Juulikuu viimane päev

ja ühtlasi viimane puhkusepäev. Kas peaks mainima, et mõte tööleminekust ei tekita erilist entusiasmi?  Õigemini töötada ju võiks, aga suvel võiks teha seda kodus terrassil. Ainult et mu ülemusele see mõte ei meeldi.
Tänaseks lõppes õnneks ka kolm päeva kestnud paduvihm, mis aias nii mõnedki taimed maatasa peksis ja tekitas ühe plaanivälise projekti, nii hakkas M maja ette drenaazi rajama, sest muidu vajus majaesisel jalg pea pahkluuni porisse. Tore väikeste poiste töö ju, kraavikest kaevata ja künkast alla vulisevat vett imetleda :).
Ise aga istutasin - maa põhjalikult märjaks kastetud, seega parim aeg. Alustasin toataimedega, pottidesse laialijagamist nõudis havisaba, selle jõmpsmannid kolivad töö juurde aknalauale, kabinetis mulle sobivadki ainult sukulendid ja kaktused, sest kastmine ei tule seal miskipärast meelde. Siis korjasin aia pealt kokku kõik imelikes kohtades kasvavad siberi iirised ja istutasin nad tiigi juurde. Tiigi teises, varjulisemas servas, leidis koha ka naabrinaiselt saadud hiiglaslik hobukastanilehine rodgersia.Panin uuesti maha peenarde noorendamise käigus välja ilmunud tontteabmillised tulbisibulad. Maadlesin natuke umbrohuga, aga seda tööd siin ikka jatkuks...
Päevaliiliad hakkasid õitsema. Vanad olijad, aias lausa umbrohuna paljunev ruuge päevaliilia tunneb end kohati nii hästi, et õisikud on mu silmade kõrgusel:

Vanadest olijatest rõõmustab silma Aten, mille puhul meeldivad mulle nii värv kui ülipikk õitsemisaeg, üksikuid õisi on olnud oktoobriski.

 Eelmise aasta tulijatest õitsevad neli sorti: Anahita, Lilian Wirick ja veel kaks, mille silti mul esimese hooga ei õnnestunud tuvastada, abi on teretulnud ;).

no ja siis veel ristirohud, nii kanepilehine kui jõgi-ristirohi, perovskiad, monardad, käokingad, hostad, roosid jnejnejne. Alustamas on ka floksid - kuigi Savisaarelt ostetud Blue Paradise on miskipärast roosa :(. Paljudest asjadest paraku praegu pilti teha ei kannata, on teised nii lausvihmast läbi ligunenud, et toibuvad alles.

Müdistab, ladistab, lirtsub

Viimase puhkusenädala kavatsesin üldiselt pühendada aiategemistele, aga nagu tavaliselt, inimene tahab, saatus tahab midagi muud. Pühapäeva öösel lennukilt kojujõudnuna läksid nii esmaspäev kui teisipäev täispikkade tööpäevadena palgatööl, kolmapäeval oli varjus 28 kraadi ja põhiliselt lõõtsutasin terrassil reisi- ja pealekuhjunud tööväsimust välja. Kolmapäeva õhtul otsustasin viimast korda sel suvel roose väetada, ja kuna kasta ei viitsinud, tellisin vihma. Taevas läks sellepeale säherdust nägu (ja see on õhtune vaade ida poole)

