18. oktoober 2009

Mudameri

Aina sajab sel sügisel, sel nädalavahetusel pole majast kaugemale saanud kui puukuuri. Aknast välja vaadates võib konstanteerida fakti, et mahapekstud päevalilled tuleks ära koristada...ainult mitte selle ilmaga. Soojas toas on selleks liiga mõnus olla.
Tegelikult tuleks enne tõsiste külmade tulekut veel niita, aga kui see ilm nüüd kardinaalselt paremaks ei muutu, siis jääb sel aastal lihtsalt ära. Ma jäin põkaga juba eelmisel nädalal keset õue kinni ja sellest ajast on vett ainult juurde tulnud. Ainuke mootorsõiduk, millega krundil liikuda saaks, oleks ilmselt hõljuk :). Mõtlesin just, et milline õnn, et sai selle kõnniteekivi maha enne, kui ilm täiesti sandiks keeras, nüüd pääseb vähemalt kuiva jalaga kodunt välja ja tagasi.
Puud on nädala alguse torm ka päris hõredaks rappinud, valgust on sellegipoolest vähe ja terve nädalavahetuse on toas tuled põlenud, muidu ei näe midagi teha.
Juunis istutatud konnatatar isegi õitses natuke, enne kui külm teda kimbutas.
Talveune tunne tuleb peale.

14. oktoober 2009

Uuuuuuuuuuuuuuuuu

...undab akna taga, nii karmi põhjatormi pole tükil ajal olnud. Tuul jookseb mööda põrandat ja ime, et meil veel elektrit on, kellade järgi võib oletada, et päeval ei olnud. Kauaks seda pidu muidugi ei pruugi jätkuda, nii et hommikune ärkamine tuleb igaks juhuks moblaga üle kindlustada.
Roosid said eelmisel laupäeval mullatud ja pühapäeva hommikul oli maa härmas. Lõunaks sulas kõik muidugi ühtlaseks poriks ja rohkem pole külma olnud. Kuigi tänu tuulele on tunne, nagu oleks väljas kusagil absoluutse nulli lähedal. Sellistel külmadel ja tuulistel õhtutel mõtlen miskipärast alati siinsamas talus elanud esivanematele...ammuks see elekter siiakanti jõudis ja kui pime siis siin sügisõhtutel oli...aga inimesed sündisid, elasid, armastasid ja surid. Nii põlvkondade kaupa.
Enne rooside muldamist suutsin veel majaesist tasandada, seda pinnast, mida traktor kivide alt välja kaevas. No see majaesine pinnas on meil ikka. Pehmelt väljendudes vähese mullasisaldusega savi. Pole midagi imestada, et mul selg siiamaani valutab. Ei aita soe kott ega Olfen-geel.
Vanaduse vastu pidi arseen aitama (tsitaat saatest Prillitoos), aga ma seljavalu puhul siiski parem sellega ei katsetaks.
Muudest muredest ja uudistest veel niipalju, et kolli jõudis naabrimehe abiga kolmandal päeval koju, üleskutse koguda allkirju sõjardite paugutamismängude vastu panin üles, tööd on nagu tavaliselt sügisel üle kõrvade, Bakkeri paki saatsin tagasi (liiga külm on istutamiseks), Lumehelbekese kütusepumba voolik on katki, maja tagumine uks on kõveraks kuivanud ja seal vahel on sentimeetrine pragu, kust puhub külma tuult, metsa all lesivad minust kõrgemad lõhutud küttepuude kuhilad, mida pole kuhugi panna, sauna eesruumi põrandaküte ei tööta jne.jne.jne. Omas majas juba igav ei hakka :D.

11. oktoober 2009

Kadunud kolli ja muud mured

Rõõm eilsest ilusast päevast ja sellest, et roosid mullatud said, jäi üürikeseks. Selg valutab juba neljapäevast saadik põrgulikult ja eilne labidagavehkimine ei mõjunud sellele sugugi soodsalt. Nii et täna olen madalat profiili hoidnud. Tuju on ka allpool igasugust arvestust. Hommikul ärkasin Klooga polügooni õppelaskmiste peale, aknaklaasid klirisesid. Ja kogu selle põmmutamise peale kadus mu eakas kolli koduõuelt ja pole siiamaani välja ilmunud. Nüüd juba üheksa tundi on koer kadunud. Käisin autoga küla pealt otsimas, ei midagi peale teadmise, et auto alla jäänud ei ole. Käisin kahel korral mere ääres, kuigi tean, et koer ei lähe sellest trepist alla...ei midagi. Tegin tiiru mööda küla, hulkusin hüüdes metsades, ei midagi.
Süda tõmbub valust krampi, kui mõtlen, et ta võib olla vigasaanuna kusagil külmas ja niiskes metsas. Vaene loom on ju üksteist aastat vana ja ta liigesed valutavad. Pidin just järgmisel nädalal minema talle uut tabletikarpi tooma.
Helistasin varjupaika, panin kuulutuse pets.ee - sse...mida ma muud oskan teha. Meid ümbritseb ruutkilomeetreid padrikut, seda üksinda läbi kammida on täiesti lootusetu.
Ma ei saa rohkem kirjutada, pisarad voolavad...

