kraadi. Igatahes pidin end ettenägelikkuse eest õnnitlema, et valguskettide ülespanek eile sai lõpetatud, tänase ilmaga pole ma end niigi palju viitsinud välja vedada, et vaadata, kuidas tulemus välja näeb. Eks homme õhtul töölt tulles vaatan.
Peale valguskettide esialgu rohkem jõulukaunistusi ei tule, kuna ma kahel lähemal nädalal peaaegu et kodus ei viibi ja M ja koerad neist eriti ei pea, siis pole mõtet sellega vaeva näha. Aega jääb nagunii pidevalt puudu ja see tekitab rahulolematustunnet. Iga kord, kui tunnen end tööasjadest piisavalt väljapuhanuna ja võiks hakata midagi meeldivat tegema, kasvõi mõnedel taimelehekülgedel surfama, selgub, et kell on juba nii palju, et järgmiseks tööleminekuks väljapuhkamiseks peab magama minema.
See-eest on meil nüüd turvanõuetele vastavad koerad. Pärast seda, kui M leidis esmaspäeva õhtul meie koervanuri heitunult maanteelt hulkumas, said mõlemad penid endale väljaskäimiseks helkurvestid, kusjuures kannavad neid südamerahuga. Koeraplikale tundub lausa meeldivat, et talle uus hilp osteti :D.

Ööseks lubab tõsist tormi, igaks juhuks sai vett varutud ja taskulambid käepärast pandud.Praegu just öeldi telekast, et juba üle kuue tuhande majapidamise on elektrita.
Ja Hiline, kui sa seda lugema juhtud, palun pane oma blogisse kommenteerimisvõimalus tagasi, nii tahaks Su uuele koerabeebile virtuaalse kalli saata :D.

Kivikasukad

Pühapäevasesse postitusse unustasin panna paar pilti kividest, mis endale tõelise talvekasuka ülle on tõmmanud:

...ja ma ausalt ei saa aru, miks osa inimesi peab oma kive käima riisikeeduvee, jogurti või keefiriga pintseldamas, sest mina näen vastupidist vaeva neilt aeg-ajalt tekki maha kaapides, muidu poevad päris peitu. Äkki peaks soovijatele järgmisel aastal sammalt jagama?

Sõbralik november

Tahtmata kuidagi ära sõnada, on minu jaoks selleaastane november küll inimsõbralik olnud. Mõtlesin sellele just ühel õhtul koju sõites, päevad venivad niigi pikaks ja kui peale väsitavat tööpäeva peab veel koduteel lume ja libedusega võitlema, on see ikka päris tüütu. Siiani on kuivadel maanteedel päris mõnus suhistada olnud. Kui reedene uduvihm välja arvata, pole siinkandis pea kolm nädalat midagi sadanud. Mis aga pole tiigivee tasemele küll mingit langetavat mõju avaldanud - eks kevadel ole näha, mis kaldataimedest ellu jäi ja mis mitte.

Üle tüki aja üks nädalavahetus, kus mul natuke tegutsemistahet oli ja mida ei sisustanud valgumine ühelt lösutamisasendist teise. Kaasa andis ka kaks päeva põgusalt piilunud päike, niipalju, kui ta end veel puudelatvadest ülespoole upitada jaksab. Kasutasin eilset päeva maja vana katkise valgusketi mahavõtmiseks ja uue paigaldamiseks. Päris tüütu töö, kuivõrd looduse poolt pole seda pikkust just ju palju antud ja iga töö, mis seostub käed ülespidi, redeli otsas kurnimisega, on minu jaoks keeruline. Aga hakkama sain, kuigi aega läks, lisaks tuli käia vahepeal toas näppe üles sulatamas. Löödagu maha, aga vat elektritöid ma kinnastega teha ei oska, algul katsetasin, aga kõik pisikesed kaabliklambrid pudenesid näppude vahelt maha ja enamus neist maandus kuskil vihmaveetünni põhjas.
Lisaks jäi  eile kaks meetrit valgusketti puudu, ehk üks kahest, kas on maja vahepeal suuremaks kasvanud või ei olnud selles hiina valgusketipakis ikkagi nii palju meetreid, kui kirjas...
Täna sai Bauhofist järgmine jätkukett toodud ja töö ära lõpetatud. Testitud, põleb - advendiaeg võib tulla. Tegelikult läksime hoopis teist asja ostma - ja ei saanud. Tegemist siis M järgmise sajandi ehitisega