ning sellest ajast on ka sadanud, vaid väikeseid vahesid pidades. Müdistanud ja välku löönud ka, aga mitte väga lähedal, lähim äike läks mööda kusagil viie kilomeetri kauguselt. Tänagi podiseb taevakatel pahaselt, ja vihmapauside ajal olen vaid natuke rohida saanud, sest kui püsikupeenras juba vaarikad ja noored kased kasvavad, on rohimise paus ilmselgelt liiga pikaks veninud...kevadel asjalikku tööd teinud noored rohijad pole paraku rohkem nägu näidanud, kord puhkus, kord ilm paha, kord auto katki. Ise olen majalähedased roosipeenrad suutnud korras hoida, et terrassilt kole vaadata ei oleks, aga kaugemal valitseb kaos ja umbrohi kasvab selles niiskuses lausa silmnähtava kiirusega.
Aga kui vihm midagi õue peal teha ei lase, on terrassil õnneks katus peal ja elektripistikud seinas, sai natuke pilte korrastatud. Eelmise nädala Germalo kultuurireis Walesi ja Cornwalli osutus kokkuvõttes osaliselt ka aiareisiks, kolme aia (meie mõistes küll pigem pargi) pildid said ka Nagisse üles pandud: Stourhead, Portmeirion ja Blenheim, kõik kolm maailma kultuuriväärtuste nimestikku kantud ja ausalt öeldes vaatamist väärt, ise palun ette vabandust, et näiteks Stourheadi pildid on vägagi udused, sest kahel esimesel päeval sadas pea vahetpidamata ja pildid üsna hallid ja pildistaja ise ka õhtuks läbi ligunenud, nii et mul hakkab juba vihmast ausalt öeldes kõrini saama. Tellisin vist liiga palju, sest isegi maja on juba seest niiske, parkett pundub ja eile õhtul ei suutnud õieti magama jääda, sest voodipesugi tundus niiskena.Hakka või ahju kütma, kuigi 22 kraadi välistemperatuurina seda jusr ei eeldaks.
Loodusele oli seda vett siiski väga vaja, nii et kannatab ära. Endalegi kulub vahepeal väike terrassiphkus marjaks. Muidu võib meelest ära minna, milleks seda kõike üldse tehakse...

Veesilmade eri

Mitmel korral on küsitud, mitu tiiki mul siis õieti on ja tundub, et segadust tekitab üks eelmise aasta tiigipilt, kus ühe ja sama tiigi kaks pilti on kõrvuti monteeritud, et veetaset võrrelda. Nii et suuri isetäituvaid tiike on mul siiski üks. Aga aususe ja ajaloo huvides olgu siis tänases seisuga kõik aias asuvad veenõud pildistatud ja dokumenteeritud (koerte joogikausid ja kastekannud muidugi välja arvatud).
Selle purskkaevu ostsin kunagi, sest lihtsalt meeldis. Praeguse seisuga seal vett ei ole rohkem,  kui sisse sadanud, sest pump läks rikki ja uut pole viitsinud külge aretada. See-eest on koduks ühele lustlikule rohelisele keraamilisele konnale:

See aga pole tegelikult tiik, vaid vihmaveekogumise nõu. Ehk 90-liitrine betooninõu vihmaveetoru all, selle ümber on nii paigalpüsimise kui silmailu huvides lihtsalt lahtiselt maakive laotud. Kapitaalsemalt ei saa väga teha, sest neil nõudel on kombeks paari aastaga ära laguneda:

See puutünn sai kunagi ostetud ja koju veetud Patika vanavaraturult ja päris pikka aega pidas ise vett ja täitis tiigikese ülesannet, purskkaev oli ka sees. Selle aasta kevadel ta enam vett pidada ei tahtnud, nii saigi ka siia betooninõu sisse ostetud ja ääred liivaga täidetud. Äärte kujundamine alles idee staadiumis.

See tiik oli algselt mõeldud sissehüppamiseks, aga kuna vesi selles soojaks ei läinudki ja kusagil on betoonis ka vist praod, kõrgemalt enam vett ei pea, sai sel aastal osaliselt kruus sisse veetud ja kui aega saab, hakkab ehk ka selle veelekke asukohta tuvastama:

Ja lõpuks siis suurptojekt, kaksiktiik, mis endiselt ehitusstaadiumis ja pilt muutub iga päev. Kui ma nädala pärast Walesist tagasi tulen, on kindlasti jälle muutunud :). Praegu siis tänased vaated eri nurkade alt:

Ja üleüldse - kogu aeg ei pea midagi ehitama. Vahepeal peab puhkama ja nautima. Roosipõõsa all tukastajad teavad.