6. oktoober 2009

Plats valmis!

Täna kella kahe paiku päeval tõid töömehed mulle kuuri võtmed ära ja said töötasu kätte. Ühtlasi leppisime kokku, et kevadel hakkame samade meestega kanalisatsiooni tegema. Kiitsin neid ja nende töötegemist. Täismehed punastasid. Eestlane ei ole ikka kiitusega harjunud, aga mina küll tahan alati kiita, kui midagi hästitehtut näen. Pildid tehtud teise korruse aknast, seetõttu taoline vähe kummaline rakurss.

Võsalõikamine aga jätkub, seni, kuni ilm lubab ja rahakott kannatab.
Istutamisega on selleks aastaks vist ühel pool, ka Bianka käest saadud iirised said nädalavahetusel maha. Narr lugu on aga see, et septembri algul Bakkerist tellitud taimed pole siiani kohale jõudnud, kui need põõsad alles tontteabmillal saabuvad, tuleb vist tagasi saata, kui nad enne külmi juurduda ei jõua :(
Posted by Picasa

4. oktoober 2009

Mehi jalaga segada

Kahel hommikul, eile ja täna, olen ärganud paduvihma peale ja mõelnud, et täna vist ei toimu midagi, ilm on liiga õudne. Aga läks eile päeva poole selgemaks ja hakkas päike paistma, ning ka tänasel hommikul näitab pilvede vahelt juba siniseid taevalapikesi. Peale paduvihma ja lirtsuva maapinna on siinkandis sügisemärke veel vähevõitu, kased on hõredaks jäänud, saar viskab ka lõpuks lehti maha ja vaher hakkab kergelt kollakaks tõmbuma. Roosid aga õitsevad endiselt, kuigi vihmad on neile natuke liiga teinud. Ja neid pagana kolmemeetriseid minipäevalilli ei võta isegi torm mitte.
Eile läks õue peal minu jaoks vahepeal juba liiga rahvarohkeks, lugesin kokku seitse meest - kaks kivipanijat, kolm puudelõhkujat ja kaks puudelangetajat. Iga nurga taga toimus midagi.
Endale aga tegin puhkepäeva, peale kolme masinatäie pesu pesemise ei teinud suurt midagi, lugesin, mängisin arvutiga, suhtlesin töömeestega, puhkasin esimesest töönädalast. Organism lihtsalt vajas seda.
Kevadel laotud ahi on igatahes super. Kaks kolmandikku ahjutäit puid ja pärast paar halgu veel juurde ja õhtul köetud ahi on veel hommikul nii tuline, et ei taha kättki vastu panna. Toas üle 24 kraadi sooja. Mõnus.
Arutasime eile Lepatriinuga, et viimasel ajal on meil töömeestega väga vedanud. Eks neid tegijaid on siin aegade jooksul igasuguseid nähtud, aga just viimasel ajal on sattunud sellised, kelle puhul naudid mitte ainult korralikku töötulemust, vaid ka töökultuuri. Tööpäeva lõpul valitseb kord, niivõrd, kui see ehitusplatsil muidugi üldse võimalik on, midagi ei jäeta vedelema. Tulemused on ka. Selle koha peal laiutas veel kuu aega tagasi läbitungimatu padrik.


Nüüd ei paista puudelõhkujad enam kuhjade tagant väljagi - nad ise aasisid küll, et ehitavad endale barrikaadi, et ma ei näeks, kuidas nad selle taga viilivad, aga miskipärast kasvavavd need barrikaadid kohutava kiirusega.
Teistel meestel on veel paari päeva jagu nokitsemist, aga juba praegu pääseb kõpskingaga autodeni. Meie tibiloomale tundub tema elutuba kah meeldivat.

Pinna ettevalmistamine oli muidugi jube. Oleme ise ka mõelnud, et kivipanemisega oleks vast isegi hakkama saanud, aga see pinna ettevalmistamine meie krundil oleks ilmselgelt üle jõu käinud. Sellel pisikesel viiekümneruutmeetrisel platsil müttas traktor kaheksa tundi, võttes kivimürakaid välja ja mattes neid sügavamale. Ning pinna tasandamiseks läks 21 tonni liiva. Kogu selle maaparanduse tagajärjel pole õuepealsest murust enam isegi mitte mälestust järel.

Aga noh...mäng väärib küünlaid, ehk tuleb varsti lumi maha ja eks kevadel külvab uue muru. Praegune on lihtsalt ajutine vaatepilt.