ehk kui algselt oli plaanis sinna terrassipikendusele vana alumiiniumraamiga kasvuhoone sokutada, siis töö käigus selgus, et see pagana raam on nii kõver, et seda soojapidavaks saada oli suht lootusetu. Seega siis uus raam ja uus kate, mulle igatahes väga meeldib. Kuigi jah, M võimetus omaenda projektist kinni pidada ei ole muidugi mingi uudis ja tavaliselt ma tellin kohe materjale 20% rohkem, kui tema mulle ütleb. Seekord aga olin parasjagu vist nii üle töötanud, et tellisin pleksiklaasi täpselt nii palju kui härra soovis ja otse loomulikult on nüüd viis tahvlit puudu. Bauhofis aga pleksiklaasi ei olnud ja linna sõita me ei viitsinud.
Kui täna hommikul oli kraadiklaas nullis ja katustel kerge härmatis, siis eile õitsesid veel roosid...

...astrid, saialilled ja hortensiad...

Muhedikult kevadel tillukese taimekesena saadud puju on end suureks kasvatanud ja peab järgmisel aastal ilmselt titepeenrast kolima kuhugi, kus rahulikult laiutada saab

Lumimari Ametüst särab rõõmsa roosa laiguna

aga täna hommikul oli õhus juba talve lõhna. Viisime viimased asjad terrassilt katuse alla ja keerasime vihmaveenõud kummuli.Järgmisel pühapäeval algab advendiaeg ja on põhjust süüdata tuled.

Projekt, millest ma palju ei tea

Eesti Rahva Muuseumist saadud fotode põhjal oli siin talus 1940.aasta suvel selline väike laut-tall, pildil vasakule jäävas osas ühehobusetall ja paremal laut. Sellest, et meie õuelt meri paistaks, nagu pildil, pole muidugi ammu enam mõtet mõeldagi, terve mets on vahele kasvanud.

Praegu läheb umbes sel kohal, kus need võrgud lattaial kuivavad, tee naabermajja ja meie enda parkimisplatsile. Ja maja poolt vaadates üle tee asetsevad meie kuulsad lõppematud kuhilad nagu muld, liiv, killustik, sõnnik ja muu hädavajalik. Pildil olnud hoone aga põles 1963.aastal välgulöögist maatasa ja minu mälestuses on sellel kohal kogu aeg vaid varemed olnud. Aasta-aastalt rohkem mullakihi alla mattudes.
Tee ja kiviaia vahelist ala pole ma kunagi aiana kavandanud, kui õnnestus keegi leida, lasin kord kuni kaks aastas trimmeriga üle niita. Mõni aasta jäi niitmata ka. Olen endale aru andnud, et üle jõu käivaid projekte pole mõtet kaela võtta, hea, kui ma majast lõuna pool asuva alaga kuidagi hakkama saan.
Aga kuna roosi- ja püsikuaias pole praegusel aastaajal enam midagi teha ja tiigi juures ei saa veeuputuse tõttu midagi teha, tekkisid M-l energia ülejäägid ja ta hakkas varemeid välja kaevama ning nende ümbrust korrastama. Mina jõuan juba nädalaid koju kottpimedas, nii torkasingi autorile fotoka pihku ja käskisin tööst pilti ka teha, ajaloo annaalide huvides.
Välja on ilmunud ilusad vanaaegsed müürid

Varemete otsast sai kask igaks juhuks maha saetud, aga tegelikult on ikka ime, kuidas puu suudab müüri otsas kasvada ja juuri kivide vahele ajada