Tiigiprojekt ehk mehi ei saa usaldada

Niisiis. Sellest, kuidas ma traktoristilt kena väikest tiiki palusin ja selle asemel 36-ruutmeetrise ja 2,5 meetrit sügava "tiigikese" sain, olen ´pikemalt kirjutanud eelmise aasta augustis. Kuna tiiki tuli vesi ise sisse, olin maharahunenuna tulemusega päris rahul. Sai siis lastud sel augul ja tema ümbrusel ületalve kohaneda ja vajuda. Ning vaikselt kevadest saadik seal ümbruses ka nokitsetud, maad tasandatud, hunnikuid laiali lükatud, ajapikku mõned taimed istutatud - aitäh aalujatele, kes mulle lohutuseks veetaimi ja muudki saatsid, kõik on kenasti paika saanud.
Aga ükspäev tiigiserval tulevast ümbrust visualiseerides tuli mulle Mõte (no teate küll neid Amburite kurikuulsaid Mõtteid, mis ümberkaudsetel juuksed peas püsti tõstavad). Et hiidtiik küll nüüd on, aga sellist kohta, kuhu madalama vee veetaimi istutada, ikka ei ole. Pealegi on tänavuse kuiva suvega suure tiigi veepind üsnagi madalale vajunud - mis ei tähenda, et seal vett vähe oleks, kui ma ükspäev seal kalavinskitega sees ukerdasin, sain mööda ääri ronida, seal oli kalamehesaabaste servani ja keskel on veel sügavam.
Niisiis tekkis mõte rajada veel üks pisike ja madal tiik, kuhu saaks panna hundinuiad ja muud sellised tegelased, kes sügavat vett ei taha. Ja teha see siis kilega, et vesi püsiks ka siis, kui suur tiik madalaks vajub. Pange tähele, rõhk on siinkohal sõnal "pisike", mina mõtlesin sellega nii 3-4 ruutmeetri suurust tiiki, aga ilmselt ei olnud ma oma väljendustes piisavalt täpne või eksisteerib meestel mingi teistsugune meetermõõdustik. Sellele vastavalt ostsin ära ka kile :(.
Kui koju jõudsin, leidsin eest augu mõõtudega 3,9x4,8 meetrit. Ehk mingi tühine 18 ruutmeetrit. Kilet oli ostetud kaksteist ruutmeetrit.

Egas midagi, tuli osta uus kile ja eile läks siis kiletamiseks ja vee sisselaskmiseks. Esimene küsimus oli, kust ja kuidas saada seitse tonni vett kohta, kuhu ei pääse ühegi sõidukiga peale aiatraktori. Õige vastus oli, et suurest tiigist. Sest vedada elektrit majast 40 meetri kaugusele oli oluliselt lihtsam kui vedada vett või isegi voolikuid.
Niisiis, kile on paigas. Esiplaanil suur ja taga siis "pisike" tiik:

 Edasi tuli lahendada probleem, kuidas lasta tühjenduspump suurde tiiki nii, et ta põhja ei vajuks ja sealt savimuda üles tõmbama ei hakkaks. Tuntud mäkkaiver minu isikus lahendas selle tühjadest klaasipesukanistritest ehitatud ujukiga. Toimis küll.

 Pumba vettelaskmist sellegipoolest mulle ei usaldatud:

 Vesi voolab, töölised puhkavad, sest kus on koht, seal peab olema ka pink.

 Väike kohalik Nessie oli meil ka, voolik kargles tiigis päris lõbusalt. Nüüd on vesi sees ja kõigepealt laseb asja veel natuke vajuda. Nädala pärast vaatab uuesti.
Ja mõned ilusad õitsejad ka. Morina longifolia:

Päevaliilia Lilian Wirick:

 Ruuge päevaliilia kasvab mul umbrohuna, pole teda mõjutanud ka kunagine võsaselamine:

 Ja see on kogu mu köögiviljakasvatus :D. Kurki tuleb muuseas nende nelja taime pealt niimoodi, et mina, kes suudab heal juhul endale päevas pool pisikest kurki sisse pressida, ei jõuaks neid ka jõuludeks ära süüa.

Lõpuks ometi vihm!!!

Juba tund aega ja üsna tõsiselt. Muidugi siis, kui ma olin pannud valmis kõik asjad ja moraalselt valmis olnud tiiki ronima. Aga vihma oli oluliselt rohkem vaja kui tiikironimist, sest viimati sadas siinkandis millalgi enne jaanipäeva ja vähemalt täna nüüd kohe kindlasti ei ole vaja sprinklereid tööle panna.
Ainuke puudus, et vahepeal ennast üsna viisakalt ülal pidanud sääskedele läheb see niiskus ka väga hästi peale.

Haruldustest

Vaatasin juba eile õhtul, et iirisepeenras on veel midagi puhkenud, midagi ilusat. Tegin pilti ka.
Täna hakkasin paberites tuulama ja leidsin ühe Aiasõbra arve juunist 2006, tean täpselt, et oli üldse esimene kord siia aeda püsikuid hankida.
Paberite järgi olen ostnud Iris ensata Kumo-no-obi. Kuivõrd ma polnud kindel, kas arve ja taim ka kokku lähevad (õitsena hakkas viiendal aastal ), sukeldusin Googlesse ja sain täpselt sama pildi.
Seega, Iris ensata Kumo-no-obi, puhkenud 3.juulil. Kõrgus minu aias 90cm, õie diameeter 18 cm. Lahti on viis õit ja kohe puhkemas veel kaks.

Kui ma eksin, paluks targematel mind parandada.
Üks iiris on veel puhkenud, mille nime ma ei tea, see tundub pigem siberlane olevat, tunduvalt madalam ja väiksema õiega:

Ja eile avas esimese õie ka vapiloom ehk maadjas viigikaktus (Opuntia compressa)

Roosilaviinid ja muiduvaated

Praegu, seda postitust tegema hakates, avastasin, et tegu on aiablogi kolmesajanda postitusega. Nimetatagu seda siis pealegi edevuseks, mul endal on küll hea meel, et blogimine on mulle andnud põhjust selle aia rajamise lugu sõnades ja piltides kirja panna ja tihtilugu otsin vanadest postitustest endalegi vajalikku infot. Inimmälu teatavasti on üürike ja petlik.
Hiljem võib vist käesolevat suve meenutada kui fantastilist roosisuve. Roosidele meeldis tänavune talv, kui maa paksude hangede all ära ei külmunudki, ja meeldib ka tänane suvi. Lausa patt oleks pildistada vaid üksikuid õisi, kui neid on niivõrd palju.
Ritausma, mulle üle pea ulatuv :

Lugesin just kusagilt, et roose ja hostasid ei saa ühes peenras kasvatada, sest valgusnõuded on erinevad. Siiski mitte alati, paljudel üleelmisel aastal hostaparadise.com - st ostetud hostadel oli märge täispäike ja nad tunnevad end roosipõõsaste all suurepärastelt. Parempoolne punane kuhil on Hansaland.

Edevad kaunitarid Rote Flamme, Bonica, John Clare ja Sahara

Chinatown ja Eve

Ei viitsi vist loetleda...

Maailma väidetavalt vanim nimega roos, Rosa Mundi (syn Rosa versicolor). Väidetavalt saanud nime kuningas Henry II armukese Rosamundi järgi 12.sajandil.

Rhapsody in Blue peab end sel aastal üllatavalt viisakalt ja kompaktselt üleval, varem kippus ülipikki spagetivõrseid kasvatama:

Ja siis ma tegin aiast mõned üldvaated, et endalegi meelde jääks, milline seis oli juulikuu esimestel päevadel aastal 2011 - lennata ma endiselt ei oska, osa vaateid on II korruse rõdult :D

Jah, kui mõelda sellele, et kümmekond aastat tagasi oli siin paras võsa, on mõndagi tehtud. Ideid õnneks veel rohkem...järgmisena läheb ümberkujundamisele-täiustamisele see osa, ideed ja materjalid olemas, stardiüpauk antakse homme:

No ja siis veel muidugi pooleliolev ja alatasa täienev tiigiprojekt, millest peab ühel päeval küll eraldi postituse tegema.