Ehitusjärelvalve kontrollretkel

Välja on tulnud mitu vannitäit vanaaegset metallikola - riive, lukke, hobuseraudu, söetriikraudu ja mida iganes. Eestiaegseid klaaspudeleid. Nõukaaegset okastraati.
Laudvaremete tagant on kadunud kümned ruutmeetrid mustsõstrapadrikut, osa alleskäänud põõsaid on istutatud sirgetesse rividesse.
Mis sest kõigest edasi saab, eks aeg näitab. Praegu on lihtsalt ühest kohast taas võsa ajaloo prügikasti rännanud.
Natuke sai täna aias ka kolatud, aga pildimasin jäi tuppa. Võtsime koos Rein Joostiga talle silmastamiseks materjali, vastu pidin saama kevadel roose :). Valida anti 110 sordi hulgast. Nüüd on mõtlemist. Mulle hakkab tunduma, et kõige selle jaoks, mida ma talvel ära teha tahaksin, peaks töölt puhkust võtma. Lähikuudel ei tule see paraku kõne allagi. Ehk millalgi kevade poole.
Aga roosid õitsevad veel reipalt. Kressid on öökülm ära võtnud, kõik muu on üsna samamoodi nagu nädal tagasi. Soojakraade praegu, kell kolmveerand üheksa õhtul, 6,6.

Esimene öökülm

...saabus meiemaile siis ööl vastu mardipäeva. Hommikul kell 8 oli veel 2,8 kraadi külmakraadi ja maa härmas. Kolmkümmend kilomeetrit sisemaa pool olevast töökohas koguni miinus viis kraadi.

Täna öösel ilmselt ei külmetanud, sest autoaknad olid lihtsalt märjad ja ka kraadiklaas näitas õrnalt üle nulli, +0,3. Mida öökülm aias tegi, ei tea, sest juba nädalaid lähen hämaras ja saabun kottpimedas.

Käisid esimesed päkapikud

Ei teagi kohe, kas Tsiili, kes bookdepository.co.uk lingi oma blogisse sokutas, kiita või kiruda, Vist ikka rohkem kiita, sest täna saadud pakk tegi meele ikka rõõmsaks küll. Mis siis, et oma krediitkaardiga kinni makstud, ikka on tore pakki saada. Eriti siis, kui sees nii toredad asjad:

Nüüd on vist tudeerimist terveks talveks, kolme raamatu peale oma 2000 lehekülge imelisi taimepilte ja kirjeldusi. Ja saatmine puha tasuta - poleks tahtnud mitte mõeldagi, et selliseid ränkraskeid raamatuid näiteks lennukipagasis Inglismaalt koju tarida.

6.november

Ma olen eelmise aasta novembris nii laisk blogija olnud, et ei suuda nüüd isegi enam tuvastada, millal siinkandis lumi maha tuli. No nii soe igatahes ei olnud, nagu sel aastal.

Eile kohtusin peale nädalapikkust vaheaega taas aiaga. Ma käisin ikka vahepeal ka kodus magamas, aga ega pimedas suurt midagi ei näe. Vahva oli tõdeda, et roosid õitsevad endiselt vapralt:

Pink Cover

 Hope for Humanity

 Chinatown

 Sahara

 Rheinaupark

Võõrasemad on end külvanud kohtadesse, kus nad mitte kasvama ei peaks, näiteks peenra äärekivi ja sillutise vahele ja õitsevad vapralt. No las õitsevad, sügisel on see lubatud:

Tõelise vau-hüüatuse aga kutsusid esile hoopis kirju siberi kontpuu Variegata marjad, marju kannab see põõsas esimest aastat ja ma ei teadnudki, et nad nii fantastilist värvi on:

Rohumaalt aga leidsin sellise huligaani, endalt polnud vart ollagi, aga muudkui õitseb:

Täna puhus nii vinge tuul, et õues asjatama eriti ei kippunud. Käisin vaid pesu nöörile viimas ja ära toomas, seegi tegevus pani sõrmed külmetama.
Mutid on taas terve roosipeenarde taguse üles kündnud ja see näeb välja nagu kuumaastik. Kevadel ostetud superlõksuga pole me igatahes ühtegi peletist kätte saanud.
Ja sügiseste helide hulka kuulub nüüd siinmail ka kukkede kiremine :). Ületee-naabrimees otsustas hakata väikselt kanu kasvatama, paraku osutusid hangitud tibud kõik kukkedeks ja sügiseses vaikuses käib äge kukeleegu üle kogu küla :). Tegelikult päris vahva, sest aastakümneid pole siin külas olnud mingeid loomi-linde olnud peale koerte ja kasside. Tekib tunne, nagu elaks maal :).